Sõnale kunstnik leiti 25 luuletust (pop)
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon
külm on II
Kui leiad kunagi inimese, kes on sama hull või pöörane, kui sina
hoia temast kinni, jälita teda, jälgi teda
topelt hullus loob alati süsteemi pahvakuid
ja mõttemulle, mida enne pole loodud
Uut teed vabanemisele
Micheal Singer "Köidikuist vabanenud hing"
Samal ajal kui Pluuto teeb retrograade
Jah, Sul on õigus,
hommikul peale kohvitasse ma higistan oma fliisist hommikumantlis
sest siidist pole veel osta suutnud
Maailm muutub
Soojus on mu valuuta
Külmetaval kunstnikul on alati külm
Aga on mõned hetked, mis toovad soojuse tagasi Koju
siis naudid neid, .....
Pildi taga
Kuigi palju asju tean –
kõike ikkagi ei näe…
Väga vähest meeles pean,
alles hoides eluväe.
Lõuendile kõik ei mahu,
osa jääbki pildi taha…
Ette võtan riidetahu,
millelt värvid kulund maha:
maalides ja meisterdades
täpselt nõndapalju teen,
kui on tarkust antud hetkes…
Kõige muu loob pintsel peen.
Kaotsi kunagi ei läe
värvid, mis paletti sean –
kuid kõike ikkagi ei näe,
kuigi palju asju tean…
/Mari*Uri/
Aastaajad
On loodus parim kunstnik
tal alati head ideed
igapäev uued pildid
ta kõikjale teeb
on loodusel maitset, jõudu ja tahet
luua kauneid pilte
pidamata vahet
ta käes on parim materjal
ja kaunim kunstimeel
suvel põllud ja aasad
talvel lumi ja mäed
sügisel lehed nii kirkad
kevadel sulanud jää
Kunstnik
Kunstniku kunsti
pidavat mõistma
vaid haritud inimesed.
Päevinäinud ateljees
poogen õgib
vaimutoitu
rahalises valuutas
maksab maal vaid
sendikopikaid.
Kas kunstnik on näljane?
Kas kunstnik on nälgas?
Näljane kunstnik ihkab
loomingulise lennu järgi
plätserdab kõik poognale
raamib iga viimse absurdi.
Nälgas kunstnik
sureb vaesuses
hiljem teenides
postuumselt
miljoneid.
Lihtinimene vahib
maale ning kiidab
kaunid aasad aga
lehmad on puudu.
Tulevikuplaanid vastu taevast
Kord väiksena tahtsin saada ülekõige LOOMAARSTIKS
Olla alati haigustes ja vigastustes neile abiks
Soovisin ravida haavu, mis nukraks tegi vaesekesed
Olgu kannatajateks koerlased, kaslased või isegi ahvikesed
Kahjuks seda mõtet ei jätkunud enam kauaks
Kui aeg olnuks panna kutsut magama, muutunuks ma araks
Edasi piilusin ma POLITSEINIKU alale
Ega siis väikelapsel mõte suundugi mujale
Rallitada mööda tänavaid politseiautoga
Katusel põlemas vilkur sinipunase tulega
Päästa maailma kõige kurjematest pättidest
Säästa kalleid .....
Tundmatu atmosfäär
Pistad käe tundmatusse atmosfääri
Seal elab ta oma elu
viskab näppu,
on pingsalt rusikas
või heldimusest viipab rahulolevalt
valge kinnas käes.
Üha enam tõmbab ta enda poole.
Esialgu võtab käe,
lõpuks kogu keha.
Keha elab oma elu, mida
maalib enesele esialgu tundmatu kunstnik,
keda ise veel ei tunne.
Kes on olemas
Mille värve ja
nende imelist mängu on kokku sulades tunda.
Õhuke Joon(1)
Süda peksab rinnus, kuhu kadus kõik see kindlus,
vägivaldsus liialdab mu ümbruse, kui kokku korjan oma killud,
kauua aega ma siin igavikus juba viitnud, tõde justkui mosaiik,
mis just valmis saamise hetkel paigast jälle nihkus,
näen iga killu kirkust, terviku lihtsust,
kogetava kompleksust,koos mõjudel, lõbu teen,
õhtu eel, jälgin oma meelt,kes seal sees kõneleb,
ei ma tõrele, suht suht nõme see
,kui ei suuda mokka hoida vagusi, samas kui otse närvi
,seda risti löömis naela tagusin, suurem mõõn on tulemas,
ma olen üritanud peita, suutis ta mu alati leida,
e .....
varjumägi ja kuupäike
kuuvarjus päike kuumab ööde paksu tähistaeva lund
teemärgistuseta saab kunstnik värvigammalt pintslikarva senisegamatut und
päev passib pärlikeena rätsepmeistri meisterlikku tööd,
varjumägede lōuendvööna
kel julgust lüüa käega
segamini reeglipakikaardi suund.
puts.®
Ekskrement jätkub
Rumaluse tunnistamine oli mu parim omadus; suur kahtlus su kottide pihta nagu obadus;
mida oleksid justkui terve elu oodanud; hirm meid kõiki oli moondanud; tõe eest jooksma pannud;
mootsalt üksteise kannul; naerdes selle üle kes ennem alla vannub; siht olla ees teistest lasub;
jooksid enne kui kõlasid stardi paugud; nüüd igal sammul kardad selja taha vaadata; igakord
kui vitsalt tulevad laksud; higisena enneaegselt porises meele mürgi mülkas maandud;
ja üle jäänute kombel valesti mõistmise tõttu mandud; kui kurb ja kahju; kui julm: ta karjub;
sul junn tardus kui vesi len .....
elukunst
elukunstnikute hoovid
havi käsul mida soovind
suve paksu tumma mekki
vahel vihma, piisad plekil
uneukse nähtut linki
prōmmib kinni lahti mindki
rooste riivab paljasvalu
kōike palju mida palund
kuhjund koormaks tahted-tahan
teadmatuse tandem aval
vanakaval peenelt muigab
ise ikka ennast huijad
ilmakaared kōik on sootud
taktikepil uudne ootus
enda tehtud viisijuppi
samme sätin, sätin tähti
vōōrdun harjumustest valla
elukunst käib üles - alla
puts.®
turris hoor
kas on keegi veel mu ees
kes käind sama kitsast teed
samad viisid, samba rütm
orud mäed ja jäätund nutt
kas poeedi süda teab,
miks tal valutavad read
mille käsi käsikirja katteloore eemaldab ja seab
teekond tuhast tindine
vōitlev sōna keerleb, keev
vabaduse viirastused vabandustele
elu hindamatu loom,
vahel taltsas, turris hoor
kunstnik hingepuru tähehaaval tähtedesse koob.
puts.®
olen unetu
Läbi pimedate ööde
keha ja hing on -
väsinud kandmast
igatsust tundmatut.
Ei tule und
iga tund
minut, sekund
leian end
lämmatavas
ängistuses.
Avada silmad
mustvalges
maailmas sest
minu kunstnik
sooritas enesetapu.
Värve segades
emotsioone värvides
igatsus tundmatu
jääb valgeks
nagu paberileht
sõnadeta ootamas
õiget hetke
ootan mina
kedagi kellega
jagada sama
igatsust.
Siis poleks
need unetud
ööd niisama
välja mõeldud.
maiasmokk
soe suvi suland sügis taandub hauda
puud lehitsetud harud harali
ka kunstnik möödub kõnnib varvast kanda
külm kardinaalselt keeldub saabumast
kell keeratud aeg tagurdatud käima
mu saabastes on ruumi kahele
kukk magab veel käib kana unes maialt
ma tiksun trammi tagapinkidel.
puts.®
See maailm on mu koobas
Mis mul viga on,
iga mu rida ila toob,
see ila on igalpool,
väljumas lõugadest,
käsutab mõistuse,
täpsustab kõhkluse,
tõde ei räägi võrdlused,
kui iga skeem on võrgu seest,
saata kõik põrgusse,
et puhata mõistuses,
vabana tunda lõpuks end,
lõppude lõpust leides rahulolu,
samas jorus ajand taga moodust,
leida koht kus kohtuks, kui kohkun,
ootus, suur lootus, kärn konn krooksub,
ootab oma printsessi, imesid tehti,
su elu õpetliku huumori killu sisse veeti,
pentsik, jah vahest ka meeldiv, teel hing,
otsimas unustust pakkuvat keerist,
seismas kus teerist, ehk .....
"Aheldatud armastus"
Ma ei tantsi Sinuga kui Sa mulle oma südant ei anna
Ma ei suuda, ma ei suuda
Siis ma võtan võtme ära,
Ei ära võta võtit ära
Manipulatsioonid, manipulatsioonid
Olgu, tantsime, unustame
Eksleme
Miks peaks olema Sinul tahtmist kõndida minu südame keerdtreppidel?
Sest ma armastan Sind
Muud põhjuseid ei ole
Aga Sa manipuleerid minuga kangetel toonidel
Aga manipulatsioonidele vastatakse manipulatsiooniga, täheke
Sa tahad võtit, ma tahan südant,
Kõik tahavad midagi
Suletud aias (Persia tõlkes “suletud aed”)
Limiteeritud mõttemustritega maailm
Illusioorne paradii .....
Naiselikkus ja mehelikkus
Ei loobi ma salvrätte
või tikitud taskurätte,
et leiaksid neilt teelt.
Nagu mu sõber arvab,
et mehelik energia soovib olla teenistuses.
Ja kõik need rätid ja unustatud asjad,
on lihtsalt naistepoolne manipulatsioon.
Unustatud asju ei ole,
on asjad või inimesed, mida või keda me tahame, aga varjatult küsime.
Naiselikkus on nii haavatav ja pehme
ja tahab kogu aeg aina rääkida ja olemas olla,
samas kui sellest emotsionaalsuse mullist võib mehelikkusel kord kõrini olla.
Huvitav, et ma ei ole näinud Sind kunagi joomas.
Ma kardan, et ma loon endale illusiooni,
.....