Sõnale kunstnik leiti 25 luuletust
elukunst
elukunstnikute hoovid
havi käsul mida soovind
suve paksu tumma mekki
vahel vihma, piisad plekil
uneukse nähtut linki
prōmmib kinni lahti mindki
rooste riivab paljasvalu
kōike palju mida palund
kuhjund koormaks tahted-tahan
teadmatuse tandem aval
vanakaval peenelt muigab
ise ikka ennast huijad
ilmakaared kōik on sootud
taktikepil uudne ootus
enda tehtud viisijuppi
samme sätin, sätin tähti
vōōrdun harjumustest valla
elukunst käib üles - alla
puts.®
Aastaajad
On loodus parim kunstnik
tal alati head ideed
igapäev uued pildid
ta kõikjale teeb
on loodusel maitset, jõudu ja tahet
luua kauneid pilte
pidamata vahet
ta käes on parim materjal
ja kaunim kunstimeel
suvel põllud ja aasad
talvel lumi ja mäed
sügisel lehed nii kirkad
kevadel sulanud jää
Tulevikuplaanid vastu taevast
Kord väiksena tahtsin saada ülekõige LOOMAARSTIKS
Olla alati haigustes ja vigastustes neile abiks
Soovisin ravida haavu, mis nukraks tegi vaesekesed
Olgu kannatajateks koerlased, kaslased või isegi ahvikesed
Kahjuks seda mõtet ei jätkunud enam kauaks
Kui aeg olnuks panna kutsut magama, muutunuks ma araks
Edasi piilusin ma POLITSEINIKU alale
Ega siis väikelapsel mõte suundugi mujale
Rallitada mööda tänavaid politseiautoga
Katusel põlemas vilkur sinipunase tulega
Päästa maailma kõige kurjematest pättidest
Säästa kalleid .....
Tundmatu atmosfäär
Pistad käe tundmatusse atmosfääri
Seal elab ta oma elu
viskab näppu,
on pingsalt rusikas
või heldimusest viipab rahulolevalt
valge kinnas käes.
Üha enam tõmbab ta enda poole.
Esialgu võtab käe,
lõpuks kogu keha.
Keha elab oma elu, mida
maalib enesele esialgu tundmatu kunstnik,
keda ise veel ei tunne.
Kes on olemas
Mille värve ja
nende imelist mängu on kokku sulades tunda.
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon