Sõnale kristallid leiti 16 luuletust
Vale
Tahaks kirjutada meie lugu,
sõnadesse panna tunded.
Suudelda su sooju käsi,
kui need minu ümber.
Öösse vajuda koos sinuga,
me kahe saladusse.
Silitada sinu keha,
moodustame mustreid.
Su silmadesse ärgata,
ma soovin iga hetk.
Su mõtteis jalutaksin,
kaunis unistuse retk.
Põgenen reaalsusest,
vangistuse trellidest.
Naudin valet sinuga,
me koosneme kristallidest.
Jõuluimed
Oi seda nuttu,
oi seda pilli,
päkapikk jäi lumehange kinni,
põsele veerevad silmaveed-kõik jääkristallideks muutuvad need.
Ei saanud ta enam liikuma,
laste juurde tõtata,
lustipidu pidama,
kuuse alla trillima ja trallima.
Äkki välja ilmus ime,
keegi madalamaks muutis lume,
valgus hakkas tulema,
pani lume sulama.
Oi seda rõõmu,
oi seda sära,
päkapikk sai lumehangest ära,
naerul on nüüd kogu suu,
kavalalt silma pilgutab kuu.
Küll see jõuluaeg on tore,
kaovad suured, väiksed mured,
imesid saad tunda, näha,
sellel kaunil jõuluajal.
Lumepulm minu südame sees
Taevas tuhanded tähed mu üle
kõnnin üksinda talvisel teel
lõhnav lumi
need karged kristallid
lumepulm on mu südame sees
Valgelt pruutkleidilt pudeneb pärleid
tähesära saab pruudi diadeem
kaardub taevas kui ehitud kaelus
hõbesärana helmed on keel.
Valgus voogab ja õhkab ja laulab
pruudi kleidiserv puudutab maad
päästab kammitsaist talvise tuisu
kõik on pulmas
nii taevas kui maa.
Tuuleiilis
Tuuleiilis tunnen ära surma,
närbumise puude lehtedes,
heina sisse kudumas on kollast
külma käsi öös kristallides.
Tuuleiilis seismas raagus oksad,
linnuparved lendamas on ära,
kogu maailm justkui juba ootaks,
vaibumas on metsas linnukära.
Tuuleiilis jälle seisan, vaatan,
kuidas sügis tasapisi tuleb,
lehekullas ennast ära kaotan,
kogun mõtteid, varsti ära lähen.
Tuuleiilis veel ei leida suuda
lootust, mis loob ilma ilusa,
eluring see meie elu muudab,
luues hetked need, mis valusad.
- Tarmo Selter -
2022
Sinu sõnad
Rudisedes jääkristallid
purunevad sammudes
nagu vahel head ja kallid
haiget saavad sõnades,
mis juhuslikus järjekorras
haiget teevad valusalt,
kui lased lauseil lihtsalt tulla
valjult ja nii solvavalt.
Ole hea ja vali sõnu,
Sa ei tea, mis vaevab teist,
kas on koorem tema õlul,
murda teda lihtsalt võid
teadmata, et ühel hetkel
oled Sina sõnades
see, kes lõpetaski retke
tema hapral eluteel.
- Tarmo Selter -
III
Sõnajalgu aknale jääkristallidest
suletud aknale
pitseriks pannud öö.
Otsekui valged tardunud tiivad,
kadunud linnu külmanud vari.
Ähmane valgus kaugelt planeedilt
põrkab tagasi tinasest peeglist
miljoni aasta pärast.
Aeg tõmbub keerdu kui söestunud paber,
madu salvab iseenda saba.
Hermeetiliselt suletud ruumi saladust
ei lahenda Gideon Fell.
Talvetunne
Igal päeval talvetunne
rohkem hinge poeb,
hommikuti rohkem külma
tähistaevas loob,
langenud on jääkristallid
kõikjale, kus ruumi,
kerkimas on lumevallid,
teki saavad puudki...
Lumehelves lumetuisus
veidi sooja toob,
kallimaga tuulevarjus,
hetk see tundeid koob.
Kui on külm, siis Sinu käsi
talle sooja annab,
ole lihtsalt, ära küsi,
aeg see tundeid kannab...
- Tarmo Selter -
Kuidas sa mõjud
Ma ei tea mida
Sa minuga teed
Et värisen su puudutusest
Nagu haavsleht tuules
Ma ei mõista
Kuidas see mõjub nii
Kui oled minu juures.
Ja sa sisemiselt
Täidad mind ja toidad
Mu tunde loomise algust!
Sinus kallis algas
Meie loo algus.
Puudutusest, mis põlvist
Nõrkema pani ja tõi silmadesse tuleleegi.
Kuuma ja palavalt higise...
Põse puudutusena näol
Mu hingusse hingasid!
Oma maitse küllast lõhna..
Puudutusse peitsid
Nähtamatu armastuseniidi
Nüüd olen üleni
Sinu tund siidis...
Nii meeletult magus...
On su huulte järelkaja
Mul on Sind veel ja veel
Minu .....
Kuis oleks
Kuis oleks
Et maitseks elulille õisi
Ja joobuks vartes
Voolavast mahlast
Mis suunurkadest
Joana tilkudes
Jõena sänge loob
Vaikseid armsaid lamme
Kus koduna saare
Ümber keerdumas jõesalli
Sametine voog...
Kodusaarena tunnete keskmes
Tunnete saarena südames..
Südamesaarena hinges..
Jah mu hinges on kivid
Läbisegi valgete kristallidega
Minu imeliste kallitega
Ma varjan...neid maailma eest
Et keegi ei teaks...
Kus jõest voolab armastusläte....Sinuni
Lehed on langemas ära
Lehed on langemas ära
linnud on lõunamaa teel.
Mina ei lahku veel täna
mu aasta ei ole läbi veel.
Vihisemas novembrikuu tuuled
sünged õhtud hingel veel ees.
On külm, kuid kaebeid sa ei kuule
tea, et ma pole selline mees.
Kevadet võiks ette mul heita
ei uskunud, et sügistki näen.
Eks sügisvihm jäljed nüüd peidab,
tean, et ta püüab kõigest väest.
Ja lehed on langemas ära
ja linnud on lõunasse teel.
Kui sulgeb uks, avaneb värav
ja ma tean, ma pole läbi veel.
Kui hommikud ühtlaselt hallid
ja kibedalt maitsevad ööd
võta kaasa, mis kallis
ja ülej .....
süüdatud küünlad
küünlad süüdatud igas majas
aknast kumab nende kuldne valgus -
on jälle pühad...
lumi krudiseb helvesteks ajas
mil saabub malbe valge rahu algus -
külmus üha
enam öös
kaunistanud kristallidega jõulud
virmalistega ehtinud inimhinged
armastus ühes
imes ühtselt
kinkinud silmadesse elu lihtsuse võlud
on iga elusolendi habras taevalik ingel.
Lilled Sulle!
On jää ja külm neist vahest vormib kaunid kujud
On tuul, mis kristallid sinu aknal õisikuteks punub
On päike, mis veepiiskadeks sulatab külma jää
On vesi, mis tilkudes lõhub jäälillede väe
Ma püüan, neid hapraid õisi sooja hingeõhuga klaasilt
Välja sulatada...ja neid Sulle rõõmu hetkedeks ulatada.
Iga sulanud jäälille sees on magus mälestus olevikulisest hetkest!
