Sõnale käsi leiti 637 luuletust
Pole silmi pole suud, justkui otse vabrikust
Korda kolmandat, tunnetan, mida taevas täna kingib,
mida täna valab ta mu tinti, harmoonilist viisi, ennast säästmata,
tormi vihmas seistes räästata, aitab ta mind, sest olingi juba läinud kärssama,
Tõusud ja mõõnad, lükkab ja tõmbab, kuid iial kedagi ära ei põlgand,
Pean teda sõbraks, terve elu ta õpetused kõlanud mu kõrvas,
Samas vormis mis kõik teised, kuid ei kedagi päris sellist..
Kellel küsimus küsimuse enda üle tekkiks, ta kogemus
kingitusena koguneb mu peekris, püha graal, sest see vaid tõe
enesesse jätmas, ei vaja lohutust, enese mõistmine inimkonn .....
Mürgine veri
Tõi mind siia malbus, kõigel millel lõpp algus,
samas sammus, kaugele polnud need jalad mind kandnud,
omasgugusega paarund, igavesti kohapeal tammund,
teesklemaks jaksu, kuid kõik on muutusteta,
meel mis ennast laseb petta, ehk ma näen midagi muud,
ja teistest seda sama eeldan, kuid mu pea ei keera,
iga mõte on tähtsusetu, kuulan kuidas nad tulevad lähevad..
peaasi, et nad on kähku teinud, mina ja mu veidrus,
juu olen ma teisest kangast tehtud, millele pole kohta,
mis oli alguses vale, seda ka lõpus ei suuda miski kinni hoida,
pole mina mida toita, tõde on silmas, kuid ii .....
Hetke ajatus
Sa oled põranda praksumine
Oled tindiplekk mu sõrmil
Kitarriheli toast tuppa kaikumas
Pisar minu põsel
Kuid
Hetki hiljem kitarriheli vaibus
Tunni pärast pisarad ka lakkasid
Päevi hiljem tint mu sõrmilt kulus
Uues kodus praksumine vakka jäi
Kuid
Mu kõrvus siiski põrand praksub
Tint mu nahast läbi südamesse süübis
Kitarriheli mängides taas meenub
Pisar valat nähtamata vormi
elunaut
end püsti ajan, sirgu enda najal
kui sügis, saabun suve kuumal aal
las kaarna kisa kraaksub eha kajas
ma rüütan terast, teraskroonin pead
mu sōndest saand luulevärsi mägi
tee tolmab taas, ei jalad puutu maad
poeedikuub, mu käsi peseb käsi
ma elunaut, mul elunauding peal.
puts.®
Lase mul minna
Lase mul minna,
lõpeta mu piinad.
Mata mind maha,
oma mälestuste taha.
Lase mul minna,
see valu mind tapab.
Lõpeta mu piinad,
las muld mind katab.
Lase mul minna!
Nii lahkelt käsi,
lõppu mul pakub,
Luba ma lahkun.
Sa lasid mul minna,
Lõpetasid mu piinad.
Nüüd süda nii tasa,
hing trambitud on maha.
Ei Õpinud Mida Pidi Õppima.
Lüüriline meister, vabastiilides kindel,
toon ajupesu ohvrid tagasi rindelt,
Mängin tohtrit kui kujutlustes sipled,
mis diili teed?-Uhkuse egotripi piider,
käsi kiimleb, suuda hoida selga sirgelt,
pead virgelt, mugavtsoonis tiire teeb,
valikud ja alati lihtne tee,meelerahu suunas,
tõde ei kuula,
tegelikult omab vaid psühioosidesse suunda,
pea ei saanud eilsest puhtaks,
tunneb rõõmu kui sai kellegi arvamust ta muuta,
palga töö sljuuba, tähtsusetu õhku täis
ambitsioonist pimestatud murdja,
valitsuse murjam, endale ei taha, teistele teeb kurja,
nagu kameelion, vastaval .....
metsikloom
mu hoole risti lōid koos armuhaluga
kuid ega ma ei kaeble, ka ristist tuld saab sütita
saan kibuvitsakrooni okkad pähe lajata
ja naelte risti käsi vett mu suule tilgutab
mu unenäode hekid need on metsikloomi täis
ja jagub neiski hetki mis hinnaline näib
hea tea mu süda sale, ei rasvu kibe meel
ma kalliks hindan kōike, mis koos me käidud teel.
puts.®
turris hoor
kas on keegi veel mu ees
kes käind sama kitsast teed
samad viisid, samba rütm
orud mäed ja jäätund nutt
kas poeedi süda teab,
miks tal valutavad read
mille käsi käsikirja katteloore eemaldab ja seab
teekond tuhast tindine
vōitlev sōna keerleb, keev
vabaduse viirastused vabandustele
elu hindamatu loom,
vahel taltsas, turris hoor
kunstnik hingepuru tähehaaval tähtedesse koob.
puts.®
Mandumis Nähtuse Neuroloog
Silmakirjalik, oli kõik mida enese suhete peegelduses silmasin,
Kuidas on see võimalik? Enam polegi nii Kõlav viis,
kui sõbra viis, sügisene tuule iil, ,mure stiil, mööda selgroogu,
ülespoole ajju judinad kulgesid,
mis tegeliku toonud
põgenemiseks tõe eest puudub moodus,
Mu mooduseks on mu loovuses peidetud toonused,
mida kohtan vaid ülemisel korrusel,kui nina pole enam nohune,
olenematta nendest oludest, katsun elada värskena mitte korduses,
koorudes, sõnade vooludes, virkast voorusest, tihkest kooslusest,
mis kostnud mu eest, hooldust mu sees, lihvides kõik oskust .....
Tärn-Täht mu taevas.
Rivis Seistes, Riimides sellest,
kuidas tunne endiselt on veider,
iga kord kui meenub üks kindel,
sügavalt tõmban hinge,
meenutades-unistades,
justkui käes viimne,
Rinnus tihke,
hambad plagisevad kokku,
kui kauua veel panen tõe eest jooksu?
Olen üks julgemaid neist keda tean,
kuid see olukord milles kohkun,
kartes sulle teha üle kohtu,
kui see pilk kohtub,otsides moodust,
soovides julgust, soovides kooslust,
mõtetes pole kaine ammu,
käed taskus, pea kuklas mõtlemine aeglustab sammu,
väed mida ei uhu puhtaks, kus mu kirka,
aeg läbi külmunud jää raiduda,
kujutl .....
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Ilusmees
Ei oska ehitada maja
pesen nõusid kui on vaja
ei julge nüpeldada pätti
tihti nutan pisar taskurätti
Autot putitada ma ei malda
vaevu üles leian õlivarda
ükskord murdma pidin kaela
lüües seina ühte naela
Raske öelda mul kui mehel
et mu käsi liialt vedel
haamri hoidmiseks kuid vilus
oskan olla lihtsalt ilus
Külm on
Külm on...
Külm oli täna
Külm oli eile
Külm oli suvel
Külm on voodis
Külm on kõik mida riivan
Külm oled sinagi kui ma sind vaatan
Külm on su suudlus
Külm on su puudutus
Külm on su käsi su, su süda, su juus
Külm on mu saatus, me ettekuulutus
Miinus kahekümne seitsme kraadise kehatemperatuuriga inimene sarnaneb surnuga
Mis on õnn?
Kas viib mind ükski tee õnneni?
Või ehk on valesti see kuidas mõtlesin?
Kas saab sundida õnne?
Või on õnn see üürike hetk,
mida ootamatult tõdesin?
"Mari ainult magusast moosist hakkab kõht valutama!"
Lapselik jonn, soov et elu üle valitseks kontroll,
mõistmata, kui võikana allasurumine võib lõppeda,
Konfliktiga ei saa tulla ju rahu,kõik mida vajan on..
saada aru
Milleks ma veedan oma aja, et ära joosta,
Kui tõde on siin samas mu sureva näo peegelduses,
Raisates aega et luua ammu kadunud tunnet,
Mu lapsepõlv on surnud, on aeg edasi liikuda,
.....
Lugupeetavuse Lõks (2)
suur autoriteet võrdluses kahaned ime väikseks,
et keegi teine teie aja raha, tervisega oma soodu äritseks,
Kuid ma tean, sind ei kotti päriselt, sest mitte keegi olemise ees
-sa värised
Alati sunnitud tõestama, et sa ei sündinud sunnikuks,
inimeste omavahelised suhted kirjeldavad raseda puhitust,
ähivad ohivad ,on kõvad ja siis muutuvad tundlikuks,
Tagajärg Tuimusest tulenenult ummikus,
Kõige suhtes, valitseja neid nuhtles, orjust näha, ei, selleks on liiga uhked,
õhku täis kui teutoonide ordu anastajate purjed, tõest ei räägita,
Räägitakse muljest, "Ma pol .....
Kallile emale Ainult ema!!!!!
Ainult ema oskab kallistusi
posti teel saata.
* * *
Ainult ema oskab teha jooksvaid
parandusi jooksu pealt.
* * *
Ainult ema oskab liita grupi
iseseisvaid isiksusi perekonnaks.
* * *
Ainult ema oskab tahta näha
maailma lapse silme läbi. Muidu ei
seisaks ta külmal talvepäeval,
väike käsi pihus, lahtise
kanalisatsioonikaevu juures ega
vaataks, mida seal all tehakse.
* * *