Sõnale kulm leiti 806 luuletust
Sügis
lehti krabistab su jalge all
kui kõnnid üle Inglisilla
Sa vaatad tagasi
tuhmvalgete juustega inimlaps
koolikott seljas
rühkimas Mauruse kooli poole
Sügis veel ootab
ja kannatab vilju endale hoida
et neid päikesesäras lastele nautimiseks lubada
Ööd on juba pimedad
aga mitte nii külmad
et varbad peaksid olema talvesaabastega ümbritsetud
Ma kõnnin ja vaatan ja näen,
Alma Mater -
minu kodu, mu hing,
mu südametuksuv põkse
Läbi raekoja kui sai kiirustatud
ladina keele eksamile
Mäletan neid, kes ütlesid,
et sa ei saa frankofiiliks
ole eestlane
ole eestim .....
Sügis tuli
Kas kusagil on vihmapiisku langemas?
Ei tea keegi, kuid sügis tuleb taas!!
Kas kusagil on päike põske paitamas?
Ei tea keegi, kuid sügis tuleb taas!!
Päike, jahedad sügistuuled,
vihmapiiskades läbi saju läen,
öökülmast värvumas lehed puudel,
lõpuks sügises lõpeb minu päev...
Kas kusagil on lehed punetamas taas?
Ei tea keegi, kuid on sügis jälle käes!!!
Kas kusagil on merevahus lained seal?
Ei tea keegi, kuid on sügis jälle käes!!!1
Tuules lehed on langemas puudelt,
värvimängu ma lehesajus näen,
linnuparvi taevas ma lahkumas kuulen,
külmast taa .....
Sügis
Vihmas, tuules lendab lehti,
päikest pole näha.
Mis küll lehtedega tehti?
Värvitigi ära!
Mõne nädalaga kuldseks
muutumas me õu,
külma näpistusi tundes
alla kukkus õun.
Sügis vaikselt, tasa-tasa,
pugemas on põue,
luues värve tunnetega
meie oma õue...
- Tarmo Selter -
2023
Linnas on kõle
Linnas on kõle ja vihmane päev.
Pilved on tumedad ja hallid.
Lombid on märjad ja külmad.
Seda on võimatu näha,
Ja vihma sajab
Taevast alla.
Ja see langeb raskelt.
Kõnniteed on üle ujutatud,
Tänavad on segaduses
Ja autod liiguvad aeglaselt,
on külm päev.
On november.
See ei peaks olema
Aga kevad on liiga kaugel.
Sume ilm on masendav
Vihmavari on märg.
Ja kasukas on läbimärg.
Su ees põlvitades ja tänus
Ly-le
kuuvalgus
külmund lehe krabin
lambad kahutavas
õunaaias oo mälu
ehmatades kuis avad
ukse ära olnud ilma
jah veelkord
arutult ja vabalt öösse
tollesse end pillan
kuu valgus linadel ja tekil
all aias maja trepil
voolamas meist
hommikuni läbi
tulvaveena veres
vaid õnne värin
Taevalaotusel
kas see maja on alles,
kus istusid
kas see kollane maja on alles,
mille saatsid?
kus see asub?
kas me saame seda veel külastada?
kas selles majas on pikakarvaline koer või pehme isepäine kass?
kas meil on jalgrattad?
kas sinu oma on helesinine,
sest roosa mul on veel garaažis
kuhu kaob see noorus?
kas siis oli "alati" sidesõna?
või oli sellel mingi tähendus?
kas igal öeldud sõnal oli tähendus või
oli nende tähenduse taga hoopis tunne,
mitte välja pressitud mehhaaniline masinatrükk?
jah, mäletan
kõiki laule mäletan,
ära jooksmisi mäletan,
isegi ennd .....
Abi *
kümmekond aastat hiljem
ma seisatan
ja mõtlen,
et kellelgi on mu südamefilm
mu südamelöögi sagedus,
millest saaks teha nii filmi, heliklipi,
kui ka gifi või muu IT-värgendusena maha müüa - rahaks teha
broken hearted girl
süda lõi ka seekord kiilu hinge vahele
nulltolerants draamade suhtes
mis võiksid morjendada mu igapäevaelu
rõõmuhetki
ma näen ennast tegemas midagi,
mida ma ei arvanud, et kunagi teen,
loobumas raamatutest, sõnade sõnadest,
mis oma aja käigus valesti hoituna,
on muutunud lugemiskõlbatuks
ja Lev Tolstoi "Poisiiga" asetus mu lauale
n .....
unetuna sügisööl
muust ära räägi ütle
vaid päike on alles
õhus lendleb veel
liblikas päevas rohkem
on aega valget
kolletunud pole
teeäärne kask
astrilgi aias alles
on vari maja taga
männi helerohelisel
oksal täida sind veel
külma värin et hommikusse
ööst tuleb tulla nüüd
kauem läbi
meid suve heldus
meid suve heldus
elu sigri-migrist teeb
siiski vabaks
kui aias astril avaneb õis
hommikuses külmas kastes
palja jalu käia võid
kaob muul kõigel sinu üle võim
kui sinitaevas valge pilv
pilliroo lehtedel järve ääres
veel väreleb päikese kild
suu küsima midagi enam
ei pea selles helduses
lihtsalt olla on hea
Armastus
Mis on armastus?
Milline on armastus?
Kust tuleb armastus?
Kuhu läheb armastus?
Armastus on suurte tunnete mäng.
Armastus on ettearvamatu.
Armastus tuleb tundeküllasest südamest.
Armastus läheb kui su süda on külm, poeb sooja südame sisse
ja elab seal igaveste.
Sügis
Sügis hallis ilmadega,
vaatab nukralt silmadega
jalge ette maha,
üksindusest leiab end.
Vihmapilves piiskadega,
öiste jääkristallidega
jätab selja taha
surma, see on tema and.
Vahel sügises on naeru,
värvikirevust ja ilu,
surma märkad vaevu-vaevu,
kuni kätte jõudmas vilu
lumehelvestega rajal,
mis on katmas lehevärvi,
siiski tead, on seda vaja
meie eluringi järgi -
kevad, suvi, sügis, talv,
on ühel hea ja teisel halb...
Sügises näed - kauneid värve
lehepuudelt alla langeb,
sahistades tasa,
luues hetki ilusaid.
Rohulible kolletades,
hallaöödes .....
Segaduse üleannustamine
Taaskord märgati minu südametust,
Esitati ühte ja sama küsimust,
Miks nende vastu nii külm olen?
Peatamatud järelemõtlemised,
Millest see oma algust ometi võtab?
Meenutan, midagi ei tehta ilma põhjuseta.
Ükskord olen nendele aga lahti ütelnud,
Miks siis seni valmistab see nendele üllatuse?
Ega keegi mind ei küsita,
Vaid ette heita üritavad,
Miks see joon nii püsiv on?
Küllap pole see minu süü...?
Tunnista üles, ruttu, julgemalt!
Ütle mulle näkku otseteed,
Et suhted veerevad järjest alamale,
Et minu kujul kõik su sees keeb.
Poleks tohtinud mu elu kalda .....
Kolm kuud
Kolm kuud külma kangust.
Kolm kuud tühja langust.
Kolm kuud haihtuvat hingust.
Kolm kuud pikka pagendust.
Kolm kuud ärkavat elu.
Kolm kuud magusat melu.
Kolm kuud säravat silmailu.
Kolm kuud sumedaid sarme.
Kolm kuud piinavaid parme.
Kolm kuud kaunist surma.
unes või ilmsi vahel
Su külmetavad sõrmed
mantli varrukais
kinnasteta käed
vastu hommikut
unel meenusid
nad uuesti pihku
tahtsin võtta soojendada
oma hingeõhust
palju talvi sellest
on möödunud
ikka teen unes või
ilmsi vahel seda
hinge tuleks kui
uuesti tagasi
seesama märtsi kevad
Teisel korrusel
kahutas all aias
lambad määgisid
nosisid külmuma
hakkavaid õunu
ülal toas sa meile
valgetest triigitud
linadest tegid
esimese aseme
seisin trepil kohmetult
nõutult süda valmis
polnud maailma
selliseks loomiseks
kus kohal taevas ise
ta puhkema äkki
üleni pidi seitsme
maa ja mere tagant
toodud tulipunaseks lilleks
tsüklist „Poisiiga“