Sõnale kul leiti 3776 luuletust

Kurblik meel

Kaunil lilleõiel kollane liblikas-
ei tõusnud sealt lendu,
ta tiivad olid längu-,
tundsin külma hõngu...

Palju tänu olen võlgu Sulle, mu kullake, mu emake!

Ema, olen Sulle palju tänu võlgu,
kogu hoole ja armastuse eest.
Ema, mul siiamaani meeles mõlgub lauluke,
mida õrnal häälel laulsid minule,
kui mul peale ei tulnud uneke
või viril olin natuke.

Su südamesoojusel kasvasin kui lilleke,
sirgusin rõõmuks sinule,
armastust koos jagame.
Nüüd mul endal beebike,
suu ümber nutuvõruke.
Beebi kullast kallim on minule,
koos kõik õnnelikud oleme.

see päevas

see päevas kõik su kõrval
verre tilkhaaval nõrgub
õitseb rohus kuldtäht
kasel suureks kasvab leht
teel suures lombis kild
sinitaevast valge pilv
teeb meele rõõmsaks
see talle jäänud pole
talves olles võõraks

Täna hommikul

Käisin apteegis,
küsimas puugisüsti,
siis sain aru ja kohmasin,
et vaktsiini siiski.
Apteekriemand pakkus naerdes,
et võib puugi ka anda.
Nojah, küsi ja Sulle antakse!
Päev algas lõbusalt.
P.S. Apteek on soliidne asutus ja neil pole satikaid.

tri:nu

Kollast sära

Kullerkupust puudust tunnen,
nagu päikesestki
Hing ihkab kollast sära,
et ei kustuks südamelt ära.

EMA

Ei ole ilmas ilusamat sõna
kui on EMA
Ei ole ilmas säravamaid silmi
kui on EMAL
Ei ole ilmas õrnemat häält
kui on EMAL
Ei ole ilmas pehmemat südant
kui on EMAL

EMA armastab
EMA andestab
EMA rõõmustab ja kurvastab
EMA õpetab ja kasvatab
EMA süda valutab ja kannatab

Ema väärib tähesära
väärib kuldset päikest. kuud
EMA armastust täis on süda
armastust voolab kogu aja
EMAGA rõõmupäevi on rohkem
EMAGA elu on palju uhkem

Esmakohtumine

Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.

Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.

Ion Degeni luuletuse tõlge

Sõber, keda piinab raske agoonia
Hõikad sa kaaslaseid asjatult.
Las parem külmunud käsi ma soojendan
Soojas, mis vere seest aurustub.

Ära nuta ega sa pole väikene,
Pole haav, see on lihtsalt su surm.
Las meeneks võtan su saapad ma läikivad.
Ootab meid veel ees rünnaku pulm.

kade olen

kade olen pisut selle
kõrge sinitaeva õitsvate
sidrunite
ereda päikese pärast
mis nüüd Lissabonis särab
täitnud pilgeni on päeva
tänavad linnas
ah kui saaks selle
voolava valgusega
lihtsalt kaasa minna tunda
ainult päikest jood ja
sisse hingad vaid täis on seda
kogu umbseks saanud ilm

kodus nartsissidel õied
aias lähevad juba lahti
nende üle meel hakkab
pidama Sinu äraolekul
kordi vahti

rohi kulust

rohi kulust juba
läbi on kasvanud
ülal lumepilvede asemel
kahused valged pilved
teed tahenenud kased
hiirekõrvul millegipärast
hüütakse säärast miljonite
aastate pikkust loomist
taeva all kevadeks

koos olla selles kulgemises
kus võilillel õies kollane leek
puudel heleroheline
suureks kasvab leht
Emajõe veega
pesed hommikul nägu
männikus õhtuti kukub
kaua kägu

aprill Tartus

tuul kaldapealselt
veeretab jõkke
kuivanud lehti
lõplikult Emajõe põhja
vajub möödunud suvi

esimene võilill avanes

esimese võilille
kuldne ehmatav sära
vastu päiksest soojaks
läinud sauna seina
metsvindi vali vint vint
päikest täis männikus
peatab majas kõik kellad
hingel lasi muutuda
vaikseks ja hellaks
hetke mis embab

Palju küsimusi ilmataadile

Miks tali ei taha ära minna?
Miks kevad peab tõmbama küüru selga?
Miks linnud peavad laulma lumistel okstel?
Miks talvekülm peab näpistama pungi puudel?
Miks pilvede vahel peab päike olema valvel?
Miks tali hoiab kevadet meist nii kaugel?
Tahaks päris kevadet ja suve
ei jõua ära oodata kohe!

meel ikka

ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust

MUNADEPÜHA

Täna leidsin hoovist munad
kes küll on need munenud?!
kas on tõesti võõrad kanad
meie hoovi pugenud

Kaagutamist pole kosta
ega tiivasabinat
aga põõsas keegi norskab
haaran kätte labida

Hiilin lähemale siis
mida näevad silmad
lakku täis on naabrimiis
pükstest jäänud ilma

Eile jõudis hilja koju
pigem täis kui kaine
"Tule siia, vana roju!"
karjus talle naine

Alandlikult roomas ligi
teda see ei päästnud
kurba nägugi veel tegi
seegi meest ei säästnud

Proua vaatas talle silma
ütles: "Nüüd on kõik!
Munadest jääd kohe ilma
ja siis kao siit - ..... Loe edasi →

Tulnukas 2

Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;

ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;

naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;

ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;

Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;

ja isegi Päts
ja ..... Loe edasi →

Ma olen rikas,
kultuuri ääreni täis.
Fotograaf, kel pildid kaasas,
Setomaalt külas käis.

tri:nu

elu võimas hurm

ei usugi kui päike
nõnda kuldselt päeva
voolab igat lehte
lille joodab taeva all
on kevad elu võimas
hurm et ilmas võimalik
on surm ilm ise
üleni vaid katki hetki
leinav üksnes kurb

pühapäev

kui vähe vajab
inimene et olla õnnelik
kuulata talv otsa
jääs kinni olnud
lainete loksumist
vastu paadi serva
päikese voolamist
soontes hõõguma
verre
kure nokaplaginat
vana haava otsas
oma pessa jõudes

ammu seda niimoodi
endasse pole ahmind
kui hommik ..... Loe edasi →

järve ääres

kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime

tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees