Sõnale kroon leiti 69 luuletust
Üllatav fakt *
teadjanaised ütlevad,
et surmakontakt on paarist kuust kuni poole aastani
enne ette tajutav
sest energiakeskused ei ole enam nii elujõus
see välgutas mingi lambikese mu kroontsakras
tõepoolest
eluohtlikud olukorrad, riskantsed ettevõtmised
tunne nagu elu hoiaks sind kui hiirt õlekõrres
aga ometi
millised on need mängud vikatimehega
ja kas surm on valik,
kuigi olen sellele endale selgeks teinud, et on
kuigi arvestades tragöödiaid, mis juhtuvad
on võimatu seda kirjeldada, aga
igal hingel on oma aeg ja
hingemaailmas nad korrigeerivad,
millal ja mis tingimustel soovivad .....
kui tahad alles
oleks õlgadel kiilanev pea
kõri ei nööriks
kare kanepist silmus
veriseks muutuks
timuka teravaks
ihutud mõõgast
õlut trimpavate linlaste silme all
raeplatsil uus raiepakk linnas
jäta turuplatsil hõikamata
on kuningas halb või hea
mida arvad ei tea
suu hoia lukus
ära tülitse tuhande aastase
krooni kandjate
nende truude lossivardjatega
muud ära palu
sul elamiseks oleks antud
armuline aeg
selles mööduks su rõõm ja vaev
Toiduahel käib ringi
Loodus on ümmargune
ühe käega torkab, teisega paitab
inimese suhe sellega teistsugune
kõike ta kandiliseks ehitab;
aga mõnikord on harmoonia
olemas looduse ja enda kehaga
ja toiduahelaga on paroodia
saab teha trikke nakatumistega;
onul on urruaugu surfar
ehk kõhuuss toorest lihast
aga leidlik on Elmar
kes väljutab kahjuri oma kehast;
kuna torustikus elavad kalad
mis kanalisatsioonist tulnud
käimlapotil olles neid sa kui toidad
tasuta sööta Elmarile tekkinud;
kükitab poti pehmendil ja vaatab alla
sittudes võdiseva ahvatise vette
siis on üks lõpustega ole .....
Minu süütegu
Minu süütegu 2
Minu südant vaevab süü,
Sest teinud olen pattu ma.
Minu elu on ju null, sest
See asi oli hull.
Ma põrkusin ju prouaga kes oli väljas tütrega.
Ta elu see ju ohustas ja
Prillid tal ju purustas
Ma mõtlen kuidas korvata,
Tal see kahju lõpmata.
Ma olen väga patune,
Ei mind ju miski vabanda.
Ma võita tahtsin bingoga
Kuid sain ma hoopis vinguda.
Mu rahavõidu himu
Tegi mulle palju valu.
Enam mina rahaga
Ei hakka ju veel mängima
Ma parem korvan talle kahju
Et ei enam oleks kahju.
Kui ta vaid ju seda .....
Õnneõied
Ma otsin õnne
Ei väsi
Ma ei loobu
Ma otsin õnne
Ja vähesest ei joobu
Ei lepi piskuga
Ma väärin enam
Ses õitemeres
Püüan olla kenam
Olla ergas
Suvekirgas
Õnne näha
Ja näed siis
Neid ongi viis
Kroonlehti sirelil
Ja teisel veelgi enam
Kuid kõik need neljased
Neid nõnda palju enam....
Need mõtlen õnneõiteks
Nii on veelgi kenam
Õnn on alati
Vaid meie enda teha/näha
9.06.22
Vahel
Vahel võib olla kogetu nii lai ja avardav,
et Sa ei suuda seda vastu võtta,
mitte paha pärast,
mitte, et kõht ei oleks tühi,
lihtsalt sest ei ole antud sellist magu,
selliseid seedeensüüme, millega kõike seda seedida.
Hammastega võid ju närida,
aga mälutud toit kaugemale ei jõua,
kui pead kasutama preparaate või substantse, et iseennast
taas tasakaalustada,
et suudaksid seedida,
teades, et ei ole aeg küps veel, et nii tugevasti
anda ennast millegi kõrgema teenistusse.
Ma kirjutan nagu munk või nunn
oma udujuttu, millel on kohati ebarealistlik ja muinasjutuli .....
Muinasjutuhõnguline
Muinasjutuhõnguline on mu muinasjutt
Piparkoogimehikene plaadilt tõusis just
Kuuseokstel sädelevad
kuldsed karrad peal
Käbikuningatel uhked lumekroonid peas
Päkapikud nalja heitsid
Valjult kaikus hääl
Jõuluvana kuu peal kõikus
Helendas Põhjanael
Pimedale ööle kaela pandud
valged pärlikeed
Elule kingitud on päevad
Muinasjutulised teed
Igaühes on keisrit
Igas kodus on troon
kus saab istuda ja mõelda
peas on nähtamatu kroon
saab võtta aega, mida hiljem öelda;
pole vahet, kas noor või vana
vajame kõik, et rahu saada
tunne vaikuses ennast meistrina
ja hiljem saame teistega jälle rääkida
kui aeg on õige
sammun minagi sinna
see paik on ülekõige
rahulik koht kuhu minna;
võin unistada, et valitsen Eestit
olgu saal hele või pime
meis igaühes on keisrit
sest vets on kus kõik jala käime
Varjude Varjud
Lootmata muutusele, siin hullude keskel,
mannikuleeritud, pedereeritud, peedistund,
ühiskong, tüli toov, su ülikool su prügi kroon,
süttinud, mu hääl ei küündinud, püüdlikult,
süübinult, müüdistus, enamikul reaalsusest..
Mürgistus, lahti laskmata, armu andmata,
kaval mõistus ennast üle kavaldand,
kaotanud avara, see oli alati vaba maa,
kuigi käest anda ei taha sa, maast madalast,
orjusesse meelitati meid kõiki rahaga..
elu tagamaad, aga sedasi ei avastand...
Mis hoiab löömas seda südant?
Mis süütab aknal selle küünla?
Ma ei tea..ei tea.. kuid teada .....
Anu Saagim
Anu Saagim, millal sa ometi lõpetad
oled ju 58 aastane
sa vaevalt midagi tarka õpetad
ning su ilu pole igavene
noored mehed, end ära peidke
see eakas naine on endiselt kiimas
temast eemale hoidke
poiste verd ta öösiti käib otsimas
birgit susanne hunt on ta vasak käsi
koos nad moodustanud ohtliku paari
mõlemad kekutamast ära ei väsi
ja ahistavad ekraanil igat staari
kroonika ajakiri on eraelu kiibitsemine
iga aastaga on aina nõmedam su jutt
palun lõpeta oma nilbitsemine
sa erru läinud vanamutt
Digielu
Digitaalne elurikkus
tüki aega vohanud
Kasvab nutielu pikkus
ainult vanad ohanud
Igas asjaajamise liigis
kasvab digitaalne ramm
Kehtib digivabariigis
digitaalne autogramm
Avar on me digiilm
Pangas virtuaalne sent
Valvab kodu digisilm
valitud saab parlament
Auto koer ja kodumaja
toit ja ilu internetist
ja kui abikaasat vaja
valime kui lihaletist
Sünnipäevad pulmad leinad
tunded nutud koomika
meie digitaaalsel seinal
talletatud kroonika
Kurdan muret haigushoost
siiski pärisproovid annan
Pärast vaatan digiloost
millist viirust kannan
Digitigedike rohkust .....
Tuhat ja kaks aastat
Pole keelt mis täpselt tunnetaks kõiki tundeid,
pole meelt mis jutustaks kus kõik see tuleb,
teda struktuurina oma kõrvades õrnades sõnades kuuldes,
tasaselt paberile kandub tundmatu muster,
kuskilt sügavalt rinnust, südame juurest,
teadmata mis saab või mis tulema hakkab,
kas ekisteerimast üldse lakkab või endaga kaasa,
igavikku igaveseks mälestusse jäädvustunult maandab,
pealt alati pead vaatand, ootand, et sealt midagi ei haaraks,
mõtetest saanud vabaks, nüüd aina kallab, juurde saamas,
kuigi ega ei taha, kellegi ta iial paha, on nõus õpetama,
lõpetamas igav .....
Jääger
Aeg olnud pime siis, vaesus,
milles enamus siplesid,
tädike turul müümas lillesid,
tume mantel ja väga misterlik,
ostis kimbu, ostis kaks,
asfaldis olevat auku väärikalt vältimas,
kerjusele sigarello ja kroone sajaka,
jumalani teda tänavad tänamas,
kummardusid kõik kes teda näha saand,
kaitsja-päästja, ainus kes oma rahvast,
too aeg pidas tähtsaks, vajadust märkas,
kui noor taasiseseivuv riik alles ärkas,
varastasid palju jaksasid vanad kommunistid,
aeg mil oli teada, et iga politseinik võttis pistist,
soovides panna neid au järgi käivaid härrasid kinni,
ra .....
metsise laul
ma ei taha äkki teada mis on kell
sest liiliatel kroonid paokvel
sest karikakar õitseb aia taga
ja nõmmeliivatee ei enam maga
ma ei taha enam teada mis on kell
sest põdrakanep ootab küngastel
sest rauarohul mulle valmis rohi
seda ühes tuua vihmaga ei tohi
ma ei taha muide teada mis on aeg
sest päike ju ei paista kogu aeg
männikäbidel on taas kord lahti huuled
ja ristikpõllul juba külas tuuled
ma ei taha üldse teada mis on aeg
sest pilvepatju täis on taevalaed
sest paplid aina pudistavad sulgi
ja kaselitreid sajab jälle alla hulgi
ma ei taha enam teada m .....
ega ka koostist, mida sa äbarik lootsid, enamus su informatsiooni, pärineb youtuubist ja riigi koolist, aju neuroosis suht poolik, piiri pealsest häirest bi-polaarsusesse jooksis, äkki selgitad mis sus täpsemalt toimis? Mul pohhui- soovin vaid, et sa üks kordki, ise hoiaksid oma elus rooli, ilma ajamata oma solki, lootuses, et saad fänniks endale paar nolki, suhkrumollist, juhus koorib, muutus toonis, kuulsus vaid prooviks, kas see sulle ajju soonib, kui kannad oma õukonna narri krooni, peale meelelahutuse muud polndki? Ei näe pointi, näen vaid tonti, kes ei saa taadilt liha .....
— M KMinatu Mina
Ju mul midagi viga on; kui iga mu rida toob;
esile sus viha hood; karju nagu kisakoor;
ütlemata jätsin pool; teades, et oled muutumatu;
nagu ma jään murdumatuks; andes enesele vastust;
vaikust saatnult; mis igaveseks siia sisse ära mahtus;
ei mingit kahtlust; olen ammu-ammu kadund;
Ega ei maandu; enne kui rahu saabub;
sõda su saatus; katkine apaatsus; kõikuv madrus;
kõhklus lasub; kõigel mida enamik kõneleb;
kui seisan püsti; siis enamik vaevu piilub läbi sõrmede;
ja õiged need; kes nagu kanad kudrutama ei jää õrrele;
omavahel tõrelend; tõdedest ei pääse aa mad .....
Õhtulaul
Maa katab öö must riie,
see läheb aeglaselt, kuid katab hiie.
Lapsuke, jää hällis magama,
maga hommikuni sa.
Õrnvalgeid pisaraid nutab kuu,
merineitsidel on öised laulud suul.
Tähed taevas löövad tralli,
hobused hirnuvad ärevalt tallis.
Vahest juhtub nii, et kui öisel ajal,
kõnnid hiirvaikselt metsarajal,
haldjad tantsu löövad seal,
uhked metsakroonid peas.
Sina, oma hällis, jää magama sa,
las õhtulaul suigutab su tukkuma.
Äratavad sind hommikuhääled,
nähtamatud, õhkõrnad tuuled.
elunaut
end püsti ajan, sirgu enda najal
kui sügis, saabun suve kuumal aal
las kaarna kisa kraaksub eha kajas
ma rüütan terast, teraskroonin pead
mu sōndest saand luulevärsi mägi
tee tolmab taas, ei jalad puutu maad
poeedikuub, mu käsi peseb käsi
ma elunaut, mul elunauding peal.
puts.®