Sõnale kurbus leiti 846 luuletust
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
Linnukese kurbus
Mis kükitab see linnukene põõsas,
nõnda haledalt siutsub seal?
Vilksti pea käib siia-sinna,
vihmspiisad lehtede peal.
Tuul see raputanud põõsast valusalt,
linnu süda kurb on,
siutsub haledalt,
leinab linnupojukesi,
kes veel munast koorumata olid.
Leinab linnuemake,
kurb on tema lauluke.
Taevas on nii pilvine,
lein kohale jõuab minu hingele.
Kurbus
Miks lasen kurba muusikat oma südamesse,
meelega,
kuigi tean, et süda kurvastusest võib lõhkeda,
aga ma kuulan ja piinan oma südant edasi,
mul hea on sedasi.
Tunnen, kuidas südames voolavad veed,
otsides väljapääsu teed.
Nutan enese sisse,
otse oma südamesse,
hoian pisaraid tagasi,
vahest parem on sedasi.
Kurbus
Pole päikesel kohta me juures
kui pilved vaid on meie ümber,
pole õnne ses´ maailmas suures,
kui aeg teeb kurbuses ringe.
Kaob ilu, kui kustumas lootus,
olles viimane õlekõrs meres,
jättes hetked, kus oli vaid ootus
meie maailma vaevas ja veres.
- Tarmo Selter -
2023
Ajatu kurbus
Ükski sõda ei väärtusta elu,
mis uppunud pisarajõkke,
kus hoovustes kurbus ja valu
ei saa enam kedagi kätte.
Kaugustes sähvimas miski,
kostumas laskude kaja,
see kohale jõudmas varsti,
on kodust nüüd lahkuda vaja.
Pühi pisarad, et saaksid rajal
astuda kiiremalt veel,
vii kallimad varju kui vaja
et rahulik oleks Su meel.
Võta relvad ja tagasi mine,
hoia end, võitle kodumaa eest,
vaenlasel on mitu nime,
kuid kustutad Sina kõik need.
Läheb aega, on hukkunuid palju
ses sõjas, kus murdumas meel,
kui ükskord ka sõjasuits hajub,
jäljed aastaid on mõtetes .....
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.
Kurbus on igaveseks minus
Kurbus,mis kunagi oli mulle võõras
on nüüdseks saanud mu igapäevaseks sõbraks
kõndides kilomeetreid,miile kaugemale tunnen,et miski jälitab mind endiselt
tema nimi on kurbus ta ei ole kuhugi kadunud ta on otsustanud siia jääda
kuni minu viimaste elupäevadeni mil ma lõplikult lahkun siit ilmast.
Ärgates iga hommik
Iga uue päiksetõusuga
tunnen et miski on endiselt mu kõrval
see on kurbus mis on igaveseks minus
ma ei saa tast ennem lahti kui olen surnud
sest kurbus on igaveseks minus
mus kurbus
mus kurbus elu pärast
siiski päriselt ei sure
ka siis kui taeva alla
tuleb päiksest helde
kevad heleroheline
mis enda järel talve
ukse suleb rahutuks
teeb öödes une
jah hing lõo liiri-lõõrist
lumest läinud põllu kohal
kuldnoka valjust vilest
vana kase otsas
uuesti on hõiskel
ent mitte kõikjal
Kurbus hinges pärlendamas... aga see ongi elu....
uus algus, mis terendab
kuskil sosinal
ei tunne enam neid sõnu
ta rõõmust koob tuleviku lõnga
ja nukrameelsuse poetab igaviku kangastelgedele
pole vahet enam eludel või reaalsustel
saad alati uuesti alustada
isegi kui restart nupp on su enda keha ja enda mõistus
tühjendamine, vabanemine
vabaks anda
------
looda ja soovi ning armasta palju
mu kallis kindasoe karvaline kampsun
kes sa istusid mu parima sõbra seljas
istusid läbi vatilume pilvede valguses
kui programmid ja vibratsioonid tegid piirdeid
erinevate aegade vahele
-----
olles olemas
pole sa .....
Kui sul kurbus rõhub rinda
Kui sul kurbus
rõhub rinda
ja südames on valu sees,
siis kuula, kuidas viiul nutab,
justkui oleks talgi elu sees.
Kui sul kurbus rõhub rinda
ja südames on valu sees,
siis suudle oma kodupinda,
temaski on suur sünnivalu sees.
Kui sul kurbus rõhub rinda
ja südames on valu sees
ja südames on valu sees-.
Paistes silmad ja kurbus
Oi, mul on nii kurb, mu süda lõheneb,
tunnen kuidas silmad on paistes,
mitte mul vaid mu tuttavatel ja sõpradel, kes
elavad minuga üle sama, mida minagi,
tunnevad mulle kaasa
Ja ükski valuvaigisti mind ei päästa,
kui vaid mu enda võimalikkus nutta ja vabaks anda,
kogu see valu, mis on mu sees
katkise lubaduste näol
"Lase vabaks,
lase vabaks"
Ja kui see üüratu kurbus ükskord läbi saab,
saan ma aru, et ma olen lihtsalt üks mehike süsteemis,
ei muud,
kes täitis oma rolli.
Pean lõpetama selle, et igaüks võib suhtuda minusse nii nagu heaks arva .....
