Sõnale kuumus leiti 30 luuletust
Kõik kordub
Päike piilub akna taga,
kuumus tõuseb hooga,
jahutust on varsti vaja
nagu oli toona,
kui ma ventilaatori
siis uue ostsingi,
sõtsin eskalaatoril,
poes palav oligi,
Samas saame näidata
taas kord lastele,
millised me suved ka
tollal olid veel,
kui ka meie väikesed
ja tublid olime,
rohkem välja läksime
ses suvekuumuses.
Tollal polnud telefone,
kus sai mängida,
arvutitest miskit pole
saanud kuulda ka.
Mängisime lihtsalt kulli,
ronisime okstes,
suveaeg nii mööda saigi
aeg see kadus joostes.
Suvi oli kuum nii pikalt
nagu praegu jälle,
mõnele see lõppes k .....
Normaalne mehe hõng
Pärast palavat tööpäeva
koju pesuruumi ma tulnud
näen end koorides palju vaeva
sest higile riided kleepunud;
võtan trussad jalast
et saaks munad paljaks
mida hüppan lahti kintsudest
käivad üles - alla naks - naks;
et tuua oma saunariide
siis paljalt toas kõnnin
toimub dušši all ajaviide
vahepeal kodu ära märgistasin;
nii iga pereliige ringi käis
lõhnade peale nina nagu õng
aga see pole mingi hais
vaid normaalne mehe hõng
Muutustes
Sättides sammud päikesesse,
võid leida hoopiski kuu,
sirutades käe äikesesse,
võib tabada Sind tuul,
üllatades tugeva vihmaga,
või pehmete lumehelvestega,
raheteradega, karge külmaga,
tuua kõike, mida luua veel saab.
Kõik elus on muutumas hetkega,
ei Sina seda mõjutada saa,
püüa elada elu sellisena,
et järele jääks Sust´ vaid hea.
- Tarmo Selter -
2022
Ime...
Tundsin sinu puudutust enne,
kui sind silmasin
või situatsioonni hinnata märkasin.
Aru sain, mis toimumas on.
Põsed kuumamas. Enda nime vist ka mitte mäletamas.
Moment, mil taipasin,
et mu kätt leida üritad,
selle sinu poole sirutasin.
Sa hoiad minu kätt,
õrnalt pigistades.
Vaikselt. Ettevaatlikult.
Nihutasin end sulle lähemale.
Sääred, põlved lembelt üksteise küljes,
toetasin oma...
sinu õlale puhkama.
Sära minu sees pulbitsemas.
Heinakuu
Heinakuu värelev kuumus
Metsmaasikate magushullutav lõhn
Toob meelde lapsepõlveraiesmikud
Rammestava päikese
Kihavad sipelgapesad
Väärikad sõnajalapuhmad
Ja veendunud uskumuse –
Nii turvaline ja õnnestav ongi
Maailm
Rampväsinud hallile talvele
Järgneb alati
Iseeneseksolemise aeg –
Üürike Eestimaa suvi
Maren Toom 2005
Soojus
Ma asetan jalad ahjule
tunnetan seda hõõguvat kuumust.
Tunnetan, kuidas see voolab minusse,
käib läbi mu keha
ning jõuab südamesse.
Proovin seda hoida seal
nagu ema hoiab vastsündinud last.
See soojus meenutab mulle su käsi
minu kätega põimitud.
Sellel võrkkiigel, kus tundsin rahu
sinuga olles.
See kõik on minevikus,
mina kõnnin tulevikku
oma külma tuksuva südamega.
Muinasjutt hukule määratud
Ma olin sinu jaoks küünal,
millega sa mängida said.
Selle kuumus ei tõrjunud sind,
see hoopis rohkelt meelitas.
Olin kui peata kana,
kes sinu järgi jooksis.
Sind kätte ei saanud
ja selle eest maksin hinda.
Sind süüdistada proovin,
kuid selles pasas olime koos.
Mina ja sina lõpuni,
mäletad?
Ãœks tahtis tervet maailma
kuid kunagi ei öelnud välja.
Teine oli oma deemonitega
kuid hoidis nad endas.
Me olime hukule määratud
nagu Romeo ja Julia.
Sinust lahti lasen
nagu Rose Jackist.
Samba jääb ära
Neeger vs neeger jalkas
üks Ameerikast, teine Aafrikas
suures kuumuses on neile paras
must manner tähelepanu varas;
Maroko tõestanud enda kohta
et ei kao vaim luhta
ning kamerun Brasiiliale ära tegi
ajades tabeli segi;
1:0 kasuks ja see üllatus
meistril sõdab katus
samba jääb ära
slummis tõstetakse kära;
et, hui, mingi suvaline võitis
Brasiiliale häbi juurde täitis
eriskummaline see turnee
ootused segamini nagu püree
Tule ja jää kohtumine
Hommik sütitas põlema lõkkes
veidi vettinud hõredad raod.
Päikselt jõudu sai lõhkuda tõkked,
peagi valitses tuline kaos.
Kuumus püüdjana heidutas õhku,
tormas laiali pilvebarjäär.
Külma rahu mere poolt õhkus
kui põrkusid tuli ja jää.
Rüsi stoilisus, leekide rõõm-
duell oli kirglik ja pikk.
Lõpuks ühtisid jäisus ja lõõm-
sealt sai alguse KÄRESTIK.
22. juuli
Nii palju mul kingitud on lilli,
nii palju häid õnnesoove,
vohab mu südame peal,
nii palju on päev mul päikest kinkinud,
nii palju rõõmu ses päevas näen.
Lõoke kesal lõõritab,
kägu kuusel kukutab,
korstnal toonekurg plaksutab,
pääsuke sinitaevas tiirutab,
rukkililli pilvist lennutab.
Kuumus täna on küll hull,
kuid mul ei ole tuju null,
Nüüd jooksen kiirelt mereranda,
naudin elu laineharjal,
ujun nagu kala vees,
sünnipäev mul rõõmu teeb.
Elu õpetab
Varsti peab arvestama, et kõik on selgeltnägijad ja kõik
hakkab välja kooruma nagu munast kooruvad tibud,
prõksutades oma koore lahti,
tõde paisub ja paisub nagu maisitera,
mis enam ei kannata kuumuse käes vedeleda.
Ma suren taas,
Sinuga koos
suren taas.
Surma pole olemas,
kuidas muidu ma endiselt elus oleksin?
Teades, mida kõike ma läbi olen elanud,
nüüd ma usun asjadesse,
mida ma ei arvanud, et võivad kunagi nii tõesed olla, aga
nagu öeldakse, elu õpetab.
Elu õpetab ennast ise
ja surm õpetab elu märkama.
Nudistide paradiis
On õudne kuumus õues
igasugu asju on kliimal põues
ühtki häda ei anna häbeneda
sital, kusel ja nüüd avalikult paljaneda;
sellise kuumaga on nudistide paradiis
on ka varjualust kohta, aga mis siis?
sest tervet ilma oleks nagu turbaga köetud
nii paratamatult on riided ära võetud;
palja tilliga jõe veerel kõndida
ning higist keha päiksekreemiga mudida
saab, kui tahad õue tulla ikka
üritustel legaalne teiste paljaste sekka
Kuumalaine
Tunda on, kuis kuumus rõhub,
surub vastu pinda.
Puud ja lilled- kõik on janus,
suud küsivad juua.
Kõrvetavalt päike kütab,
ketrab mööda ilma.
Kuumalainetusest pole pääsu,
aeg-ajalt ründab.
Pilvedestki pole juttu,
kõrgub sinitaevas.
Merigi on kuumaks köetud,
kuis lahti saada vaevast.
avarus oblikais luht silmapiir
kõik teisel pool jõge
veres poisiea piin
ära tahad siit
elu kui vanem õde
midagi ei lausu
käega vaid rehmab
sinnapoole kus asub kaugus
tsüklist „Poisiiga“
1.04.2021
aastaid kulub
enne kui taeva alune
saab äkki katedraaliks
mille ees tänus
olla põlvili maas
sellegi õhtu eest
mida öö juba raamib
hõõgumas kus pilvesöed
loojangu kustuv leek
19.03.
enne päeva ära mine
kui meeli puhtevalgusega
palves pole jootnud
käsi rinnale
selleks risti toonud
siis kui hommik üleni
on täitnud taeva alu .....
Suvepessimisti laul
Kes suvel on ju õnnetu,
see aias korjab lilli.
Hoidudes nii puude varju,
otsib muudkui pilvi.
Leides lõpuks suure puu,
ta mõtleb, mida teha.
Suureks läheb naeratus,
kui päike pilve taga!!!
Suvi oli suur ja kuumavôitu,
päike muudkui sillerdas,
siiski sai ta kuumast võitu,
leides oma varju ka.
Kui aga päike vajus alla,
olnud kuskil peituda.
Päike kiired lasi valla
okste alla palavas.
Varju polnud kuskilt enam
võimalik ju otsida.
Päeval oli olnud kenam
suurel aasal, heinamaal.
Suvi oli suur ja kuumavõitu,
päike muudkui sillerdas,
kuumus sai nà .....
