Sõnale kurbuse leiti 128 luuletust
Kui valu ajab valu taga
mul oli seda pausi vaja
meenutamaks endale
et pisarad on võimalikud
et agoonia on võimalik
et kurbusest öösiti patja nutmine
ja paistes silmadega ärkamine
on võimalik
need kogused alla surutud tundeid,
mis tonnide viisi
on emotsioonide laos nii ära paigututud
et nendesse ei vaadataks
tulevad ülesse
kolm ööd on möödunud nutuvines
keha on pideval pisarate stardil
et ometi hakkaks taas tööle
saaks selle kehast välja
saaks vabaneda
ja sealt meie haigused alguse saavadki
me ei vaata enam endaga tõtt
sest aega ei ole
ega ei ole ka tahtmist
ebameeldiv kiir .....
Südametes kokku
mõtle
kui sa pead elama teadmisega
et su armastatu on elus
aga su käed ega pilk
temani ei küündi
mõtle
kui sa kohtad oma armsamat
lapseeas
ja kõik, mida sa aastate jooksul suudad meenutada
on need peeglisse vaatamise hetked
kui sul on tunne, et
ta justkui vaataks läbi sinu silmade
ja mälestuste kaudu
ikka ja jälle
su südamesse
mõtle
kui su kaasa ei hukkunukski sõjas
vaid ta on olemas ja hingab
teispool piiri
ta on olemas
veres ja lihas
aga ometi
aga ometi
pole aeg
ja siis trotsid saatust
trotsid elu
süvened oma kurbuse allakäigu trepil
vahepeal .....
Vabaaju
Üksi ja jõuetu
Kurbusest väsinud
Istun maas
Nagu tööst räsitud
Ootan ja ootan
Saabudes karistus
Olen või ei ole
Hea seegi
Jätan puutumatuks
Sellestki probleem
Keegi ei mõtle
Jääb külge kui embleem
Samahästi võiks taevast püüda
Kui lihtsalt olla
Ja mind hüüda
Mul puudub tegu mis halvaks halvatuse
Mürgiks vastu
Vaid saavad nad ehmatuse
11.05.2018
Kollases taksos
kollases taksos
ahastuses kurbuses
katki rebituna
iseenda sügavustes
armastada kedagi kaugelt maalt
kelle kohalolugi enam vahel ei mäleta
kelle eksistens eksisteerib ise ilma minuta
ilma minu toeta
aga
kuskil on see armastus ikkagi peidus
ma ei teadnud, kuhu see takso viib mind
pikk sirge tee
ei ühtegi konarlikkust
ja ma tundsin ennast reedetuna
ja võimetuna sulgeda albumikaasi
kinni ja lõpetada peatükk,
mida kunagi alustasin suure õhinaga
minu ettekujutuse vili
soovunelm
ebaterve loomus
aga igatsus
igatsus sellest igavesest päevast
kui päike loojub silmapiiril .....
Katki rebenenud
kriipiv kurbus
kainestav moment
ma ei tea sind
kes sa oled ja mida sa teed
ei tea, minu jaoks tundmatu
midagi sellest, mida teadsin
ei ole enam alles
tühjuse tunne
lootusetuse tunne
pole viga, küll elan ka selle õppetüki üle
nagu kõik need eelnevad
aga realism teeb kaineks
kainestab ja virgutab meeled
ja siis saad aru, et see ei olegi sinu tee, mida käia
et sinu tee on mujal
värvide ja valguse juures
mitte prožektorite kiirtes
ja sa astud lavalt kõrvale
võib-olla kurbuses
võib-olla häbis
võib-olla tundetuses
võib-olla katkisena
aga sa astud lavalt kõrva .....
"Suur Kohtumine"
Suur Kohtumine nagu filmis või?
Ma enam ei jaksa jooksta Su järgi
mööda konstellatsiooni töötubasid,
kus vaikselt ennast rännakuks valmis sätid
Iga asi, mida teed on perfektsuseni lihvitud,
vähemalt nii ma arvan,
et oled ideaalne
aga ise seda ei tea
Sa oled mu Kodu tunne eelkõige rõhk sõnal
tunne
Kui oled kogu maailmas rännakutel
siis ühel hetkel tajud ennast üksikuna
aken on lahti kardin vaikselt lendleb
ja siis mõtled endamisi, et kus on mu Kodu,
millal olin viimati Kodus
kui on mu tuttavad, sõbrad, kaaslased
Eelmises elus olin vana ätt vanas majas
aga .....
Hommikusse
Vaikselt ärkan hommikusse
kallimaga mõtetes...
Hoian sind, mu armas, kaisus
armastuse võtetes.
Unes nägin poodud neidu
kiigeplatsi raamile...
Palvetan, et aitaks inglid -
ehk ta jõuab praamile.
Kurbusega näen, et sama
Postimehes uudis:
palub pere annetusi
varjupaika kuudis...
Tõusin tasa hommikusse,
ärganuna varem...
Ja tunnen, et on maailm täna
tuhat kordi parem.
(Pühendus: RIP Eva Elise Oll)
/Mari*Uri/
Sõber
Sõber, see on eluteel
ainus, kellele Su meel
korda läheb, ole halb või ole hea!
Sõbraga saad ikka läbi,
tema ees Sul pole häbi,
tema minust kõike, mina temast tean!
Sõber, see on ainulaadne
olevus, kes tuua saab veel
õnne, naeratust, kuid kurbuse viib ära.
Sõber kuulab, sõber teab,
mis on Sinulegi hea,
ole õnnelik, kui üks Sul leidub täna.
Sõber armastab ja hoolib
vahel valimata pooli,
kaine mõistusega annab ikka nõu.
Sõbraga on vahel raske,
siis tal jälle olla laske,
kui Sul abi vaja, ühendate jõud.
Sõpra tunned ikka hädas,
kui Sul raskem .....
Ukraina memmekene
Ukraina memmekene nutab,
hinges valu ja kurbus südames.
Kodu pole enam võtta,
kõik on pommitatud varemeiks.
Madal majakene oli,
remonditud sai kevadel.
Koduaias õitses suvi,
lokkas vili põldudel.
Memmekese armas taati
suri ära kurbusest.
Leina nüüd on mitut sorti,
valu suur on südames.
Memmekene taevast palub,
mis on alles jäänud veel.
Pilvel ingel istub, pasun
käes.
Pasun hõikab õige-varsti:
"Rahu tuleb maa- ja südame pääl'!
Positiivsus
Kui rõõm on Sinus eneses,
ei seda peita suuda,
ole Sa või kaugustes,
Sa teiste elu muudad.
Olles ikka positiivne
kõige kurva kiuste,
kurbuse Sa kahte poolde
pühid oma teelt veel.
Kurbus tõmbab kurbust ligi,
negatiivsus halba,
kõike seda tõrjudagi
positiivselt saad Sa,
- Tarmo Selter -
2022
Idüll
justkui oleks ikka veel aeg
kui mu juustes polnud
ühtki hõbedast karva
on õhtu vaatan koos lastega
nende koduseid töid
ülesannet kus Suur Peeter
jagab vennaga õunu
tüssates hõlpsasti teda
pean hakkama säärast ülekohut
parandama et mu poeg ei harjuks sellega
maast madalast kui paratamatusega
ajast milles räägitakse vaarao tuhandest sõjakaarikust
kus juht suunab kaherattalist kaarikut
metsikult kisava ja odasid loopiva vaenlase poole
paariline külvab aga raevukalt
vaenlast üle odade või vibunooltega
jäetakse aga targu rää .....
Sügisene süda
Mu süda ärkab sügisel
kui kaskedelt pudeneb kuld
ja kaugeneb kurgede hõik.
Kui pihlapuult säratab tuld
ja tühjuse, kurbuse kõik
saab endale niiskunud muld.
Mu süda ärkab sügisel
kui tuul rebib viimased lehed
ja raagudes peksleb ta rihm.
Kui öödes on tontmustad mehed
ja udude pärlendav vihm
mu palgeid niisutav ehe.
Mu süda ärkab sügisel
kui luigelaul kirevas rüüs
ja vahtra purpurne sära
mu hingele laotub kui plüüs.
Soov tormiga lennata ära
on kogu mu tõde ja süü...
Vaikus
On vaikuseski paju erinevaid hääli.
On hääli kurbi ja ka rõõmsaid neid.
On häälteski ju pisut vaikust seeski.
Kui kuulata, siis erilisi hääli kostub neis.
On kurbuses ju kuulda tihti kisa.
Kuid pigem vaikus kostub kõigest üle neist.
Ka rõõmustades vaikus vaikselt kisab.
Sa rõõmuhüüde kuula parem neis.
Meenutus
Sa olid parimatest parim,
mu eeskuju,
mu jumal,
mu sädelus,
mu kurbade mõtete peletaja,
mu mõtete valvur.
Nuttes olid toeks,
kurbuses ulatasid käe,
niidistiku kaudu,
said rõõmupisaradki üheks.
Nägin Sind ennast ja ennast Sinus.
Meie suhtlus oli tollal maagiline
nagu unistus
nagu vahukomm, mida pole kunagi suhu pistnud
nagu roosa kvarts,
mis on Su väikses taskus,
et meelde tuletada,
armastus eksisteerib,
armastus on olemas.
Kedagi ei häirinud,
kui armastust täis sõnumeid kirja panin terve loengu aja,
ju mul oli siis tegemist,
ju armastus vajas tege .....
Naerata
Püüad tõsine Sa olla,
hoiad rõõmu enda sees
lase naeratus nüüd valla,,
kaunis päev Sind ootab ees.
Su naeratus ja silmasära
toovad rõõmu südameisse,
ajavad kõik pilved ära,
loovad selgust hingedesse.
Ära eales unusta
Sa ennast kurbusesse,
tõuse püsti, naerata,
las halb jääb unustusse.
- Tarmo Selter -
2022
Miks sügis nõnda tõttab?
Miks sügis nõnda tõttab?
Kuhu kiiret hakkas tal?
Miks sügisesse mindki tõukab?
Miks nii palju pisaraid,
peidab taevas hall?
Veidi vara lasta nuttu valla,
suvi ju rõõme jagab veel.
Sügis peitma peab end teki alla,
tema jorinat ei taha kuulda veel.
Surun kiirelt muremõtted maha,
kurbuseks mul pole valmis meel.
Ei ma poe peitu räästa alla,
ega vihmapilved kurvasta mu meelt.
Kui sügis tuleb omal ajal,
siis on ta minu sõbrake.
Kas tõesti sügis tunneb ära,
õrnahingelise südame!