Sõnale kuu leiti 2942 luuletust
Sa oled mu pea sassi ajanud,
sind ma ainult vajan.
Ootan sind nii päeval kui ka ööl,
mõtlen sulle kui oled koolis või tööl.
Kui pole sind siin minuga, siis igatsen ma sind.
Loodan, et mõtled sa nii nagu minagi.
Igatsen su olekut mu lähedal.
Ootan su hääle kaja mida nii väga vajan.
Sa oled päike, sa oled mu kuu.
Kui oled mu juures ei vajagi ma muud.
Ma tunnistan, et olen armunud sinusse,
kui sind ei ole siin siis on, see piin.
Tahan olla sinuga kõikjal, kus oled sa,
aind oma mõttetest välja ei saa.
Mis pean tegema nüüd ma.
Unistan sinust nii päeval kui ka öö .....
Hilja koju ...
Öös kõnnin , päikesel loojaku tund,
tuul vaibub, linnudki nägemas und.
Veel öökull vaikuses hüüab - uhuu,
järvel tähesära ,vees loperdav kuu.
Tajud kui väike , universumis sina,
tema lõpmatuses liikuv pisike täpp.
Valgusse jõuad oma uinunud linna,
see kuma ei võlu ees kodune trepp.
Hansi!!!
Tegus päev ...
Tõusev hommik tähetarkust varjab,
päev valgeks muudab pilkast ööd.
Vaid koidutäht jätkamas on tööd,
kuni päike õrnad uduloorid korjab.
Nüüd pimedusest järel varjud puul,
seesama tume Maa mis jätab Kuul.
Kauni päeva kodumaa võtab vastu,
end valmis sea , reipalt kaasa - astu.
Hansi!!!
Ehast Koiduni
Kui päike viimaks tõuseb
üle mere ning liiva särab
Kui hommik jälle koidab
valgus su meeli toidab
Siis ela kuis viimane oleks
nagu homset enam poleks
Siis eile meelest unusta
täna uuesti otsast alusta
Mis kallis seda armasta
oma unistusi ehita
Mis valus see unusta
head halvast erista
Ja soovid sel päeval täituksid
sinu käed tähteteni ulatuksid
Ja hinges oleks lusti ning rõõmu
süda täis armastust ja sooja
Et naerataks kui käes on aeg
mil möödas koit ja eha
Et ei nutaks mis tegemata jäi
mil sinuga koos lõpeb see päev
Viimaks taevas jälle tä .....
Kõige Kallimale
Ma Sinuga olla tahaksin
homme ja ülehomme võiksin
Kevadel ning suvel sooviksin
Et Sinuga oleksin
Kui kurb või rõõmus oled
Sinu kõrval seisaksin
Kui raske või kerge
Minu kaisus oleksid
Oled minu kuu ja päike
Minu rõõm ning igatsus
Tähed taevas ja öine äike
Lootus, usk ja nii püha oled
Tänan seda päeva ilusat
Päeva mil Sind kohtasin
Tänan Sind kallist ilusat
Sind nii kaua ootasin...
öö
Et oleks kaunis see öö
oleks ilus kui ise oled
et poleks öö sinu - nii tühi kui on minu
poleks rahutu ja külm,
Et oleks vaikne kui langev lumi
oleks soe kui minu südame tuli
et poleks öö sinu - nii pime kui on minu
poleks must ja hall
Et oleks punane ja valge
...
Punane kui tuli,
nii kuis ere leek sooja annab
Valge kui kuu,
nii kuis valgus lootust endas kannab
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
valentan
nagu vesi
voolab vette
sujub minu
pihk su kätte
nagu oru
täidab udu
leian mina
sinus kodu
kas on vaja
üldse sõnu
pikki lühi-
kesi ridu
tavatu ja
tavaline
kahekesi
on meil pidu
iga päev
ma soovin ühte
ollagi koos
sinuga
silmitseda
sama tähte
kuhu minna
puhkama
teeme ilmsi
maise reisi
näeme päikest
näeme kuud
kohal olen
enne teisi
sest ma tunnen
sinu suud
nagu vesi
voolab vette
nagu udu
embab maad
loen need salmid
sulle ette
kingid pärast-
poole saad
Sanya
Ruumist ruumi
Hinge ei mahu
see tühjus ja valu
See kurbus, mis nakatab.
Ja ometi eile
su süda veel õnnest pakatas.
Sa käid ruumist ruumi
kusagil paigal püsida ei suuda
Võid ju end lõhkuda -
ulguda, et ulatub kuuni.
Kuid su ümber ja su sees
vaevalt, et midagi muudab.
Sa võiksid näha
seintel oma verd pritsimas
ja mitte välja teha
surmast, kes sind ootab ja irvitab.
Või tunda kaela ümber sõlme
mis järjest rohkem pingul
Kuid sa viibutad sõrme
ja hüüad:"Kuradile mingu!"
Sest ükskord täituvad toad
ja seinad ja kõik need pildiraamid.
Ja ka Kõigevägevama .....
koerapulm
ei lähe veel valgeks
ei lähe
taevasel tekil endiselt
tipitud tähed
ja pilvede diivanil pikutab noorenev kuu
minu luuleist
saab valsiviis
kui suudlen sind
mu paljasusest ballikleit
kui embad mind
kas nii vahune ongi me pulmatort
nagu räägib su keha
kas vanemad polegi õpetanud sulle
et koerusi
sünnis ei ole ju teha
ei lähe veel külmaks
ei lähe
meil sülede soojusest ikka veel
rohkem kui vähe
kuni jäätunud aknale koputab kärsitu lind
Sanya
kuu poetanud põrandale hõbelehti
õrn mustjas riie katmas laotust,
kõik alles lapselikult habras on
unised käed hoidmas
ja peake puhkamas rinnal,
mis küll annaks, et
nii see jääks
kuis nüüd ma magama pean!
Oh ei,
Sinust mõeldes purpurõhetus
ja silmad kisuvad pisaraile
Armastan, kuid ei tunnista
"Head ööd"
Mahe helesinine taevas
ees ootamas - ootamas me retk
just see sama hetk.
Päiksekiir kase väreluses,
su säravaid juukseid
paitab. Endale arusaamatagi
päiksele kaasa aitan.
Helesinine taevas end
sängitab vaikselt unne.
Aga ta teab, et minul
ja Sinul on aega nii
mitmeidki tunde.
Meid tervitab Kuu sel
tähisel ööl.
Ning sängitab Ta meid,
kui soovin sulle
"Kallis, Head ööd!"
lähetus
päike tõuseb
oma tõusu
minu eel
kuu teeb oma tiiru
ainult siis
kui sa mõtled minu peale
pärast
hetkeks - mis meid
nõnda kokku viis
kokku nii et lähemaks
ei saagi enam
lahku nii et hakkab
hirmsalt valus
tunnetest mis keerutavad
meeltes
ja tantsudest mis tantsimata
jalus
ah kui veel mõtled
meie peale pärast
teesoojaks tõsta
lehvitades käsi
sest minu
pilgud
ootel väravana
su tulemistest
kunagi ei väsi
Sanya