Sõnale kärbsed leiti 10 luuletust
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgub
miski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huv .....
Tädi Sofia seenelkäik
Sügise iseloom hoos
sest saab seeni metsast
ent suvesoojusega me koos
saada viimast rannast;
ning Sofia plaani pidanud
metsa lõunal läheb
siis merre jälle saada tahtnud
ja hiljem sousti kübaratest teeb;
nagu tüdrukud oma kübaraid
sügislooduses kannavad
hääletult nad meelitavaid
kõigile silmailu annavad;
meeliskaup on need punased
mida ka võib süüa
rahustab närve säärased
ja kahju et neid ei või müüa;
tuli koju, pojad näljast paljad
ja kõhud ees paistes
panna nüüd kuumaks pajad
küll siis saab psühhotroopi annustes;
ÕIGEMINI vanat head s .....
Mercury Rev - Holes
Aeg
Kõik pikad punased jooned
Mis võtavad kontrolli
Kõigi ojade nagu suitsu
Mis voolavad sinu unenägudesse
See suur sinine avameri
Seda ei saa ületada
Seda ei saa ronida
Just vahepeale sündinud
Kaks valget joont
Kauged jumalad ja tuhmunud märgid
Kõigist nendest vilkuvatest tuledest
Sa pidid täna õhtul selle ühe välja valima
Augud
Väikeste muttide kaevatud
Vihased kadedad spioonid
Telefonid silmadeks
Tulevad sinu juurde kui sõbrad
Kõik need lõputud otsad
Mida ei saa siduda
Nad ajavad mind naerma
Ja panevad mind alati nutma
Kuni nad langevad nagu kärbsed
.....
pubis
tegelikult ei taha ma enam
midagi muud
kui juua Šveigi kombel
pärast sõda kella kuue ajal
lähedalasuvas nurgapealses baaris
ära oma kann õlut
vaadata kuidas alaneb
kruusis õlle vaht
klaas tõmbub higiseks
enam midagi teada sellest
et kärbsed on keisrihärra pildi
täis sittunud
mu pealagi kiilaneb
bensiinihinnale keevitab
müügimees
homme 10 senti otsa
kelner on jälle vett
õlle sisse kallanud
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
Valede Sammal
Miks vigasid peidame
Alaväärseks end neame
Miks maske me erinevaid oma minale seame
Miks vōrdleme teid mis looklevad loodus
Neid suurlinna tulesid mis loodud on lootuses
Kas valede sammal mis kasvand on selga
On jäädavalt kinni kui tarkuse hambad
Ei teed hargne välja mis koju viib raja
Me valed kui kärbsed kes pead segi ajand
Uus elu
Roiskunud liha lehk
on äratanud elu
sa lamad õndsas unes
sa ei tunne keha valu
Sul on hea
oled leidnud rahu
oled kaotanud pea
ja rinnalt ühe tahu
Ja punase musta kirjuks
oled värvinud ümbritseva rohu
ja kihavaks kaitsvaks varjuks
on kärbsed muutnud su ümber õhu
Su hing on ära juba nädal
kuid elu keeb su roiskund kehas
seal valged väänlevad vaglad
nad kümblevad su talumatus lehas
Sa ei ole kurb
sa andnud oled uue elu
sind ennast kaitseb surm
sind iial ei piina elu valu