Sõnale kurb leiti 1261 luuletust
palee
pudeli põhjast
peegeldub lootust
et ehk liivakell saab tühjaks
ja lõppeb see ootus
lõpuks elu muudab kurssi
ja võtab suuna parema
või läheb kõik jälle vussi
ja õiget näen taas valena
ei leia enam oma teed
eksin ära iseendas
seda segast paleed
silmitsen kui lõpuks taevasse lendan
Sõbrake hea
Sa ei jää üksi oma murega,
nii see ei pea ju olema.
Sõber hea appi on tulemas,
hea, kui ta Sul olemas.
Sõbraga on üks Sul mõte,
kurbuse-ja rõmupisarad ühised on.
Koos sõbraga ületad kõik tõkked,
mis eluteele veeretatud on.
Kõik päevad on sõbraga toredad,
kuid sõbrapäev tuleb kõige säravam.
Taas teretan sind talv
No tere talv!
Sa täies jõus veel!
Pilvist lund juurde ketrad,
hõbehärma puudel' puistad,
manad naeratuse suule,
kuule kõversuule.
Ära ole kurb, mu kutsake,
mul mure on, kuid veidike.
Tõmban kohe mantli selga,
külma, tuisku ma ei pelga.
Tule, panen sulle vesti selga,
võtan pekitüki kaasa linnukestele, kes näljas on.
Rõõmsa tuju peidan põue,
mure heidan lumehange.
Külmas jalutades pea on selge,
eilne päev oli päris helge.
Nii hea on rõõme tabada
ja rõõmude keskel elada!
Epiloog....
mu kallis sõber läksid sa…
ei jõudnud anda kätt….
jäi helge sinust mälestus…
nüüd kurb on hüvastijätt
nagu iga laine tormine
või lauge jõuab randa…
ei tule sinul enam….
elukoormat rasket kanda….
seal ülal teispool pilvepiiri…
asub veel üks kodu…
katkematult sinnapoole
kulgeb inimrodu….
igaüks meist kunagi…
saab seal oma toa…
kindlasti taas kohtume…
küll saatus annab loa….
TALV
Taamal lumelongus puud
kui su "tiivad sorgus" õlad.
Nurgad alla suud
veel vaevu veavad jalad.
Leek su silmis hajub -
kustub pikkamisi taht.
Oma kurbusesse vajud
nagu üksi hääbuv täht.
Kadunud mõtete seas
veel viimaste vete vulin.
Leidsid mind peitumas peas
just enne seda kui surin.
Kurbuse Rapsoodia
Läbi käimata jäi mul Arkaadia tee…..
Rist kanda.....Kolgata mäele on kaugel…
Kaelas taak nagu elu hammasratastest kee..
Mul suurest kurbusest pisar on laugel…
Sinul hea on ükskõiksuse kõrgpilotaaž
Ei taha sa minust enam midagi teada…
Minu hing on su jalge ees tallatult maas….
Ei suuda ma mõistuse häält enam seada…
Meie suhtlust tabas hetkega metamorfoos…
Oli suhe teine sul ammugi loodud…
Alles hilja aegu tagasi veel olime koos…
Nüüd ei taha sa teada olen elus või poodud…
Luhta läinud soov....
Me suhte alguses mul väga lootust polnud…
Ma võtsin sind kui ükskõik keda teist…
Mul ennem ka….. on tutvumisi olnud…..
Kuni märkasin ….et erinesid neist….
Su kaunis välimus, ja tarkus meeldis mulle
See sulnis kooslus….. see kohe võlus mind…..
Siis saabus aeg , et öelda viimaks sulle…
Ma saanud selgust…..ma tahan ainult sind….
Aga kahjuks tunded alati on kahepoolsed….
Jääb tihti vastuseta julgust nõudev proov…
Ja päevi kurbe…. nüüd pisut melanhoolseid…
Jääb ilmestama ainult luhta läinud soov…
Mu kaunis Sõbratar
Mu kaunis sõbratar…ma öösiti sind unes näen…
Ja vahest päevalgi on silme ees su habras naise kuju…
Ma oma kaela ümber köidaks sinu pehmed käed….
Ja võtaks omale su kurbuse ja tusatuju….
Ma vaataks pikalt otse sulle silma .
Üks pilk on kõnekam kui tühi sõnalend….
Ei taha kunagi ma jääda sinust ilma……
See pärast palun kallis…. hoia end…..
Sinu tulekut ootan kui kevadet ma
Sinu tukekut ootan
kui kevadet ma.
Minu süda on kurb
ja külmunud on maa.
Tuisk piirab nähtavust,
lumehanged kõrged on ees.
Sind väga tahaksin näha,
kuid takistusi palju on teel.
On päevi, kus päike särab mu sees
ja kurbuse võidab rõõmus meel.
Kui suudaks vaid hinge talitseda,
südant kuuma jahutada.
Õnneks on kevad poolel teel,
sulama hakkavad lumised teed.
Aeg kiiremini edasi tõttama hakkab,
armastus Sinu vastu iial gi
ei lakka.
Tule siis koos kevadega,
kui õide puhkeb maa,
kui kevadveed hakkavad vulisema,
kui pesa loob linnupaar!
Sinu tulekut oota .....
Tulen, tasapisi tulen...
Ma ikka tasapisi tulen,
jõuan jõudumööda,
isegi kui silmad sulen,
teelt tagasi ei pööra.
Jalge all on valge lumi,
sinine on taevas-,
mäletan, kuis süda suri,
kui kurbus hinge vaevas.
Valu pole saanud läbi,
tee veel pikk on käia,
kuuselt alla potsab lumi,
koormat ei jõua kanda.
Tulen, tasapisi tulen,
jõuan jõudumööda,
koju, kus sündinud, kasvanud olen-,
teelt tagasi ei pööra.
Muretu
Muretuid päevi olemas pole
mitte ühtegi pole
kui ainult siis hetked
väikesed
Kui saaks olla üks päev
ühes kohas
kellegagi
ilma et mõtleks
ilma et peaks
ilma et vajaks
Kas see oleks muretu
sest tead
et hetked kuluvad
meeletus tempos
nagu liivakellaliiv
Saaks nii et elaks
igas uues hetkes uue elu
igas hetkes
"Tere ma sündisin"
elada kasvada küpseda surra
"Head aega ma lähen
järgmisse hetke
kohtume seal"
Oleks vaid see viimane hetk
kui muretseks
kahetseks
ehk isegi nutaks
mõtleks ja tunneks
oleks kurb
teaks
et järgmist hetke ei tule
Aga päev .....