Sõnale kummaline leiti 33 luuletust
Kummaline kaunis sügis
Uskumatult soe on sügis,
päikesekiir südamesse trügib,
Iga päev saab ärgata
hea ja rõõmu tundega.
Lõngad korvis nihelevad,
vardaklõbinat ihkavad.
Tänavu minul aega küllalt
on sügistraditsioone rikkuda.
Lihtsalt naudin sooja sügist,
heldusest ei küllalt saa.
Veidi kartust hinge ronib,
et järsku hea kõik otsa saab.
Milline see sügise lõpp küll tuleb,
algus on liialt, liialt hea?
Seniks naudin sügise ilu ja võlu
täiel rinnal ma.
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
Armastus on kummaline
Armastusel on vesihallid silmad
seljas kuu kuldne kuub
juustes tilisevad tähekellad
südamel istub tunne kuum
Armastusel on suudlusi täis punahuuled
südamel habras karikakraõis
kaela ümber on keelatud viljad
Ihul läbistav Aamori nool
Armastusel on kiira-käära rajad
kummalised ja eksitavad teed
hingepõhjas kumav päiksesära
rõõmuallikad kristallselges vees
Armastusel anda on nii palju
ta ikka püsib südamete peal.
Armastus kindel on kui kalju,
kui teda hoida oskad,
siis haiget ei tee ta eal.
...kummaline...
Vahest ma motlen,et minagi peaks...kord laulma yhe laulu...Ma noote ei tunne ja viisi ei pea aga see pole takistus mulle...Kui lapsed olid väiksed,neid magama laulsin..oli palju peas lastelaule... veel nyydki,kui vanust on tulnud...laulan ikka veel-just neidsamu väikesi laule ...
— ElisabethKummaline käbi
Päkapikud sahistasid,
puude vilus nahistasid,
tirisid üht käbi suurt,
mis otse kukkund
kuusepuult.
Käbi oli eriline,
sees valguskuma
kummaline,
iga seeme,mis käbil
sees,
praksus kui säraküünla
leek.
Orav silkas siia-sinna,
Käbikuningana tundis ennast,
kohev saba tüüris puul,
käbi jahtis kuusepuul.
Päkapikkudel nii häbi,
vedada ei jõudnud käbi,
käbi suurt ja kummalist,
ta metsa alla
mõeldud vist.
Sära,sära
käbike!!
Jõulurõõmuks kõigile.
Eriskummaline valgus
Kuskil kaugel kumab kummaline valgus,
mis nii kummitav ja ahvatlev on,
samme sean valguse poole,
kuid ta kaugeneb minust iga samm.
Eriskummaline valgus
vaatab minu poole,
minu silmis erendab ta vaid.
Kuidas jõuaksin küll selle valguse poole,
et rahu leiaks minu hing-?
Lõbus uni oli
Nägin sügist unes ma,
suure värvipintsliga,
värvipott oli hõlma all,
kaelas kirju, pehme sall,
kuub oli seljas mitmevärviline,
silmad särasid kui jõuluehe,
kulda ja karda
mängles sügise süles,
rõõmsa tujuga ärkasin ma üles,
justkui viibinuks ise,
kuldse sügise süles-unes.
Üks päev kevadet
Kevad taas paitamas on põski
kuigi pikk talvekuu veel ees
Puudel pungad juba lahti
avatud on kevadele tee
Metsas trill ja trall nüüd
läheb lahti
koopast ärkab karu-unine
Keset talve kevadpäev on tore
siis hinges rõõmu, veidikene
Vaatad kõrgel sinitaeva poole
Kõik see ilm on imelik-tõepoolest!
Ilmataat
Ilmataat nüüd näitab võimu
teeb mida tahab
tahab,mida teeb
Kord jaanuaris kevadega meelitab
Kord aprillis lumehange meisterdab
Vahest üldse ei saa aru,
mil tembutab,
mil vihastab
Hoia kõrvad lahti täna!
Kuula,mida Ilmajaam pajatab!
Prognoos on Ilmataadil vali,
vastupidist sajatab,
ootamatult lajatab
Siin ei ole miskit teha,
vaata vaid ja imesta!
Mõtisklusi talvest
Ei ole iial tundnud tuult,
mis nii mahedalt paitab
Jaanuari kuul!
Teedel jääklaas sillerdab
aeglasemalt nüüd sammegi sean
Rebin kaelast kootud salli
peidan käpikud taskusse
pähe jätan sooja paela,
mille kallim kinkis minule
Alles olid puud kõik härmas
paukus vali pakane
Päike taevast vaatas alla
Suure valge kuu sarnane
Nii sarnased on ilma tujud
inimestega-
Iial ei või ette teada,
mil hakkab mässama
Liiga palju mõtteid
Viimasel ajal
lihtsalt liiga palju on mõtteid
need vähesed jõuavad õigel ajal paberile
viitsimatusest oma keha liigutada või
panna kirja see väiksemale formaadile
ma lihtsalt istun ja kuulan
seda alfabeedi rodu
osati mõtlen,
et kui mina seda ei kirjuta
leiab need read keegi teine
enda mõtetest üles
ja saab uuesti luua seda,
mis on niigi ühisteadvuses
see idee võib teha laisaks,
võtta ära justkui võimu ja tahte luua
või olla millegi loojaks
samas lugude jutustamine on teraapiline
eriti kui see on umbisikuline
isegi siis,
keegi leiab ennast kuskilt kolt .....
Aprillist oktoobrini
Ma ootasin Sind terve nädala
Sa ei teadnud
Ma isegi lugesin päevikus päevi
aga Sa ei teadnud
Ma mõtlesin, et kuhu Sa kaudsid
Kuhu Sa kadusid mu päevade virvendus,
mu energia andja, mu südame löögisageduse tõstja?
Ma lugesin päevi.
Mis juhtus suvel,
oli must auk ja keha kõngemine,
ma muundasin ennast varjuks
mis jäi armastuse toitainetest ilma,
mis otsis lohtutust kurbadest armastuslauludest
ja püüdis endale tõestada,
et see pole päris...
Ma ei teadnud, et Sa tuled.
Aga Sa tulid ka sügisel.
Sul oli ju võimalus loobuda
ja ma arvasin, et Sa teed seda...
.....