Sõnale kurb leiti 1261 luuletust
Mida oled suvest kaasa võtnud?
Mida oled suvest kaasa võtnud,
mis tundeid korjanud südame,
mida kaunil suvel ole öelnud,
mida puistand oma hinge seest?
Millist jõudu kogunud sa kokku,
päikselõõsa seest,
millist ohtu oled tundnud,
üksi maailmas ringi rännates?
Kas oled oma hingepagasi täitnud,
rõõmu ja õnnega,
kas kurbi hetki vahel tundnud,
kui kaugemale jääb sust kodumaa?
Kas julgelt sügisele vastu astud,
kas meeli said sa puhata,
kas kurvastad sa selle üle,
et kaunis suvi hakkab lahkuma,
et nukrameelne sügis peale tuleb
ja igatsema hakkad sa?
Miks sügis nõnda tõttab?
Miks sügis nõnda tõttab?
Kuhu kiiret hakkas tal?
Miks sügisesse mindki tõukab?
Miks nii palju pisaraid,
peidab taevas hall?
Veidi vara lasta nuttu valla,
suvi ju rõõme jagab veel.
Sügis peitma peab end teki alla,
tema jorinat ei taha kuulda veel.
Surun kiirelt muremõtted maha,
kurbuseks mul pole valmis meel.
Ei ma poe peitu räästa alla,
ega vihmapilved kurvasta mu meelt.
Kui sügis tuleb omal ajal,
siis on ta minu sõbrake.
Kas tõesti sügis tunneb ära,
õrnahingelise südame!
Suvi-Sügis
Suvel kingad pigistavad juba
kirju kleitki hakkab kolletuma
juustest karikakraõied pudenevad
pärja suvele, kinkis kaunis kevad
Linnupojudki on suureks saanud
pesast välja lennanud
maasikad ja mustikad on küpsenud ammu
mätta vahel pohlad punavad
Sügis sätib uljalt oma sammu
kirevatest lehtedest punutud kleiti
kohendab
koti sisse sügiskulda topib
enesesse rõõmu ja kurbust mahutab.
Kurbuse ookean
Miks Sa pidid mind jätma?
Ja ka teisi?
Kas see on viisakas?
Ei, ma ei noomi ega pole pahane
Aga Sa tead, et Sa oled liider
ja Sa näitad suuna ette
...
Ja mida mina peaksin nüüd tegema?
Kas ootama ka niitide katkemist?
Mida peaks tegema Su naine, Su ema?
Kuhu see kurbus peaks laotuma?
Üle maa ja mere...
Läbi Su sõprade südamete...
Ma tahan ja soovin hingerahu,
kõik, mida ma olen päeva jooksul peitnud endasse,
saab öövalguses uue kuju...
Ma nii palun, et Sa tuleksid tagasi...
Ja ütleksid, et see kõik on ainult nali...
Ma olen kaotanud, kes minule kalli .....
Ole olemas
Ära pööra pilku, nähes kurbust silmis,
ära mine ära, kuuldes kurbi sõnu,
kuula teda viivu, aega talle kingi,
kergenda veel täna muret, mis tal õlul.
Aita selgust luua, ära palju räägi,
kuula teda lihtsalt, ole olemas,
end Sinunigi tuua sisemusest saabki,
aita teda hetkis, mis on tulemas.
Aeg see liigub kiirelt, eal ei tea ju Sa,
millal Sinul raskem hetk on tulemas,
elu seab ju piire, kuid kui vajad ka,
siis tema Sinu jaoks on hetkes olemas.
- Tarmo Selter -
2022
Deformeeruv süda
Mu süda deformeerub
On see valus?
Ei, pigem mitte, see on
harjumatult ebamugav
Kuidas kuhjade viisi vana valu ja kurbust vabaneb
pisarajoa saatel
Milleks?
Et ruumi teha uuele.
See kõik....
Ma ei olnud valmistunud selleks,
et see juhtub,
ometi,
ma olen kiire reageerija ja kohaneja
ja suudan hakkama saada selle taaga vabastamisega...
Kuigi igalt poolt keerab ja on ebamugav...
Tänan tähelepanu eest!
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
Kust tuleb luuletus...?
Kust tuleb luuletus?
Kuhu läheb ta?
Kus elab luuletus?
Kuhu peitub ta?
Kas on rõõmus luuletus?
Kas on kurblik ta?
Millist valu tunneb luuletus?
Kas ta kõikjal ilmapeal?
Luuletus, see elab meis,
peas ja südameis.
Sealt ta tuleb, seal ta on,
elus eneses.
Süda
Südame kägardunud haavatud südamikuks
tahaksin kirjutada enda flegmaatilised read
Mu süda on õrn ja kohmetunud
arglik nagu mu ema ja isa silmavaade, pilguheide üksteisele
Nad on põimunud, aga avatud
nad ammu enam ei vaata samas suunas,
nad on eraldunud
Mina nende alge peaks olema nende liitjaks
aga liigraske on see koorem mulle
et liigutada rändrahnu,
mis puudutab taevakarva vett
Ma olen hinganud oma isa astmaatilist õhku
kus mul jääb hing kinni,
sest ma ei saa hapnikku, et olla selles kurbuses
et matta selles kurbuses oma lähedasi,
korduvalt ja korduvalt loobuda,
.....
Hullus ajas
Kaheteistaastane kriminaal,
kinnises osakonnas,
nutmas.
Nutmas taga oma hoolitsevat õde,
kallis õeke aitaks teda,
Küsiti sult, tahad sa keda?
Arvasid et olen sind jätnud,
meie pisikesed mälestused maha matnud.
Kuid ei - ta ei ole sind jätnud,
ta otsib sind hullunult,
võttis vastu teate hirmunult.
Nüüd mil teab ta tõde,
tahab olla iga sekund sinu õde.
Lootsin, et ei lahku sa iial minu kõrvalt, aga tead ? Sind rööviti minu juurest.
Nüüd pean maha matma kõik mälestused,
tundsin pisteliselt valu mis torkis südames.
Meenub hetk mil olid veel kindlalt hällis,
.....