Sõnale kuri leiti 226 luuletust
Pesapall pole kõigile
Paljud hoiavad eemale spordist
kui kardavad haiget saada
nagu naised pekslevat meest
või, kui paksud ei taha saleneda;
kiivrid pähe ja õue!
ei ole siin midagi, laiskvorstid!
kui ilmataat vahetab uue kuue
siis panete tööle oma pekid!;
kurikas pole lelu
palli lendab igale poole
ja kui ei anna järele melu
siis pekske üksteist pärastpoole;
treenerina saadan uuele ringile
ei huvita mida mu käsust arvate
pesapall pole kõigile
kui mängida vaevalt oskate;
kui keegi palli kinni püüab
minnakse külakuhja kaklema
sest kõrvalolia seda ise tahab
pealtvaatajad on na .....
Bemmi - Kristjan
Sa oled tuntuim liiklushuligaan
sa oled Eesti sõiduteede kloun
sa oled pedaalitallamise gurmaan
ja nahaalsus on su tüliõun;
alates 2009 on sinuga tsirkus
muudkui käinud kohtu vahel
su kiilakasse pähe ei mahu tarkus
tea, et igaühel on oma Mihklipäev
sest surma eest keegi ei kihuta
juhul, kui tuleb ta sulle vastu
Filipiinidel nüüd leiti sind eluta
enam sa masinale ei astu;
narkots ja muu lobi viis hinge
kopsud lolle ei teeni
lapsed, ärge selliselt liiklust õppige
hea, et sa surid, igavene peni
Hommikul vaata ette
Kui lähed jääs klaase sulatama
siis pea seda meeles
võõras hakkab nahaalitsema
mil sa tagasi toas sees;
auto vahepeal järelevalveta
masinal inimese keelt pole
sõidab auto ilma sinu käeta
see rööv on tüütu ja kole;
see kuritegu oli lihtne
mida sulil sooritada
ettekääne tööd viilida on perfektne
sõidu asemel vaja autot otsida
Tegin kuusepuust krati
Ostsin jõulupuule hinge
vanapaganalt pühade jaoks
see saab olema vinge
et kuusk midagi head tooks;
"Anna tööd!"
uhked püssid ja €urod
mida kohvrites kandis
tänaval on spordiautod
see rikkuri tunnet andis;
"Anna tööd!"
lemmiktoitu ja glögi
vaatan pilti kahvatult
sest sain kauniks oma köögi
häid lõhnu on lõputult;
"Anna tööd!"
siis nätsutan oma sülge
kui tõi kuusk naisi ilusaid ja häid
keda sidunud oma ehete külge
nendeks prünette, blonde ja punapäid;
nii saan suu magusaks
mitme erineva auguga
teen pühad .....
Pähklipureja
Jõuluvanal on üks abiline
kelleks on Krampus
halbu lapsi nuhtlev sarviline
poisse ja mehi pauna koguma kippus;
et nad koopas järjekorda panna
seal teel, kus seisab karistaja
eks peavad minema sinna
kus ootab pähklipureja;
see lõugu lõksutav timukas
mis julma karistust praktiseerib
pätte ja lapsi, kes on hukas
selliseid iga aasta kastreerib;
ja pähklid müüakse Kalevile
millega tehti tehases keedis
jõuludel maiust müüakse kõigile
nüüd teate, mis on pähklišokolaadis
Pauk!
Üks kõva pauk käis
kui andsin kellegile molli
ja seda asjatult nagu näis
paistab, et mängisin lolli;
lapimaale oli kuulda
et paiskasin kellegi siruli
jõuluvana seda ei poolda
aga päkapikk öösel ikka tuli;
ta pistab soki enda otsa
ja see pole ta pea
ta mulle tõi midagi lihtsa
mis see on, enne ei tea;
kui hommikul ärkan
üllatus mind kutsub
kätt toppides seda märkan
kuidas miski sokis lirtsub;
nüüd tõuseb mu pulss
see oli täis valget haisvat lobi
kuna olin eile paha poiss
sisestas pääkapikk mu sokki oma jobi
Kes lükkas
Kes lükkas mind külmadel kivistel rannul
kes lükkas mind pragudest lekkivas paati
kelle õelus mul tormina kihutas kannul
kes ometi naernud mu minekust saati
Sinap vist olid see kullake kallis
tõuksid mind otseku surmale suhu
lükkasid jäises ja tormises hallis
lükkasid teele mind teadmata kuhu
Meri mind alul ju rappis kuid leebus
paisutas lahkesti lekkinud praod
tuul uhtis meeled kui maailm must loobus
vaid näo peale vajutas mälestusvaod
Ei otsinud õnne kuid ometi leidsin
tuul meri mind lahkesti lükkasid randa
õrnalt kui lapse mind kaldale heitsid
kodune liiv .....
Ikalduse aastail
Me väljust üle käinud laastav kahu,
tast puutumata jäänd vaid põllukivid.
On peatund ammu tuulikute rivid
ning enam lehtreis neil ei tolma jahu.
Öös huikab mardus. Rohket saaki haistes,
me külla parves murdnud hullund rotid.
Neist kihisevad kambrid, voodikotid,
kus vaevleb surijaid, näod näljast paistes.
Ja kerjuseid nii palju maantee harul,
neid altmaa varjena meist mööda vangub.
Ja jälgides neid udus, vereks hangub
kuu kuri silm, kus õudseid endeid varul.
Nii minagi siit hälbin udustikku,
kus teed on soiselt vankuvad ja mädad.
Ja jättes ilma uitma omad .....
Neli pilti
1
Su teele vari langeb võllapuust,
kust kõikumas näen pikka poomispaela,
kuid sina, meeletu, ei mõtle muust,
kui tüdrukust, kes käed sul' heitnud kaela
ja kuumalt palgele sul' surund suu...“
Kuid nobedalt ma vastan, okkad keeles:
„See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles,
see ongi minu väike võllapuu!“
2
Su käed mind noolivad kui valkjad ussikeeled.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on ülespiitsutanud kõik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk.
Kuid võitmatu su vere igiask,
kui ämblik kuldset vead mu ümber niiti.
Su pale viirastub kui surnud .....
Paaria
1
Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.
Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.
Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.
Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni „Hotell-Euroopas“
.....
VANEMUISE KANNEL.
Mis see sääl sätendab lootuste valgusest?
Märk see on loomise nädala algusest.
Heledalt helkimas üle Eesti
Vanemuise kannel.
Kas sa kord muiste oled vägevalt kajanud,
igatsust hingedes lõkkele ajanud?
Muinasjutt kaunis sest järele jäänud –
Vanemuise kannel.
Kas sa ka nüüd meie päevi võid pühendada,
südameid sütitada, südameid ühendada,
et sind kõik tunnevad, kuulevad,
Vanemuise kannel?
Midagi, midagi on meil küll liikumas,
metsades mühamas, lainetel kiikumas.
Kevad vist! Hõiska siis valjusti,
Vanemuise kannel.
Kui aga kuristikud üksteisest lah .....
EKSTAAS
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud käänduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
ü
MAALIJA LÕVIPUURIS
Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,
pilk purjus lainetava laka toonis .....
MUST MADONNA
Kui maalidel ma vaatlen malbeid Maarjaid,
siis meenub naine, ümberringi mäed,
kel vastu õlgu, tõmmusid ja kaarjaid,
kaks last on surund kallistades käed.
Üks, naeratav ja särav nagu päike,
näeb kõrgel, valgusallikate seas
maailmu ühendavaid sammaskäike
harmooniliselt avarduvas reas.
Ent kuristiku põhjatusse öhe
teist venda kisub kurjait-kirglik ihk
ning üle sakilise kaljulõhe
kui haaramiseks sirutub ta pihk.
Oo must madonna! nagu sina, süles
kaht kallist last ma hellitan ja tean,
et ühega kord vabalt minnes üles,
maas teisega ma purunema pean!
Elada on olla pidusöögil (lk 68)
Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on suujad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuril
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, täna avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine .....
Ithaka (1988)
Imelik on
kui lõpeb päev
see päev mida mattis tuisk
ja päike ajuti vine seest kumas
nagu kuri silm
ja nüüd
veel enne pimedat viimaks
selgineb taevas
mille rohekal põhjal
mõni kerge linnusulg
sule jälg
liikumatu seal kõrgel
kus valgust veel jagub sellal kui all
sinise lume sees sarapuupõõsad
süsimustade õitena seisavad
ja tuulehoog
peenikest raagu pillutab mööda lund ja tõstab
tuisupöörise veel mis samas
sanglepatüvede vahele sureb
kui vaatan taha suusarada
kaks sinist varju
mida kustutab tuisk
kui vaatan ette
rohekas taevas hõõgub pikk pilv
kui silmad sulen
siis nä .....
Helmi Sell
Olin kahekümne nelja aastane neitsi,
kui rukkimasindamise ajal
Kaarna Arvet, too ilus poiss,
mu õlekuhjade vahele meelitas.
Pärast näidati mulle eluaeg näpuga.
Talitasin ja harjasin kolhoosi mullikaid
ning saatsin iga hoitud rubla Tartusse.
Manivald sai õpetatud loomatohtriks,
võttis naise ja ehitas alevisse maja.
Ma kandsin neile liiva.
Poeg oli ilus ja kuri,
mini oli ilusam ja veel kurjem.
Maja jäi kitsaks, nii kitsaks,
et panin käed rinnale risti
ja kolisin siia, nende mändide alla.
1961
IV
Nüüd lõhnab sadam kaugusest ja tõrvast,
kuldvikerkaari helgib õliseid.
Ma käin ja nagu mureleiva kõrvast
söön mälestusi lapsepõliseid
Neist enamik jääb kinni kurgulakke
kui odraokas. Jälle kasvab öö.
Ma kannan võõralt laevalt võõraid pakke
ja kordan: elumõtte annab töö!
Ei - andke andeks! - iga valge puri,
mis lahkub, nagu lahti lõikab end.
Ja iga päevaga ma olen enam kuri,
ja enam ori, vähem teeniv vend.
Paaria
1
Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.
Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.
Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.
Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni "Hotell-Euroopas"
ma rüüpan makstud kire .....
Ei, ära tõota
Ei, ära tõota!
Ära ligi liibu ---
ei ole vaja
viimset lähedust.
Ma armastan
Su suuri raskeid tiibu
ja silmi,
tulvil tuhat tähendust.
Ma armastan Sind ---
tõrksat, kuninglikku
ning traagilist.
Su sõõrmete peen vaist!
Tean üksildust Sus,
surmakuristikku.
Säält oled vaadanud mind
nagu Naist.
