Sõnale kuldsed leiti 30 luuletust
Sügis hinges
Kulda karda täis on sügis
silmist veeretab pisaraid
tihti kurvalt hinge trügib
südamest vett välja pigistab.
Sügis täis on sügisande
kirjud lehed siin ja seal
lopsakad tal kuldsed juuksed
laiali rukkiväljade peal.
Sügis täis on linnuvada
igatsevat sädinat
kurbust, haledust ja nuttu
lahkumisvalu kibedat.
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja igatsedes lõõmab hing
Ja ehapuna sõõrub ümber helendava kuu
Taas peagi täitub aastaring
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Mu mõtteis mõlgub veelgi möödund suvekuma
Nüüd puitund poosis jällegi on pargipuud
Ja lõhnab veelgi hullutavalt humal
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja väisavad me tundeid sinkjashallid linnud
On nukrad mõtted külmapunal suul
Ja südameisse jäävad musta mure pinnud
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Kaob kõige vastu lembus kired huvi
Ja ergav helin kiirgama jääb selles vihmakuus
Oh millal tuleb taas s .....
Kuku, kuku käokene
Kuku, kuku käokene
aasta linnuke
Kuku, kuku käokene
imeline.
Kuku, kuku käokene
aasta ilusaks.
Kuku, kuku käokene
aega kaunimaks.
Kuku, kuku käokene
kuldsed päevad pikemaks.
Kuku, kuku käokene
eluaastad rõõmsamaks.
Kuku, kuku käokene
aasta linnuke...
Kingitus
Kingin Sul tammetõrudest kee,
kuldsed kastanimunad sees,
sügiskarda puistan peale veel,
kirjusid kehti nopin juurde teelt.
Mul on ütlemata hea meel,
tean, et see kingitus Sullegi rõõmu teeb,
toob meid lähemale loodusele veel,
igal sügisel kingin Sul õnnekee.
veel selle õitsemisega
siis kui kasel lehed
kasvanud on suureks
all järve ääres rohus
avanevad tulikate
kuldsed õied
sa sellest ikka veel
hammustad huulde
et ka tulilled kaovad
tähtedena tuulde
*
rõõm mind täidab
aina lühemaks jääb öö
päike hetki hahetuses
juba läidab
magada et saaksin
valgus kardinate taha
tuleb peita
või temaga ühes
voodisse heita
*
veel selle õitsemisega
koos saad olla
meel sihitult sinna
ja tänna ringi ei kolla
Suurde linna
Kord lapsena mind suurde linna
loomaaeda viidi,
polnud eales jõudnud sinna,
värvilised sildid
katsid maad ja katsid maju,
tänavad seal kivist,
kõik nii suur, mu meel vaid hajub,
vaatan taevast sinist.
Majad kõrged, bussid suured,
kõigil on seal kiire,
autodelt signaale kuulen,
takistab mind piire
hajameelselt ette joosta
autodele teedel,
kohe ikka foori vaatan
ristmikel ja pöördel.
Kõrgustes on lehvimas seal
meie omad lipud
sinimustavalgena,
on vardail kuldsed tipud,
särades koos päikesega
üle suure linna,
kuhu jälle tahaksin ma
varsti taas kord minna.
.....
Eesti Vabariik
Need kuldsed viljapõllud,
mida katmas lumi
ja sinitaeva võlu
paistmas pilvedeni,
kaunistades metsaääri
mitmevärvilisi,
seda kõike Eesti väärib,
olles ikka pisi-pisi.
Väljast väike, kuid seesmiselt suur
meie rahvas, meie riik ja me kultuur,
meie olemegi Eesti Vabariik
oma keeles, kõnes, laulus alati.
- Tarmo Selter -
2023
Õhtune päike
Kui möödas on hommikune äike,
puid paitamas on õhtune päike,
ja meelest lähevad kõik tormid,
kõik rahesajud karmid.
Kuldsed ladvad ja punased puud,
sinine lõpmatus, ei midagi muud.
Nad kutsuvad unustama.
Nad kutsuvad unistama.
See, kes ütles, et hommikud
targemad on kui õhtud
polnud kindlasti elu näinud,
polnud õhtuses päikeses käinud.
Sügis veel ei taha minna
Sügis veel ei taha minna,
kondab maal ja kondab linnas.
Viskab seljast kirju rüü,
see on talve-tuleku süü.
Kuldsed kingad jalast heidab,
samblasülle ära peidab.
Mõtleb, mida võiks anda, võtta veel,
et väga kurvaks ei muutuks meel.
Nõnda sügis ringi kondab,
kondab maal ja kondab linnas.
Peidab, jätab maha midagi,
kuldne sügis hinge püsima jääb alati.
Üks armas mees
On üks armas mees,
kel hell on süda sees,
tal lahke on meel
ja iial ei puuduta halbu sõnu, tema keel.
On üks armas mees,
kel kuldsed käed ja kuldne süda sees.
Ta seisab kui kindel kalju sinu ees
ja kaitseb, kui on vaja, kõigi halva eest.
On üks armas mees,
kel armastust on kuhjaga,
sooja südame sees
ja tahab seda jagada veel,
veel ja veel.
On üks armas mees,
keda jumaldan ikka veel,
ükskõik kuhu ma lähen,
kõikjal teda tunnen ja näen.
Sügis
Kuldsed sügislehed teel
puudeokstel lehti väreleb veel
minu hinges rõõm on sees
päike kulda kallab veel.
Rukkipõllul vili õõtsub
laiadel väljadel tuul lõõtsub
vana aidauks nukralt kiiksub
viljasalves hall hiirekene piiksub.
Meeleheitlikult vares kraaksub
kuskil kaugemal lendavad laastud
tasapisi elu edasi tatsub
suur lootuskiir sügisesse astub.
Juba sügis ringi hiilib
Juba sügis ringi hiilib,
tuul ta vihmamärgu juukseid föönitab.
Suvi ei taha jääda sügisele jalgu,
oma kuldsed kingad sügisele annetab.
Päevavalgus tõmbab ennast kokku,
jupikese endast hämarusele ulatab.
Traatidele linnud kogunevad kokku,
otsivad oma lõunakaart.
Kahju sellest, et rännuteele,
oma laulud nad kaasa võtavad
ja minu hinge kurva meele,
maha jätavad.
Juba krõbistabki sügis aias,
puudelehtedes sahistasb.
Tasa, tasa oma kuube,
vahest nuttu lahistab.
Siiski igas vihmapiisas
on päiksehelk sees.
Siiski iga järgnev päev
rõõmu meile teeb.
Ärevus
Inimesed rapsivad, rapsivad,
kuni mõistavad, et rapsimine ei too enam mingit kasu
Selle rongi pealt tuleb maha astuda
Aga kuhu poole?
Kuhu edasi?
Kas joogi, söögi või tablettidega tuimestada oma ülitundlikkuse taju, et olla vähem teadlik sellest, mis toimub ümberringi?
Sest nii me võtame ju maailma vastu:
läbi enda ja enese kaudu
Ärevus ei lase mul olla,
süda on rütmist väljas,
linnatempo ei sobi mulle
Kui kunagi saan endale kuldsed käed või
leian endale inimese, kellel on olemas need kuldsed käed,
siis kolin maale elama
Nii paljugi ärevust võib lihts .....
Ära ole suitsetaja
Võta midagi ette oma nikotiiniga
oled nagu silmadega korsten
kaob eikuhugile su iga
su tervis on su kapten
seega, pilla koni käest, TÖLL!;
saa lahti sellest gaasikambrist
mida autos või kodus tõmbad
küll varem saab su kohale pandud rist
aegade lõpuni sul "kuldsed" hambad
otsi pigem abi, TOBI - ORI;
isegi surm ei suudleks sind
kui sul nii RÕVE hingeõhk
jäta meelde, tervisel kõrge hind
kes suitsetaja, see räige tõhk
lõpeta koniga haua kaevamine, debiilik
Muinasjutuhõnguline
Muinasjutuhõnguline on mu muinasjutt
Piparkoogimehikene plaadilt tõusis just
Kuuseokstel sädelevad
kuldsed karrad peal
Käbikuningatel uhked lumekroonid peas
Päkapikud nalja heitsid
Valjult kaikus hääl
Jõuluvana kuu peal kõikus
Helendas Põhjanael
Pimedale ööle kaela pandud
valged pärlikeed
Elule kingitud on päevad
Muinasjutulised teed
Sügise pidu
Ma sülle haaran sügise
kirjud lehed ka
Kuldsed õunad panen vaagnale
pihlakate kõrvale
Pidulaual marjakooki
jõhvikatest punast jooki
marinaadis kurki,seeni
rukkikakku,kaerakakku
Koos nüüd kaelakuti sügisega
keerleme ja veerleme
Heldekene!
Kuhu aeg kaob ära!
kallistades mõtleme
Täna sügisel on pidu
jagab lahke meelega
Sügisel on anda palju
Sügisel võtta--nii mõndagi