Sõnale kuu leiti 1979 luuletust
Sel ööl kuu oli kuldsem taevas
Sel ööl oli kuu kuldsem taevas,
tähed kirkamalt särasid,
pilvitum paistis öötaevas,
öös oli vaiksemat hingamist.
Selle kaunima öö ma valisin välja
ja tegin ta esimeseks pulmaööks,
et tunda hinges õnne kuuma,
et südamesse leekima lööks elu uus.
Kõik öölinnud olid minuga päri,
nad kaunimalt laulsid sellel ööl
ja tasa laksus lainetes meri,
ning rahu voogas vetevoost.
Mällu jääb nüüd igavesti,
see kaunis, armastust täis suveöö.
Nüüd elu minema peaks hästi,
terve öö oli kui õnneloos.
Väga alatu kuu
Kuu oli täna mölakas
ära kasutada tahtis
aknast sisse jalutas
rindu reisi silmi vahtis
Kallistas ja mähkis kulda
kujutlesin kauneid sõnu
lubasin tal voodi tulla
lootsin värinaid ja mõnu
Võtsin ära viimse hilbu
suure akna avasin
unistasin tasahilju
kuldses kaisus lamasin
Unistades uinusin
ärkasin kui tuba pime
kuud ei olnud enam siin
kiljus õde tema nime
Läksin hiljem pisut paksuks
õde sama tüve küüsis
kuu on meie laste papsiks
magad paljalt oma süü siis
Laps mult pärib maiselt visa
näitan taeva räägin tõe
kuu on taevas sinu isa
tähed ü .....
Suur kollane kuu
Suur kollane kuu
taevas laiutab,
sekundhaaval ta ennast kahandab,
öötundidel hundid
kuule uluvad,
inimesed kuult
maagiat ampsavad.
Tähed tantsu löövad
kuuketta all,
kuufaasid rippu
on kuu külje all.
Ilus on ka vaade,
kui magama läeb kuu,
pilvekene valge
katab poole kuust,
ehk saab näha jälle
suurt kollast kuud.
Kuu poole kulgedes
Kulunud lampide kummastav valgus
kustutas päikese mu kuu koltunud kambris
Kulgemine
Kuu katkine kulgemine
Mu katkise kuu kulgemine
teeb kurvaks mu kastest nõrguvad silmad
Mu kulgemine
Mu katkine kulgemine
Mu katkine kuu poole kulgemine
kurdistab karjed mu hinge kaitseta kuristikus
Mu katkemine
Mu katkise kuu katkemine
Mu katkise kuu poole kulgemise katkemine
kustutab küünla mu katkise kuu kalmul
Kui kuu unistab
On kivid, on meres
Vesi, lained on meres
Liiv alati seisab vee ääres
Linnud tavaliselt ka taeva ääres
Seisan siin ja ootan
Kui tuul ma hoogu võtan
Vee lainesse puhun
Vastu kive lained uhun
Seisan siin ja mõtlen
Kui päike ma põletan
Liiva kuumaks soojendan
Lindudele erksalt helendan
Mõtlen ja ootan
Et oleksin kui torm või suvepäike
Et oleksin taevas hoopis maru äike
Mitte kuu mustas pimedas nii väike
Päike ja kuu
Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette,
jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu,
kevadvärsket mahlakaske - lehe-lumesadu,
pilliroogu - hundinuiu - konnakudu teket,
äikse lõhna - pääsu lendu - vihmapilve leket...
Siis ei ole aega vaja tundmaks iseennast -
pole vaja muretseda, oled maalt või linnast:
sul on kodu - sul on kõike, mida ainult tahaks,
päikse kuld ja täiskuu hõbe sinu taskurahaks.
/Mari Uri/
Kuu
Paiste valgus
Külmetab hinge
Köige algus
Viinud körgustesse pinge
Algab sost elu
Kui ka surm
Oh seda melu
Mis pimeduse hurm
So paistes
Ergastub libahunt
So kaitses
See Vana-Tont
Kandes inimnahka...
Projeksioon mis kole
Oh... Vere ihka
Hirm mis tore
Viirastub vari
Koletuslik see
Sarviliste kari
Sinna leidnud ons tee
Sinavas valguses
Summutab meeli
Pimeduse hölmuses
Kölamas nöiakeeli
Raagustunud puud
Laulavad kooris
Ragisevad luud
Mustavas udulooris
Taas naeratab to
Irvega röugeil löustal
Ilmutuslik koljuluu
Tumeneva lootuse taustal!
kuu valgus toas
Täiskuu öösel augustis
isa värsse lugedes
kuu valgus öösel
ärgates toas
poisieas
nüüd hall sul pea
Vaikne ookean
on nende vahel
sealpool silmapiirigi
õiteks muutunuid riimisid
*
floksil õis alles hõõgvel
hing kui jõudnuks koju
käib nüüd paljajalu
kasteses rohus
suud annab kase tohul
Sallivuse kuu
LGBT mind ei sega
jaanikuu on nende pühaks
aga samas pea täist mõtetega
mida veel ei toimuks;
firmad promovad enda tooteid
ja logod vikerkaare värvides
aga nad tegelikult tüssavad teid
kui tähelepanu on nende enda huvides;
ja Depi kohtusaaga meedias
pole näitlejatel muud teha
tõeline fänn kassa elas
pärast võitu loetakse raha;
tulevad jaanipäevad
lahingu võidu tähistamine
kaubad sööki/jooki müüvad
ja üle lõkke on hüppamine;
ning mees käib blääžis binokliga
paljaid naisi vahib põõsastes
sellist tegu ei küsi ta iga
suve ilu ta nautles;
m .....
Kevad on nii ilus kuu
Kevad on nii ilus kuu,
laulab linnukese suu.
Lehti sahistab kasepuu,
tal mahlane on koorest kuub.
Päike lilleõiel peatab,
pilvekannud täis on vett.
Mesimummid tantsu löövad,
tervitavad kevadet.
Kevad kõikjalt hääli püüab,
ilmamööda laiali pillab.
Ilu õitseb kevadel,
rõõm, see rõkkab südamel!
VALGE KUU.
Verlaine’i järele.
On üle metsa
nüüd valge kuu
ja okstes sosin
käib otsatu
lehtede varjus.
Mu armas, ainus!
Kui sügav peegel
on tiik täis vett,
kus paistab paju
must silhuett,
tuuluke nutab.
Nüüd unistagem!
On nii kui valguks
suurt vaigistust
ja õrnust alla
kõrgustest, kust
siravad tähed.
Oh õndsad tunnid!
Mängivad pillid, kuu on vees
Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.
Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud --- võta ja söö!
Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.
Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.
Lõpmatu meri. Siin on saar,
alati kaotanu võidukaar.
Tiivad saarte vahele sild,
iga täht on päikese kild.
Kildudest kokku mosaiik,
kuigi su võit on ainult viik.
Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme tipuni jätkub tants.
Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!
Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.
Ma tahaks et KUU oleks mu koda
Suletud silmadega maailmas
seal, kus öö unenäos
kõiksusel on lõpmatud piirid
Sinuga koos kallis läbi aja
ja tähetolmu ma triivin
Püüame koos sabaga tähti
sinu ümber ma seon siidpunase räti...
et oleks soe, hubane, kodune tunne
Mis ärgates jääb mälestustena unne
Mis vahel tundega poeb üle unenäo piiri..
su südamesse ja hinge end liimib..
Justnagu päris...ütled sa ärgates
vaikselt naeratust suunurkades märgates
Just nagu päris..kordub veel mõtete kaja
Palju rohkemat polegi ellu ju vaja!
Sest sinu südame tunne, elab koos Sinuga seal
kusagil kauge .....
Kui Kuu sai minu omaks
Ma tean nüüd kõik
Sinust, ja Sina minust
Ma tean su silmi, mõtteid, huuli. Nähtamatuid tuuli
Mõtetena keerlemas peas
Tunnetena lainetamas, üles alla.
Käsikäes tunnete tormis
Vihmsas ja rajus, kasvõi paduses sajus...
Käsi ma sinust lahti ei päästa
Ei, mitte nii lihtsalt
Ütlen ma sulle siis kui mind kuuled
Sosistades lausuvad huuled
Sa oled nüüd minu ja mina sinu, hoiame kinni üksteisest
Tunnete tormises sajus
Las möödub raju, mis korraks segi paiskas pea..
Hoia kätest kinni kallis...
Või kui saad siis ka sallist mis
Kootud ja tikitud armastuseniidist
Ja .....
Kuu loomise faas
Sel öö kui ootasid Sa Kuud
Kuid tuul vaid tormis tõi sul lehti
Ja läbi pisarate voo sa mõistsid,
Miks ei kehti need reeglid, mis Sind sidusid
Mõistusega kinni
Ajades su tunded keeristena ringi
Sa hingasid koos pisarate tulvas
Vihmasegust nuttu
Ja südames oli igatsus,
Et kuulda minu juttu…
Kus oled Sa mu Kuu
Sind ootan mina Päike
Me ei julge Sulle öelda
Et see armastus ei ole väike…
Ta ei mahu enam mu sisse
Ajades igalt poolt välja
Kallis Kuu, kus sa oled
Tule ometi pilve varjust välja
Ja puuduta mind oma kiirtega
Õrnalt näost ja kõhust
Ma juba ammu elan .....
