Sõnale kurbus leiti 850 luuletust (parimad)
Head teed...
Head teed,
me armas, kallis ema...
Me südameisse alatiseks jääd.
Su häält ei eales kuule enam,
kuid unenägudes Sa taas meid näed.
Sa tead ju ometi, me kallis ema,
kuus südant armastasid aina Sind.
Kuus küünalt kodudes on läitnud nemad.
Sel hetkel nendel kurbust täis on hing....
Mets
Mets mul saanud suureks sõbraks,
ta minu vastu lahke, hea.
Mind avasüli võtab vastu
ja hirm on mulle võõras seal.
Metsas pole jutustavaid seinu,
kõik jutt läeb' tuules kaduma.
Nii hea on metsas kurta ja ahastada
lasta pisaratel vabalt voolata.
Mets püha on ja nii vaba,
siin hingad hoopis teisiti.
Kui tõelist rahu tunda tahad,
tule metsa alati.
Siin hingad hoopis teisiti...
Aeg–ajalt mõtlen ma sinust,
kord pisarate valust murtuna
või taban end lilleõiele naeratamas
teades, et oled kõikjal.
Ma ei too sinu hauale lilli, et mälestada
vaid olla kindel, et sa oled ikka veel siin.
Surm ei võtnud sind minult ära
vaid tõi lähemale, kui iial varem.
Emadepäev
Igal hommikul, kui silmad avan,
ema lahke pilk mind tervitab,
ta naeratus suul on nii särav
nagu kuldsel päikesekiirel
sinise taeva all.
Ema süda on nii aval,
sealt rõõmu leiab ja soojust saab.
Seal kurbusel ja murel oma koht on,
üks pelgupik südame peal.
Igal õhtul, kui silmad sulen
ja ootan und head,
ikka ema mul meelde tuleb,
ükskõik kus siis viibin ma.
Kõikjal looduses näed ema,
emadepäeval ilu vaid näed.
Seda ilu endas kannavad kõik emad-
Olgu tervitatud kaunis emadepäev!
Armastus jääb püsima
Päiksetõusu kinni hoidsin
iga oma meelega
Päiksetõusuga Sa kaasa minna tahtsid-
Minu juurest ära minna, lahkuda
Kuid päiksepuna tasa tõusis
taevas kõik lõi veretama
Hakkasin Sind vaiksel viisil
tahtmatult üles äratama
Su uni oli nõnda sügav
vaatasin Sind ainiti
Meid armastus on ühte köitnud
viimse hingetõmbeni
Aga päike, see käib omasoodu
kord vajub ja tõuseb jälle ta
Mu kallike, taas päike loojub-
Näe! Taeva all on vikerkaar!
Iga kord, kui päike tõuseb,
või kui vajub looja ta,
siis ma hüüan järel talle
Hea,et olid ja oled olemas!
Armastus ei tunne piire
Kaua hellitasin lootust,
siiski tulid Sa vastu ootust,
ilma silmasärata,
hingepauna rõõmuta.
Kaua suutsin vaiki olla,
pisaraid kokku korjata,
tardunud meelel ja kehal
kurbust südame all ohjata.
Elu valusaid hoope jaganud meile,
kahju sest, et polnud kurval ajal lähedal.
Nüüd langesime teineteisel kaenlasse kui sügis suvele
ja kallistustes vaikisime.
Etteheiteid täis külvatud rada,
neid ei olegi ju vaja,
sest kurnatud hinges ja meelepahas
õnn uuesti õitsema lõi.
Oleksin võinud ju teisigi võtta,
Sind hätta jätta ja unustada,
kuid segased tunded lõin kà .....
.
Hoidsin Su kätt ja vaatasin Su silmi,
Veel uskumata, et see on ilmsi.
Su soe käsi vaikselt maha jahtus
Ja Su silmist eluvaim tasa lahtus.
Hoidsin Su kätt, kui Sa lahkusid,
Imestades, kuidas küll mahtusid,
Su eluteele kõik need raskused
Ja kuis Sina neile vastu astusid.
Ma hoidsin Su kätt ka siis, kui olid läinud
Mõeldes sellele, mida olime näinud.
Aitäh, et Sa olid ja aitäh, et ka jäid,
Isegi siis, kui liig raske kõik näis.
Maivis L.
Minu armas koerake
Mul on üks armas koerake,
kes rõõmuks kogu perele,
ta ei ole mulle kingitud,
vaid võetud läbimõeldult,
kinkida võib lilli,muud,
aga mitte sõpra uut.
Valisin ta pesakonnast,
kõige haledama sealt,
nina vesine ja nukker,
teised tallasid ta peal.
Võtsin vaesekese sülle,
silitasin õrnalt pead,
niutdudes mul puges põue,
põues oli soe ja hea.
Kodus trall läks kohe lahti,
ulakust sai tuba täis,
minul süda kurb ja nukker,
mis teistest kutsikatest sai.