Sõnale kraavid leiti 12 luuletust
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
taeva all lumi sulab
nüüd iga tund
hing pakatab kui
oksal pung su sooni
täidab kevadvete
avar tulv kurgus
tema kipitav sund
eal sellega ära ei harju
Maal Linnutee servas
taeva all lumi sulab
vesi kraavides vulab
tulemas on kevade
tali jääb jälle päevast
kaugele eemale
lillede lapsed tuulest
vaaruvail jalgadel
päikest joovad peenral
kui suve hääbumise
kui suve hääbumise
nukrusel viimaks
lahti lased käest
jäävad selja taha
kurbuse kõrged mäed
hing korraga hoopis
valmistub
räästate tilkumiseks
kraavide vulaveeks
uueks haljuseks kevadel
meekarva pajude
sumisemiseks
suvi läbi olemiseks
kõigi õite sees
*
kõik on praegu nii hell
ja üleni lahti
otsatu taeva all
vaatan kuis laps
seda mus ahmib
teada taha ees on
kasekuld aias
lilli söestav hall
tuleks kaasa päeva uude
siis kui peas on juba halli
hakkad saama aimu
kuidas murenevad mäed
voolavad kraavid ja ojad
jõed merre
lehtivad metsad küpsevad
okstel aias õunad
valgus saab õhtuks ja
hommikuks talveks suveks
kardinate tagant
ärgates tuppa tuleb
ööseks mis taeva aluse
pimedusse suleb
annab sulle voodis une
muud ei soovi
kui ainult arm jääks me juurde
tuleks kaasa päeva uude
Sinusse voolas
samamoodi nagu vesi jões
aja voolamises oled sina
mitte pilliroog kalmus
kaldavees kevadeti pilgeni
täis vett kraavid ojad
päevad õhtud ööd
hommikud on su kõrged
madalad kaldad
pilvine lapsepõlv
indiaanlaseks olemise
poisiiga onn puu otsas
kartulid küpsemas tuhas
nukust liblikaks saanu
märjad tiivad kivil kuivamas
niidetud luhal
Sinusse voolas
mu poisiea puhtus
ta otsatu nukrus
meretäis kurbust
mu päevades nüüd
kraavideski lume sulamine
okstel pungade lõhki minek
teel lompide kadumine
puude soontes
mahla kohisemine
öölaste vaksikute
hämaras lend
hing hetke igasse
end nüüd arutult pillab
käest kinni võtab päev
justkui vanem vend
nii elamegi kevad veres
hinges sõja jätkumise piin
mis raskem veelgi
kui kurku kõrvetav viin
see otsa saab
hing miskitmoodi
üle elab sellegi talve
madala ja halli
hetked mis kronksus
külmast kanged
vaikusesse tardund
üle elab
jäätunud ojad
lund täis kraavid
põllu ääres
tuisust murdumata
harakputke kõrged
kuivanud varred
kõik heledamaks läheb sees
kui päev on kauem valge
mitte ainult lumest valgest
räästast tilkuvast sulaveest
Põletav mälestus
Isale meeldib päike hinges
ja ilus noorus oli saatuse kingitus
kus kõike teha julges
hea minevik on põletav mälestus;
aga nüüd ta ei tea midagi
istub näotult tugitoolis
ei tunne peres ära kedagi
dementsus on juhtrollis;
peas ta roomab läbi kraavide
mis vanadusega tekkinud
ja hüppab üle aukude
mille haigus ajusse närinud;
ja nii me kõik teda vaatame
kuidas vaim sureb ära, sest
peres armastusega vaevalt ravime
aeglaselt isast saab tühi kest;
ta näotus halveneb iga aasta
päike hinges on uhtunud fantaasia
polet lootust isa päästa
peab sooritama eutanaa .....
Sügavad veed
Kordumatu; Hinge paberitele matnud;
Kordumatu; kui vaimu sügavalt sisimast..Välja lasknud;
Igavikulist entiteeti hingel kandnud; Tormi tuules Karastas;
Lubades, et iga mu hinge tõmme kuulus talle; mille ma tagastan;
Julgust andev; malbust saatev; Avasite kõrvad; olin lahke;
Kurbusest hüsteerilise naeruga alla lastes; vedelaid kellel püksis tahke;
Ekskremente; Ekslen keele sekslev meede; Tuimaks külmunutele;
Südant soojendavaid leeke; mõtete keeristes, Puhaste motiividega;
kui te alles Sõna "kavalus" paberilt veerite; armastus mu vabadus;
Sajab sada hieroglüüfi t .....
Kevadpühadeks koju
Veidi kahju maha jätta oli oma linna
Samas üle pika aja on ka tore minna.
Olla teel ja palju mõelda
Lõpuks jõuda sinna,
Kus hää merelise tuule värskus tungib ninna.
Tee on tuttav, üle mitme jõe mu teekond kulgeb,
Songermaised põllulapid, külakrantsid julged.
Lumest järel ainult riismed,
kraavid aevad üle.
Kujutlen, kuis suvel siis me maa ja vete süles.
Või ehk pigem nende piiril,
pole lõppu-algust.
Keset kuumi päiksekiiri
Ööpäevringset valgust.
-Tiina Nuum-