Sõnale kuri leiti 226 luuletust (copied)
EKSTAAS
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud käänduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
ü
MAALIJA LÕVIPUURIS
Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,
pilk purjus lainetava laka toonis .....
Vana mehe laul
Seda õnne kõik ei aima,
mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust
ta veider eluviis;
kuigi maalitud on kolle,
annab sooja tuli --- jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.
Sina jõuad
kaugemale,
kuni kord ka ise oled muld.
Üks on tõde.
Mingi vale
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.
Olen vana mees ja sellepärast
lihtne on mu jutt.
Peagi lõpetamas olen oma
elurännakut.
Ära pahanda, kui laul on
liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära, sest me e .....
JÄNKUPOISS
JÄNKUPOISS SEE HÜPELDES,
AIAS RINGI KARELDES,
LEIDIS AKNALT MUNAKORVI,
ARVATES, ET MUNAD TOODI
AINULT IKKA TEMALE,
KARVASELE, KENALE,
TUBLIMALE JÄNKULE,
TAGAAIA VÄLGULE...
JÄNKUEMA KURJALT TULI,
OTSIDES, MIS KADUND' OLI,
LEIDES POISI KORVI SEEST,
MILLE SEES NÜÜD ELU KEES,
SEST EI TEADNUD JÄNKUPOISS,
ET KUI JÄÄB TA MAGAMA,
MUNADEST SIIS TIBUD SAAB
SOOJAS VÄLJA HAUDUDA...
JÄNKUPOISIL KURI KARJAS,
NÜÜD EI SAA JU KOKSIDA,
ENAM POLE ÜLDSE NALJA,
EI SAA MUNE OTSIDA,
SIISKI LOHUTAMAS TEDA
PISITIBUD VÄIKESED,
KELLE EEST SAAB HOOLITSEDA
JÄNKUPOISS NII TUBLI .....
Palju õnne sünnipäevaks
Õdus õhtu õnne märk
nõuab keevaline meel
kadund mõistus häbi särk
janu kestab veel ja veel
Korra aastas tohib juhtub
lühikesed jalad käed
kelle omas süda jahtub
õhtust hommikusse näed
Tõstab sarviline pead
kihutades kuristikku
soovib sünnipäeva head
sarved süda ligistikku
Minu kallile
Veri, elu, süda, surm.
Huultel sinu suudluste hurm.
Mu armastus on jäägitu,
sa tead ilma sinuta ma ei saa.
Oh kuis küll nii kauniks sind loodi,
sa pole üldse tavainimese moodi.
Nagu ingel mu ellu tõttasid,
Minu elu kuristikust päästmisega ruttasid.
Oled mu muusa,
mu elu,
mu arm.
Kõik see on nii tugev,
ei seda murra ka surm.
Vanaasta ja uusaasta
Uuel aastal otsi õnne,
mida pole olnud enne.
Pahandused jäägu ära,
neid ei olnud meil ju täna.
Halvad mõtted unusta,
kuristikku varista.
Sellel aastal sära hästi,
sest nüüd kõik on väga hästi.
Uuel aastal uue hooga,
alusta nüüd suure teoga.
Peretülid unusta,
haamriga need purusta.
Unusta need vanad vead,
mis on vaevanud su pead.
Uuel aastal soovin head,
mida muud kui ole HEA!
MUST MADONNA
Kui maalidel ma vaatlen malbeid Maarjaid,
siis meenub naine, ümberringi mäed,
kel vastu õlgu, tõmmusid ja kaarjaid,
kaks last on surund kallistades käed.
Üks, naeratav ja särav nagu päike,
näeb kõrgel, valgusallikate seas
maailmu ühendavaid sammaskäike
harmooniliselt avarduvas reas.
Ent kuristiku põhjatusse öhe
teist venda kisub kurjait-kirglik ihk
ning üle sakilise kaljulõhe
kui haaramiseks sirutub ta pihk.
Oo must madonna! nagu sina, süles
kaht kallist last ma hellitan ja tean,
et ühega kord vabalt minnes üles,
maas teisega ma purunema pean!
Üksinduse randadel
Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab.
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.
Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.
Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus, et tajuda tohin
kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori,
pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.
Magu .....
— Artur Alliksaar
Antidolorosum
Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
Juku vs õpetaja
Kuidas kooli Juku vihkab...
sest rutiin surub ta rõõmu maha
ta tagasi koju ihkab
jälle kodutöö jätnud aia taha;
ning õps seda jälestab
lauajalaga Jukut tahab võrrelda
nii klassis valjult kurjustab
aga teab poiss mida vastu öelda;
õps ju ise jäi ilma lapsest
kui abikaasa lahutas
ja tehti konto tühjaks ta rahast
selle faktiga Juku õpsi hinge kõrvetas;
teised õpilased said ahhetada
et mis päeva lõpuks alles poisist on
ise Juku mõtleb millist kirstu omale saada
samal ajal teda kiidab oma peas deemon;
Juku ja vanakuri koos naeratavad
mil naise kõrvad aur .....
Elada on olla pidusöögil (lk 68)
Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on suujad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuril
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, täna avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine .....
R. Kelly
Sa oled üks vastik loom
sa oled üks täielik tropp
olla pätt on su iseloom
kohtunik tegi haamriga " kopp - kopp";
30 aastat tuleb kasuks
kui oled nikunäljas naksitrall
oleks parem, kui timukas su tapaks
sest mõned ohvrid ka mulla all;
nendeks lapsed ja võõrad
kellega sa kauplesid
nüüd vangis sellest hip-hopitad
et päriselus kotionu näitlesid;
olid ainult wannabe - ristiisa
saadki nüüd õigust, värdjas
sinu karjäär kadus üle aisa
rootsi kardinad uut kuulsust vajas;
miks on neeger just
see, kes alati pättusi teeb?
pole vangis sulle lust
et .....
Õhtute kollane tolm
Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse
liikuvate juhuste märklaudadesse.
Lastakse muidugi uljalt.
Enamasti lastakse mööda.
Sagedasti lastakse iseenese südamesse.
Kaugume selle juurest, mis oli.
Juurest ja varrest ja õisikust.
Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida.
Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla.
Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda
sündima kellegi kirgastunud kujutelmis.
Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti!
Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas?
Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada!
Ja miks sina siis veel seisad, keerutades eilse lo .....
Must maagia
See liikluse iidne probleem
et neegrit pole pimedas näha
suremuse tase tõmmudel, kui ekstreem
seaduseid neil on enda teha;
sest, kui pole helkurit ja ei naerata
pole ka jalakäija vaadata
valged hambad auto alt ei päästa
neid pannkoogina miski ei säästa;
aga nüüd on palju võimalik
seaduse muutus on kõigile kasulik
selleks kosmeetiku juurde mingu
ja enda hambad ära juveeligu;
pole ime, et räpparitel kuld ja deemant
helgib suus luude asemel
see kaunis märguande variant
siis on ka liikluskultuur kõrgel tasemel;
kvaliteedis puudu müsteerium
vaid see on tse .....
Ülestunnistus
Kordnik mul kiiresti andke blankett
tahaksin teatada rikutud seadusest
pange koheselt valmis kongid ja kett
tahaksin teatada südameheadusest
Nurjatu tõbras kes kohtles mind lahkelt
tunda saab kohe kus tõbraste koht
kaasake tugevaid kordnikke rohkelt
laialt on levimas headuse oht
Kirjeldan seda kes abikätt pakkus
vaadake silmisse- puudub sealt kuri
lahkus nüüd levimas linnas kui nakkus
temale tänu meis nurjatus suri
Andke andeks mu patuse eksinu võlad
ei suutnud ma lahkeisse silmisse süljata
jah tean et nüüd kohatult labaselt kõlan
torni või keldrisse palun mi .....
VANEMUISE KANNEL.
Mis see sääl sätendab lootuste valgusest?
Märk see on loomise nädala algusest.
Heledalt helkimas üle Eesti
Vanemuise kannel.
Kas sa kord muiste oled vägevalt kajanud,
igatsust hingedes lõkkele ajanud?
Muinasjutt kaunis sest järele jäänud –
Vanemuise kannel.
Kas sa ka nüüd meie päevi võid pühendada,
südameid sütitada, südameid ühendada,
et sind kõik tunnevad, kuulevad,
Vanemuise kannel?
Midagi, midagi on meil küll liikumas,
metsades mühamas, lainetel kiikumas.
Kevad vist! Hõiska siis valjusti,
Vanemuise kannel.
Kui aga kuristikud üksteisest lah .....
Üle kuristiku
Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.
