Sõnale kurbuse leiti 128 luuletust (pop)
Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaa .....
Vabadus
Oma raskes tunnete ahelas,
näritud vaevast ja tumedast kurbusest,
masendus kriibib kurgus karedas,
kuid pole pääsu ses't koledast tundmusest.
Sügavast pilkasest pimedast
end teele sunnib see hing.
Nägu uhutud pisaraist kibedast,
sest aina kitseneb eluteering.
Võttes kokku oma nõrkenud jõu,
rühib ta läbi nii tule kui vee.
Murrab tormi ja kannatab kõu,
lõpuks tunneb: leidnud on tee.
Nagu liivateragi pärlikarpi poeb,
et seal koonduda iluks säravaks.
Nii ka hing, kes end päästetuks loeb,
tunneb südames lootust tärkamas.
Ja leiabki väsinud hing oma rahu
.....
Lõpp
Meie suhe oli määratud hukule
nagu pole elu loodud nukule.
Oli ilus see aeg, mis meile antud
ja me saime ka selle vaevuse kantud.
Sinu armastusest ei piisanud.
See oli põhjalikult mind piinanud.
Rikkusid sa mu tuleviku teisega
ja seega saabus lõpp "meiega".
Neist koosveedetud hetkedest jäävad mäletsused
on unustatud kõik mittevajalikud jälestused.
Tundsin sinu vastu sõprust vaid,
kuid sina tead, et minu armastust tunda said.
Ei soovi, et teaksid - ei tundnud ma midagi.
Soovin sinu jaoks teha vähekest sedagi.
Ei hooli, kui arvad minust paha .....
Tüdruk, kes teretas vaime
Üks tüdruk, kes teretas vaime
nuttis naeruseks vihmade veed
jättis hüvasti kokku kui saime
ometi teadsin- me kohtume veel
See neidis ei põlanud lõppu
hoidis südant ja liha ja verd
armastas võõraid kui sõpru
käis tuulega käsikäes merd
Paljud ehk naersid ta üle
öeldi ikka: "Nii läbi ei löö"
oli vaene, kuid vaesemaid süles
kandis hommikud, päevad ning ööd
Nüüd kuulates kurbuses sadu
see sosistab kuivanud taimes
kuulen samme, mis kõnnivad radu
see on tüdruk, kes teretab vaime.,
Heliriin Puistamaa
Nukraimad jõulud
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.
Ei suuda uskuda, et jätsid mu üksindusse,
valu, mis mu südames, Sa ei tunne.
Taaskord jäin üksi vahtima kaugusse,
mu kuumad pisarad langesid lumme.
Tea, mulle kinkisid elu nukraimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli jahe.
Ma järele hüüda Sulle enam ei jõudnud,
kõik, mis meie vahel, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
suudan alla endas k .....
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LHäid jõule
Unusta ära kõik oma mured
unistustesse võid pugeda.
Lase ajal seisma jääda,
et saaksid hetke nautida.
Häid jõule kallis sõber
kurbuse sa südamest
loovutama pead.
Rõõmsaid hetki loo
ning mälestustel paita pead.
Kui jõuluõhtul vaikselt sajab lund
on aeg uskuda imedesse
sest on kätte jõudnud tund
kus lootus viib kaugele.
Kõik, mis sul õnneks vaja
on hinges sul.
Tutvus armastuseks
Me võõrad olime,
kuid nüüd sõprusesse kolime.
Tutvusime neutraalsel tasandil
ja sel 21. sajandil.
Algul kohtusid meil pilgud.
Me jälgisime üksteist iha pilgus,
siis me rääkisime viivu
ja mina lehvitasin oma armastuse tiibu.
Olime üksteise seltsis otsinud kaua,
kui poleks leidnud - kaevaksime hauda.
Nautisime teineteise seltskonda,
et tuua üksteist perekonda.
Oli algul sõprus,
mis oli mahlane kui tsitrus.
See arenes enamaks
ja meie teguviis muutus kenamaks.
Lahkusime nagu vaja
nägime vaid kaugelt üksteise maja,
kuid siis kohtusim .....
Aastaid kaugel ...
Eemal kodumaa ja tema rannad,
sulle kallid, hinges keda kannad.
Siis igatsuse väele , alla annad,
ei võõrsil hoia, ka taevamannad.
Kodus tagasi , kui uuesti sünnid,
möödas mured , igatsus sunnid.
Oma rahvaga , tulevikku kõnnid,
olgu rõõmu , või kurbuse tunnid.
Veel üksinda
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
e .....
Sinu teisik ...
Hing sinus vestab keeles , mida veel pole loodud,
kannab armastust kallist teise hingest sul toodud.
Lohutab kurbuse ajal , toetamas raskustes retkel,
vaimu vaprana hoiab , vaenlase rünnaku - hetkel.
Aju oled sina tema loob , vahel ka tekivad vead,
sinu teisik hing siluda püüab , eluraamatus read.
Sind alati hoiatab ette , jälgi teda hoolega - teel,
seda kõike vahendab süda , kui tundlik tal meel.
Hansi!!!
Pole kohta
Pettumused hävitavad mu hinge
ja täidab selle sooviga - surm.
Mõned arvavad, et olen nii vinge
ning keegi ei aima, et neid ootab ees mu surm.
Mina sündisin siia, et varakult lahkuda.
Ei oodanud ma tõesti, et ei pruugi siia mahtuda.
Minu jaoks on see maailm väike kurjus
ning minu pääsetee muredest on olla purjus.
Minu jaoks pole kohta, kus paistab päike.
Mind ootab põrgu, kus põriseb äike.
Kuid olen kõigest nii väike,
et minust saab vaid silma kurbuse läike.
Mälestuste allikas
Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.
Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.
Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.
Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.
Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.
Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.
Kunagi ammu, .....
Miks ometi?
Ma olen väsinud
Väsinud kõigest, mis röövinud hinge
Hinge, mida on korduvalt piitsutatud
Piitsutatud välja minu vastupidavuse
Vastupidavuse, mis kattis sünget kurjust
Kurjust, millest ma ei leia enam pääsu
Miks ometi?
Kas leian ma kunagi veel rahu?
Rahu, mis sõbrunes päikesega
Päike, tänu millele õitsesid lilled mõttemaailmas
Mõttemaailmas, kus õhtut kunagi ei eksisteerinud
Eksisteerisid vaid laululinnud ja rõõm
Rõõm, mis sütitas õnne
Õnne, mil tundsin end vabalt
Vaba purunenud hingest, kurbusest
Miks ma ei või enam seda headust tunda?
Miks ometi .....