Kui hirmu ei ole, kas siis on hea? Tundlikud äärealadele vahti pidama, et tuimad saaksid padjale panna pea... 29.03.24
Viisk põis ja õlekõrs jooksid Jõgeva linna staadionil 3000 meetri takistusjooksu Uhti Uhti uhkesti esimese veetakistuseni said seal disklahvi
Ümber miljon suitsevat auklikku saabast Taluvuspiir liigub ajaga kaasas Silmaga näha, et jama siin lugu Viksida kingi, aga siis kuhu?
Me päevad võiksid alati nii kaunilt alata… Headest soovidest on pahatihti puudus… Võtke vastu minu tänu, mis siin salata… Virtuaalne kallistus ja väike põsesuudlus…..
Need kellega meeleldi jagaksid end ei tule kui kutsud ei tule kui palud Nood kes ei sobi kuid reeglina talud neid sa ei kutsu aga nad tulevad üksikult kambaga algavad südamevalud
Sa läksidki ära enne sügise minekut. Nüüd on kurbus minu päralt ja igatsus. Sinu osaks saab rahu ja vaikus-, Ühel pool kurbus ja igatsus, teisel pool rahu ja vaikus-.
Üks väikene naeratus ja ja hea sõna, peaksid meis kõigis olema. Peaksid meis kõigis olema, hinge-ja südamesopis mõlemad.
Minu juurest läksid ära sellel kaunil sügisel, siis, kui katkes linnuvada, lehti kuldseid langes teel. Läksid ära, Sul silm veel säras-, kuulasin nuttu oma hinge sees.
Ma vaatasin aknast Sa läksid ja läksid ja kaugenesid üha. Tummalt ma seisin ja mõtlesin kas miski on ilmas veel püha.
Soovin sulle südamest õnne, et sul rohkem oleks poisipõnne, et kõik päevad oleksid rõõmu täis, et sul käsi ikka hästi käiks!
ma ei tea isegi miks vaadata ei taha eha valguses põlevaid pilvi öös flokside õitsemist augusti sametist pimedust miks lasen taluda hingel nüüd suve järele kisendust
24 aastat olen ootanud et Sa räägiksid minuga kui inimesega inimesega kellest Sa tegelikult ka hoolid mitte ei vajutaks nuppu et pärast uppuda nuttu
Rukkilille põld on kui sinetav meri Sinine taevas on valgete pilvetupsudega segi Mõtted voolavad kui ojake vaikse jõesängi poole Kas võtaksid mu südame enda hoolde?
Oodates su sõnumit, lõppemas on jaks. Kirjutad või ei? Üle kopsu läheb maks. Kirjutaksin ise, kui annaksid mul lootust. Seni piinlen päevi, täis lõputut ootust.
Punaseks tõmbub vihm Ja süttib põlema Lahustub me veri Saame sõgedad olema Kui tuul vaibuks Ja maa laseks valla Kukuksid ka kõik Lõpuks maa pealt alla 06.10.2017
Mineviku unustamine. Tulevikku meenutades. Mälestused on see, mida me loome. Salvestame iga sündmuse. Nagu nad oleksid ainsad. Väärtuslikud hetked elus Me ei unusta kunagi.
Vahel tahan, et puul oleksid kõrvad. Vahel soovin, et keegi oleks mu kõrval. Mõtted, mis vajavad väljaütlemist On justkui iseenda vangis vist.
Ekraan vilgub, kui silm pilgub ja pisar tilgub ja püksis tilgub. Ja naine nikub ja mees situb. Lapsel kasvand kikud ning munn lipub.
Elu annab tiivad, kurbus võtab need, kaitstes nõnda kiivalt masenduse teed... Otsi oma rada, leia tiivad taas, et saaksid rõõmustada, taevas lennelda... - Tarmo Selter -