Sõnale kurbus leiti 850 luuletust
0.5.01.2024
Tulgu ja aitage taipu.
Või ei näegu mu silmad enam linndude lendu.
Ema maa lilled on sinised, põõsad on rohelised.
Voolab jõgi, ületab sisinaga.
Sired lõhnavad, elu kõhnemaks läheb.
Paksu mett ma voolutan endast, iga hommik juukseid koolutan.
Lilled armastavad päikese lasereid, paiku neid paiku!.
Kuu on jättnud pisaradest suure laigu, mis osutab mulle teed.Oleks ainult palunud kustuta mu jäljed teekonna järjest.
Nagu lilledele mulle ei jättku neid kiireid talveks, ärge nutke ärge nutke.Näete pilvedes mind möödumas muinesse külla.
Ma igavesti ulgun südam .....
Ajaloo ilusaim kevad
On veider, kuidas ühel hommikul ärgates,
avastad, et kusagil maailmas roheluse tärgates,
ei rõõmusta lapsed, vaid nutavad pisaraid,
sest nende ümber inimesi on kisavaid,
nutavad, sest veel eile kaunis kodumaa on kaotamas oma sära,
nutavad, sest sünnimaalt lähevad nad nüüd ära,
nutavad, sest isad, emad, onud, tädid jäävad kodumaa eest võitlema,
ja kuulide eest peavad nad nüüd põiklema,
nutavad, sest paljud teised ei saanud seda võimalust, mis nemad,
on veider, sest ma lootsin, et tulemas on ajaloo ilusaim kevad.
Emand
Amm laulab ja kiigutab hälli,
vanad silmad vaatavad öist taevast nii halli,
amm laulab ja lapsuke magab,
ööpimedus päeva maha matab,
amm kiigutab hälli, laulab ja vaatab aknast kohisevat merd ja pimedat ööd,
ta hilisõhtul, hommikul, päeval teeb tööd,
amm hoiab ja kasvatab, armastab ka,
võõrast last, keda südame all kandnud pole ta,
amm näeb kõrvalt, kuis rinnalapsest noor kaunis emand sirgub,
juba lapsuke hällist kukekiremise saatel ise virgub,
kuhu lähevad aastad, kui armastad võõra verd,
kuhu lähevad aastad, kui hällilaulu lauldes vaatad öist pimedust ja .....
Balti jaam on tuhas
Balti jaam on täna tuhas.
Tuhatud lood tuhat aastaid.
See valu mida ta armastab kõige rohekm.
Nagu suhrukupulbrist toos käes linnale ja olgu teed lumes ilmale.
Soojenda ennast kuidas tahad, hinga sisse aga mitte välja, teistele.
Eira inimesi talvel, et kingitusi mitte teha.
Lõppuks köhi lörtsi välja, sa oleksid kuuldud.
Balti jaam on täna tuhas inimestega kell 6:00.
Lained löövad ainult mere äärt
Jälle on öö.
Ma värisen.
Mu mõtted on hämmarad.
Jälle, uuesti ja nüüd vajun kokku selle hämmarusse.
Mu häält peas on kaugelt kuulda ,nagu vaikseid laineid,
kes summisevad mulle vett kõrva.
Võttaks ainult kirve ja lõikaks läbi keha, et see vesi voolaks minema, mu muredega.
Mõru mask
Mul oli häbi, kui nägin,
et kõigil on mask, kuid minul ei olnud.
Maski mul polnud
ja kõik nägid läbi mu kurbust ja häbi.
Kõik nägid mu seest,
vaid argliku meest, kel julgust ei olnud.
Ja teadmisi ka polnud,
et varjata meest, kes rääkis mu eest.
Kõik maailmale valla,
nüüd andma pean alla ja homsest elan maski taga.
Ei enam öösiti maga
ei enam pisaraid kalla, homsest peidan end maski alla.
Elu-Sünd
Inimene sünnib siia ilma
nii armsa ja nääpsukesena.
Siin ilmas on nii palju kurja,
hakkab inimest mõjutama.
Inimene sünnib siia ilma
ei anta talle valida-.
Kes rikkusesse, kes vaesusesse,
saatusega tuleb leppida.
Inimene sünnib siia ilma
armastuse ja valuga,
kahjuks ei saa elu
kõike head meil pakkuda.
Siiski on meil kaunid jõulud,
mis hingel rõõmu kingivad,
südamel soojust annavad
ja kurbuse kaugele kannavad.
Rahu
Mu pea on kaks,
võitlen, kuid miks?
Sa viid mind edasi,
kuid hoiad tagasi.
Kus oled mu rahu,
miks ei ole ma üks?
Lendlen, kuid lohisen,
liuglen, kuid kukun.
Minu silmad on ees,
kuid suunatud tagasi.
Kus oled mu rahu,
kas kadusid teel?
Ma vaatan, aga ei näe,
hoian, kuid ei tunne.
Ma jooksen su järgi,
kuid sa libised käest.
Ma leian su rahu,
miks nõnda raskelt tuled.
Roheline kuusk
Kuusk toas on roheline,
igal oksal küljes ehe,
kuuse all on kingitused,
varaküpsend luuletused.
Kuusepuul on palju rõõmu,
varjul kurba igatsust,
mälestusi, südamesoojust,
veidi hinge puudutust.
Kuusk taas on roheline,
ta on hingel lähemale,
iga kuusel pandud ehe
toob pühad jõulud ligemale.
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.
Äpardumine
Kui ma saaksin, annaksin sulle võluvitsa,
et sa saaksid sellega parandada vead…
Need, mis on tehtud
ja mida me teeme veel.
Et kaoksid kahtlus ja meelepete,
harjumuse jõud, muutumisargus.
Annaksin sulle, sest mina jäin hätta-
Käsi tõusis uhke kaarega…
Lõpetama, muutma, parandama pidi see löök.
Jah… pidi…
Kuid jäi jälle vaid vehkima kärbseid.
Neid tüütuid, väikseid…
Tead ju küll!
06.02.17
Tühjus hinges
,,Kas kõik on korras?" küsisite,
ma ütlesin jah, et te rõõmsad oleksite.
See küsimus lasi pisarad valla.
Kõik langeb iga päevaga rohkem mäest alla.
Tunne on nii tühi, miskit hinges puudu,
tunnen, nagu see kõik kunagi ei muutu.
Kõik justkui vihkaks mind.
vahel olen ainult tõde soovind,
kuid tõde on valus olen õppind.
Kõik on järsku nii keeruline,
öeldakse, et see on ajutine.
Ma olen nii väsinud, kuid und pole,
aga see väsimus küll unepuudusest ole.