Sõnale kurb leiti 1261 luuletust
Ah sina...
Kui ma arvasin, et kõik on läbi
Leidsid sina mu üles
Tõmbasid oma kätega läbi mu juuste
Sina – nii noor ja nii õrn
Õrnem kui mina, keda arvasid end armastavat
Ma keelasin sul hoida end, sest teadsin, et on valus
Sina ainult hoidsid edasi, mu piha ümber hoidis su käsi
Nüüd ma loodan ainult, et mind sa imetlemast veel ei väsi
Sest varsti sa näed, et ma olengi see ja mitte midagi teist
Ja sel kohal kui aru saad – ma olen kõigest see, ma tean, sa väsid.
Vurr
Pöörleb vurr,
pöörleb, pöörleb.
Läbi aegade,
pöörleb, pöörleb.
Jäädes samaks,
pööreldes, pööreldes.
See saanud vist tavaks,
pöörlemine, pöörlemine.
Kuid seda muuta tahaks,
pöörlemist, pöörlemist.
Kahjuks sind tembeldatakse pahaks,
pööraja, pööraja.
Nõnda jääbki ta tavaks,
pöörlemine, pöörlemine.
Parem oleks, et ei halaks.
Nutan, naeran, rõõmustan
Nutan, kui sind pole.
Nutan, kui tean, et sa ei tule.
Naeran, kui sa oled
ning rõõmustan, kui tuled.
Oleks, et sa tuleksid.
Ei nutaks ma, kui sind pole.
Oleksin rõõmus, kui teaksin, et tahaksid,
kuid kahjuks tean ma tõde.
Ma pean nutma,
kuna sa ei tule.
Ma ei rõõmusta,
kui sind pole.
Tahaksin, et oleksid
minu juurde tuleksid.
Rõõmustaksin, naeraksin
ja sinu soovid täidaksin.
Hingehaigus
Enam ei hooli minust keegi,
hea vähemalt seegi.
Saan ennast tappa
ja siduda end surnute sappa.
Nutan siin nõrkemiseni
ja ootan aega kõngemiseni.
Keegi ei hooli minust,
kuigi mina hoolin sinust.
Olen pettunud ma sinus,
kuid võib olla on viga hoopis minus.
Ma sulle ei meeldi
ja mind sa ei seedi.
On hulluks läinud kõik
nagu on luuletuses see lõik.
Ei taha ma elada,
võiksin vaikselt surnute riiki sulada.
Kõik mind vihkavad, põlgavad,
kuigi küsivad võlga nad.
Ei saa nad aru, et on teinud minu elu võimatuks,
kuid mina pean ennast sõimatuks.
On k .....
Naine
Ilma naisteta on kurb maailm,
kaunil naisel puhkab mehe silm,
naise kavalus, see mehi hirmutab,
kuid kaval naine - see on võrgutav.
Naine ajada võib segi mehe pea,
nii kiirelt, et mees isegi ei tea,
et naisest saanud on ta kokaiin,
mis vaese mehe meeled segi viind.
Lumelapsed
Ma tegin lumememme. Väga kurva moega.
Sest ta on üksinda. Tal pole ühtki poega.
Siis tegin lumepoisi. Porgandi tõin ninaks.
Kurb - valge lumepoiss saab äkki nagu minaks.
Ta õdesid ja vendi enesele soovib.
Seepärast pätsin pisikesi palle hoovis.
Teen pähe suud ja silmad lumeperele,
saan kõikidega tuttavaks ja terele.
Mind vaatab uudistades lumetrobikond.
Nad pärivad: “Kas lapsed sinu hobi on?”
Mis on oraval ja jänesel vahet?
Kord jänesel oli sünnipäev,
ning kohal kõik jäneslas väed.
Aga orav üksinta kükitab laua taga,
ja kuulis "Orav ära seal maga!".
Orav siis võtis õlle ja läks
võrdlema, kes on paks.
Oli jänes paksem tast
ja kõhnem oli orav temast.
Ja kõrva pikkus oli suur.
Oraval villand sai,
ning hõikas " Goodbye!"
Oli vaesel jänesel nutt nüüd suur.
Isekas Sisik
Olen igavus, kes ei hooli kellestki peale enese.
Loodan ikka saada oma tahtmist läbi valede.
Kuid süda nõuab oma.
Ikka loon illusioone tulevikust ja heast elust.
Enamus olendeid käinud läbi tule ja vee, maa ja põrgu,et saavutada rahuldus.
ikka veel käiakse, eneses lootus ja hirm.
Mis parata Isekusega, mis kaasa sündinud.
Võitlused peame maha terve elu, olgugi suured või väikesed.
Kuigi toeks oleme teineteisele harva-seegi ime.
Isekus meis raiub maha südametunnistuse ja elu moraali.
Meis ikka veel on midagi, mis teeb meist kellegi...
Ikkagi on midagi!
elu on surm ja surm on elu
Keeran elule selja ma
tahan ära minna ma ka
sest elu on raske
ja surm on kerge
ma ei taha enam elada
ja seda rasket kooremat kanda
ma tahan minna
kuhugi kaugele linna,
mis seitsme maa ja mere taga,
kus elu on kerge
ja surm hoopis raskem
kui surm on tõesti see
see unenägude tee
kui tõesti uinudes sureme
ja surres lihtsalt uinume
kui surres näeme und
ja unes näeme surma
siis tahan ma surra
ja mitte kunagi tagasi tulla
sest uni on kerge
ja elu on raskem
elus peab tegema valikuid
unes aga teed mida õigeks pead
unes näed neid keda tahad
elus .....
Valu peegeldus koera nukrates silmades
Oh milline valu
pesitseb päevinäinud koera sil.mades,
kes istub kodumaja varemeis.
Ei lähe tal alla söök, ega jook,
pole peremeest, kes ta varemeist välja tooks.
Nõnda ta seal istub,
vaatab igatsedes sinitaevasse,
valvab pommitatud kodukest,
leinab, silmis kurbus ja valu,
nutab taga kodutalu ja armsat peremehekest.
Oh, kes küll võtaks koera valu
ja kurbuse tema silmadest?...
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
Kurblik süda
Võta kaasa mind,
võta kaasa mind,
võta kaasa mind linnuke.
Kanna tiibadel mind,
kanna tiibadel mind,
kanna tiibadel mind üle vee.
Vii mind kaugele,
vii mind kaugele,
vii mind kaugele linnuke.
Võta kaasa mind,
kanna tiibadel mind,
vii kaugele mind linnuke...
Ära maa peale kukuta mind,
ära kukuta mind,
mu lind...
Kõik tunded paika loksuvad
Kui mu süda nõnda kurb on sees
ja hingel nutt on varuks,
siis päiksel' kummarduse teen,
tema soojusest jõudu ammutan eluks.
Puudega vestlemas käin,
lehesahin nii armsana näib,
linnupojukene pesast mind piidleb,
linnuema pesa kohal tiirleb, kannab hoolt.
Sinitaevas vastu vaatab mulle,
rõõmustab mind oma sinaga,
kinnisilmi mõtlen mere peale,
tunded on nii head ja sügavad.
Tunnetemeres suures ma,
kõik tunded nagu merelained,
südamel paika loksuvad.
Elu edasi veereb teel
Mul siiski rõõmust särab meel,
et elu edasi veereb teel.
Missest, et üle kivide ja kändude,
missest, et üle vaevade ja murede.
Elu veereb. taevas päike keerleb
nii see olnud alati.
Täna lumi sillerdab ja särab
kevadises päikeses,
elu kõik on looduse päralt,
antud meilegi.
Elu kord süttib, kord kustub,
hingel veereb edasi.
Elu tuleb hinnata,
võtta päev korraga.