Друзья - это под предлогом, Счастье, делимое пополам, Одиночество - счастье соло, Никому без спроса не отдам!
Täna üksildane olen-, kõikide teiste inimeste seas. Üksik olla on ehk parem, siis vähem ohkeid tuleb reast.
Seisad üksindusekuristiku serval silmitsi kutsuva pimedusega. Kaugel sinu selja taga helisevad kirikukellad. Kuid sa ei tea ikka veel, kas Jumal on olemas...
Kas kuulsid mu sõnu seal kaugel igavikus lausumas? Sest neid mõistmata lahkusid sa taas. Ja nõnda ma edasi olen ihuüksinda seesmiselt karjudes ja väliselt naeratan.
Ma suhkru ja soola taas segamini ajasin Et edaspidi tunda tee mõrudat maiku Ja haavade peale nüüd raputan suhkrut Rumalus? Võibolla on sul õigus.
Ma nukralt puua all isdun ei tea kas nutta või naerda. Miks küll minuga minema pidi, et jään kinni sellesse ööse mil, lootsin ma kohada sind
Õnn, aeg, armastus- neid ma vajan. Viha, kurjus, nutt- neid ma ei taha. Kõrgus, pimedus, üksindus- neid ma kardan. I.R.
Ma sosistaks sulle tuhandeid sõnu, kuid neid sõnu ei ole veel loodud. Ma kirjeldaks tõelist tunnete võlu ja hellust mis oled mul toonud...
Raske lumi, Matmas mind. Jäätumas, Mina ja maapind. Valge maailm, Vahelduvalt pime. Vaikuses, Ma sosistan su nime. Tühi tuba, Karje kajab. Üksinduses, Isik oma elu rajab.