Sõnale kättesaamatu leiti 14 luuletust
Unenäos
Mu unenäos hõljus üks luuletus,
mis oli nii imeline,
tahtsin seda luuletust endale
ja panna ta paberile.
Kuid ei saanud seda teha,
sest luuletus oli unenäo oma,
sestap' polnudki paberit ei pliiatsit
ja mälustki kustutati ära.
Ma päriselt puhkesin nutma,
nii kurb oli südamel,
et unele pidin luuletuse jätma,
mis elas mus sügaval sees.
Oceans
I would trade away all
pointless things I own to
just be swept away by
warmth of sunday mornings
Once the sun fades, we will
face the empty waters
take a breath as time has
no more right to hold us
Sinking in the ocean
What will I believe in
'neath the old devotiones
Tryin' to keep your image
Safer from the world around
Although the contradictions
Several complicationes
Blurred in different meanings
Noone said It aint right
when you're under my skin
cant resist your sweet voice
and i am chasing your heartbeat
'cuz i quess soon be time
when i cant feel your lips nea .....
Vaasi nukker olemus poolikus olekus
Tühi vaas, mis vajab täitmist,
jah ka minus puhub puudus.
Ma tunnen üks pool vajab leidmist,
üksindus nõuab ju suudlust.
Tühi vaas ma olen,
mitte eriti tore ega kole,
kuid üksi siiski üsna hale.
Täidaks keegi mu hingenõu.
Ja lilled väljas õitsevad nii vabalt,
ent mina määratud olema koos.
Nii õel kättesaamatu sümbioos,
et üksi pean närtsima ja vagalt.
Ega mina ei küsind, et oleksin vaas,
ka mina oleksin võinud olla nende seas,
kes saatusest kasvavad nii eraldi, prii,
kes kunagi ei tahaks, et neid elustaks vesi,
mida vaevu on puudutand elugi.
.....
Sedasi
ma ei ole emotsionaalselt kättesaamatu
Sa oled ise sellise kuvandi minu kohta tekitanud
kunagi olin, selles on Sul õigus
ja Sa olid ka
Sa pead minuga lihtsalt rääkima
ja rääkima, rääkima, rääkima
peame natukene omavahel karjuma ka
et kõik saaks joonde
et midagi ei jääks rinda rõhuma
vat nii
sedasi
Peegeldused (vanast kaustast)
rõhudes päikese tiirlemisele
saan viidata, et poisist on saanud mees,
kui ta on läbinud esimesed kaks kümnendit
läbitud tähendab jõuda elusana kolmega algavatesse aastatesse
kriitiline faas kui toimub ümberhindamine
tsükli lõppedes 27 ,28
paljud nii manala teed läinud
ära lase lapsepõlvel ja sellest tekkinud sõltuvusel enda eest rääkida
pole vaja
mineviku mäletamine on valikuline
mõni kujundab enda terve persona üles valedele
aga ka see on ellujäämisinstikt
kaitsemehhanism
vabandus
emotsionaalselt kättesaamatu
sa ei saa enam olla tulevikupoiss
.....
Lühidalt
Ennast säästmata, sind paika ei tulnud määrama,
mida rohkem vabaks üritad väänelda, seda enam,
kinni jääd, ja ei pääse sa, iialgi, liialt mind piirasid,
pole pahane pole vihagi, kahju, et endiselt vibalik,
kui neid stiile ihkasid, ei suuda iial olla minalik,
universaliseerisin teadmised ja rajudust pillasin,
alateadvuses kopeerid mu ridasid, teeseldes,
et originaalsed pliiatsid su pinalis..
Ükskõikne, kui endaga võitleb,
Ükskõikne, kui ennast kavalaks mõtleb,
Ükskõikne, kui minuga end võrdleb,
Üksi võitled, iial sügavalt mõistmas,
mis mu sõnumist pärine .....
Kapo Režiim
Tõesti külm on ja magada ei saa, õudus unenäod ja tekki läbi märjaks higistand, kapo mu kõnesid lindistab Andres Kahariga kohtumine mu maja taga seda kinnitab, igal liveil mind nad filmivad ja nagu nirgid aineid mu sõpradelt pinnivad, autogrammi jaoks baaris juurde liimivad, kui komistan nad tagaselja mu üle itsitand, kadedad justkui, vabavärsis nõnda kirglik ma, meel mida ükski kong eal vangistand, see maailm valmis mu tindis salmina, ja vaikus teid kõige paremini karistab, alati süttitan leeke kõikjal kuhu lähen, kahvatuvad mu kõrval need ise hakkanud super tähed, täis .....
— Maarjo Kvihma sajab
Vihma sajab.Piisad langevad.
Õuest kajab. Möödujate naer.
Aknast vaade alla tänavale
porised teed.
Need mis kuhugi ei vii.
Külm väljas. Kevadised veed.
Nukrad on silmad nii -
surutud vastu klaasi.
Vihma sajab.Endiselt ootan.
Päikest vajab. Naeratus -
loodan homsest leida end.
Unelmatest. Mõtete lend.
Teiselpool vikerkaart
seisab kättesaamatult
kõik mida igatsend.
Mere embuses.
Jalutades päikeseloojangul vees,
näen veel oma varju,mida
mõttes kättesaamatult taga ajan.
Tunnetades olevikku,näen lendamas kajakaid,
kelle hääled hämmastavalt
võimsad ja intelligentsed.
Istudes juba jahtunud liival,
jälgides päikese ja kuu vaheldumist,
kostuvad lõokese hapral sosinal
tormilised lained,mis tunduvad
rahutud ja raevus,ent väsinud.
Võttes sammu hämarusega,
hõljun ajas,kus lainete taltsutajaks
on rahu,
vaikus,mis hõlmab endaga kogu mere.
Laman vees,mis on külm ja kõhe,
silmitsen tähti,mis tunduvad olevat käega katsutavad,
ent siiski nii .....