Sõnale kuud leiti 164 luuletust (parimad)
EMA
Ei ole ilmas ilusamat sõna
kui on EMA
Ei ole ilmas säravamaid silmi
kui on EMAL
Ei ole ilmas õrnemat häält
kui on EMAL
Ei ole ilmas pehmemat südant
kui on EMAL
EMA armastab
EMA andestab
EMA rõõmustab ja kurvastab
EMA õpetab ja kasvatab
EMA süda valutab ja kannatab
Ema väärib tähesära
väärib kuldset päikest. kuud
EMA armastust täis on süda
armastust voolab kogu aja
EMAGA rõõmupäevi on rohkem
EMAGA elu on palju uhkem
Tuulevana
Udupehmes pilvevoodis
ennast ajamas on loodi
habemega tuulevana,
et saaks lendu tõusta täna,
paitada Su juukseid pehmeid,
puudel rohetavaid ehteid,
külastada murumoori,
õhtusäras päiksekiiri,
vahel öösel tähti, kuud,
mis nii kauged, püüdmatud.
- Tarmo Selter -
2023
Mõeldes Sulle
Armastan Su silmi ja armastan Su suud,
koos tähistaevast vaadata ja imetleda kuud.
Veel armastan Su kõrvu ja armastan Su nina,
saan rahulikult magada, kui kõrval magad Sina.
Sa alati tood päikese, mis-sest, et ilm on hall,
Su käed mu kaela ümber on paremad kui sall.
Mul terve kere suriseb, kui annad mulle suud
ja sosistades kõrva mul lausud “vaata kuud”.
Tea, et Sa oled kallim kui kogu ilma kuld,
mind lahutada Sinust võib ainult viimne muld.
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
Minu Maailm
Kujutan ette selge sinise taeva,
midagi muud ma ümber ei näe.
Avaras maailmas mind miski ei vaeva,
päikese poole venitan käed.
Pimedas vaatlen ma säravat kuud,
öö on nii pehme ja hell.
Vaikselt sahisevad põõsad ja puud,
aega tuletab meelde vaid kell.
See maailm on alati kaunis kui roos,
selles peitub maagilist ilu.
Linnud siristavad üht viisi kõik koos,
see laul haaraks kaasa ka sinu.
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
Armastus
Armastan päevavalgust
armastan päikest ja
kuud
Armastan linnulaulu
ja pesade punumist uut
Armastan tärkava rohu lõhna
ja õhus lendlevaid liblikaid
Armastan veel õide puhkemata pungi
ja puude mahlast nõrinat
Armastan metsade vaikset müha
ja mõnda teerada ilusat
Armastan sinimerd, mis püha
ja mere kohal kisavat kajakat
Armastan pääsupere,
kel pesa katuseräästa all
Armastan kesal lõokese pesa
ja tema ilusat lõõritust sinitaeva all
Iga päev armastus kasvab
kogub jõudu südame all
Iga päev ma veel kannatada jaksan
iga päev mulle rõõmu v .....
Karge talv
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud .
Mõni päev on talvest helgem,
siis taevaski on pisut selgem.
Karge talv, kui ta tuleb,
siis külma võetud saab see maa
ja linnud loomad-kõik on mures,
kust siis söögipoolist saab?
Siis on metsarajad umbes
paksu lumekoore all-.
Metsaelanikel on nii raske,
kätte saada söögigramm.
Karge talv ei anna armu,
vaikib linnukeste suu.
Putukad, kõik sügavale puukoore varju,
peitu pugenud on ju.
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud.
Kuuled kuidas pakane paugub,
aina paugub ja paugub... .....
Kerensky rünnak
Ma tunnennii heinakuud
just täna 105 a. taguse sündmusega
kus pole midagi muud
kui käib idarindel torm terasega;
Alexander Kerensky, see mees
jurist ja revolutsionäär
kellel must kuub ees
moraalipuudus on kaotuse määr;
sest vastlakuul rahva ülestõus
vastu Austria - Ungari ja Saksamaaga
millega sõdurid polnud nõus
oli juulis kohtuda veel lootusetu surmaga;
tuli arvus 60 tuhat kaotust
koos Rumeeniaga asjatult kaevikus
olnud see viimane kord just
kus I ilmasõjas oli lootus;
hiljem Riia maha jäeti
ning enam keisririiki polnud
idanaaber nii väeti
ühtki s .....
miljardeid aastaid Universum
Sind kaua armastanud olen
vahel näib justkui tuhat aastat
me päikses olnud kõrvu koos
ema rahutu pilk meid saadab
üks meil olnud päevas palavas
kui õlipuul Hispaanias jahe vari
üks sinimeri
kõrgusesse kaduv taevas
öös pimedas
kui kinni hoiame üksteise kaelast
miljardeid aastaid universum
justnagu oodanuks
millal Sind suudlen
puudutan luules
koos näeksime augustikuud
ehast värvub kuidas
õhtul aknal valusalt ruut
Sügise näod.
Sügisel on mitu nägu,
loodusel käsil mitu tegu.
Lehed langemas on puudelt,
kõik valmistumas talve kuudeks.
Orav see korjab talve varu,
karumõmm tühjendamas on mesi taru.
Taimed lehed heidavad,
mulla sisse end peidavad.
Valmistuvad talve uneks,
peitu poevad kuuks,mõneks.
suvi
Pikad suveööd saavad mööda
hääbuvad aeglaselt unistused
mida soovinud tähistaeva valgel
mälestused veel millele mõelda -
kui esimene külm hommik koidab
Sinu palgel.
Lehed värvuvad kollaseks
pargis kohtuvad me suud
jahedat augustikuud -
soojendama jääb veel
armsama kallistus.
Kaunis mai
Kätte on jõudnud kaunis mai
sirelipõõsas jutuvada käib
linnukeste nokad avatud kui sireliõis
sellist ilu ainult kevad pakkuda võib
Päikesel kõrvuni on suu
kulda kallab terve kuu
naerul on kõik liblikad
ärevil kõik putukad ja mutukad
Kevad maikuud õnnistanud
emade südameid rõõmustanud
kaunist sündi ja sünnipäevi jaganud
loodusele ilu ja võlu taganud
midagi argist
kuude viisi su ümber
suvest väsinud
lumevalge maa
kuurist tuppa nüüd tood
ahju tarvis süles kuivi halge
rõõmu sellest saad ahjus
praksub kuusk ja haab
tee tuiskab majani hange
pliidil kartuleid keetes
potil hüpleb kaas
selg ei valuta enam pole
kummardades kange
*
veel tsüklist „Poisiiga“
ära räägi midagi
silita vaid peoga mu
laupa ja juukseid
uuesti Su sõrmede
puutest tagasi saan
poisiks kelle huultest
Sa ei suutnud lasta lahti
Su lahkumisnuukseid
kord meeletult kuis kartsin
ära räägi midagi
nüüd saanud olen suureks
hing .....
