Sõnale kurb leiti 1252 luuletust
Inimene tahab koju
Kaunid jõulud ja jõulupuu
kutsuvad koju.
Südames leeki ei saa peatada,
hing kutsub koju.
Jõuluaal võib olla valu
rõõmust tugevam,
kui sul pole enam kodu,
oled võõra katuse all.
Nii viidud ongi jõulurahu
hinges sügaval.
Süda kutsub ikka koju,
sel jõuluaal valusal.
Kui sul kurbus rõhub rinda
Kui sul kurbus
rõhub rinda
ja südames on valu sees,
siis kuula, kuidas viiul nutab,
justkui oleks talgi elu sees.
Kui sul kurbus rõhub rinda
ja südames on valu sees,
siis suudle oma kodupinda,
temaski on suur sünnivalu sees.
Kui sul kurbus rõhub rinda
ja südames on valu sees
ja südames on valu sees-.
Sügis veel ei taha minna
Sügis veel ei taha minna,
kondab maal ja kondab linnas.
Viskab seljast kirju rüü,
see on talve-tuleku süü.
Kuldsed kingad jalast heidab,
samblasülle ära peidab.
Mõtleb, mida võiks anda, võtta veel,
et väga kurvaks ei muutuks meel.
Nõnda sügis ringi kondab,
kondab maal ja kondab linnas.
Peidab, jätab maha midagi,
kuldne sügis hinge püsima jääb alati.
Linnuke
Marjapõõsas linnuke kössitab,
lehekesed sulgede peal.
Kes-teab kaua nõnda kössitand
ja hirmul olnud seal.
Sõstrad kobaras on koos
allpool linnu suud.
Põõsalt marjad raputand
on mahe sügistuul.
Rännuteele hiljaks jäänud
on linnukene vist,
või on haige tiivakene,
mis segand rändamist.
Siutsugi ei tule enam,
värin on ta peal.
Jätan marja-korjamise,
päästan linnu sealt.
Üks ettevaatlik väike siuts
on kuulda noka pealt.
Ma linnukese kaasa viin,
tal leian pesa hea.
Ma võiksin
Ma võiksin rõõmul
hõisata ja laulda,
kuigi mure pureb südamel,
võiksin poole murest
ära anda,
kuid jaksan kannatada veel,
katsun ise tugev olla
ära peita silmaveed..
Vahest raske on
rõõmuga kurbust seljatada,
kui hing on raske
ja jalad nõrgaks teeb,
siis laulgi ei rõõmusta
mu rinda,
sest liiga kurb on meel.
Ma ikka proovin elust üle olla,
parandada elu,
mis katki läinud seest,
teen kõik selleks,
et rõõm saaks tagasi tulla,
et kannatusi poleks eluteel
ja rinda rõõmu jätkuks veel.
***
Sõbrad toovad mulle vaid valu,
jumalat ma aina palun.
Maailm mu ümber on must,
elu pole lill ega lust.
Aegajalt naeratan teile,
nööri valmis sidusin eile.
Miks on elu selline piin?
Aitab mind vaid ehe viin.
Noaga vaikselt riivan kaela,
õhtulabi sidusin paela.
Emale ma toon vaid vaeva,
isa juba auku kaevab.
Lapsed ei mängi enam sopaloikudes.
Mõtlen sillal kõikudes.
Kas keegi üldse saab enam vanaks?
Või on enesetapp juba tavaks?
Sügislehekesed
Kahju, et sügis
kõik lehekesed puudelt korjab
paljaks jätab ja ilu võtab.
Lehtedeta puud nii
valus silmale on näha...
Tuleks talv vaid lumega
lööksid puude oksad särama.
Mõnel puul on lehti palju-
tugevad on tammepuud.
Sügistuuled oma rammu
katsuvad sihvakal kasepuul.
Mina iga puu alt korjan
sügislehti ilusaid.
Kõik nad suureks vihuks köidan
ja hoian oma südame all.
Haned
Minu kodukohas taevas
oli täis metshanede lendu,
koduhaned kaelad pikka, kärasid.
Koduhaned jooksid
ja püüdsid tõusta lendu,
kuid tiivad ei kandnud neid edasi.
Metshaned käratult lendasid pilvis
ja siis silmapiiri taha kadusid.
Õuel koduhanekesed käratsesid edasi,
minul süda lõhki minna tahtis...
Nõnda on sügiseti alati
Vaikus
On vaikuseski paju erinevaid hääli.
On hääli kurbi ja ka rõõmsaid neid.
On häälteski ju pisut vaikust seeski.
Kui kuulata, siis erilisi hääli kostub neis.
On kurbuses ju kuulda tihti kisa.
Kuid pigem vaikus kostub kõigest üle neist.
Ka rõõmustades vaikus vaikselt kisab.
Sa rõõmuhüüde kuula parem neis.
PUU
Eile veel oli lehti täis puu,
puu vastu hea oli tuulesuu,
aga täna oli puu
paljaks pöetud,
minul juuksed lühemaks aetud.
Eile veel õõtsus linnupesa puul,
pesakesel laulis tuule-ja linnusuu,
aga täna oli linnukene läinud,
minu hinges igatsus karjub.
Eile veel oli lehti täis puu...
Eile veel laulis oksal linnusuu...
Eile veel ei igatsenud mu meel...
Eile ei tundnud päris sügist veel...
Tunnete sügis
Nüüd tunnetel on vaba voli olla,
sest sügisel on hingepaelad valla.
Süda rohkem kannatab ja kurvastab,
sügisvihmad meele härdaks muudavad.
Sügis kurvameelne minu hinges,
teab, kuhu peituda.
Mul hea on olla, pole pinget,
kõik tunded paberile lasen voolata.
Sügise nutulaul
Suvi sulgenud on uksed
pimedale, kõledale sügisele.
Sügis ikka mõnest uksest
otsib väljapääsu teed.
Ulub, vingub, pisaraid valab,
suvi, miks mul nõnda teed?
Las tulen oma värvidega
puudel lehed kirjuks teen.
Sulle, kallis suvekene,
kingin pihlamarjadest keed.
Las ma maalin rukkipõllud
kullavärvi kollaseks.
Las ma ketran vanal vokil
heietan aegu ammuseid.
Ei ma poe nüüd sinu sisse
kurval meelel tahan olla vaid.
Imetlen sind ikka suvi
alati on rõõmus meel.
Mulle loodud nukrus hinge
tihti kurb on südamel.