Sõnale kõrgus leiti 65 luuletust (pop)
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
Ema,kallis!
Istu ja vaata,kuis
Täna tuul valssi tantsib just
sinu rütmi saatel.
Tunne ja naudi,kuis su nahka
Süstib päikene kauge ja mahe oma
Lõputuid kiiri.
Kuula ja kuulata,kuis
Kaunimad laululinnud sulle
Laulavad viisi kõlavat.
Vastu sa võta sinine
Taevalaotus,kust unistused
Suured hajutanud pilved.
Tunneta kuis õhk kerge ja hell
Kannab sind kõrgustikele,kus
Ootamas sind mina,hoidmas kuldliiliaid,
Niisama kuldseid kui sina,kallis ema.
palju õnne
vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu
kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale
head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel
jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida
Sanya
Sind ootan
Seisan toas akna ees,
südamerütm pulbitsemas.
Ootan sind,ise teades-
sa tuled,mind armastad.
Puudeharud maja ees
kõrgustesse end sirutavad.
Sooja kevadtuule käes,
lehed päiksekiiri püüdmas.
Klaasi taga muru rohelus
võilillede kollases kumas.
Lindude tiibade puudutus
õrnalt oksi riivamas.
Autosid ärevalt jälgin,
sealt tuttavat otsides.
Haaravad silmad neid kõiki,
seda õiget leida lootes.
Ei jahtu kirg rinnas,
tahan sind endiselt.
Rahutu keha janunemas
su hellituste järele.
Kuumi suudlusi igatsen,
kallistusi veelgi ihkan.
Ootan südame põksudes,
s .....
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Kuu
Paiste valgus
Külmetab hinge
Köige algus
Viinud körgustesse pinge
Algab sost elu
Kui ka surm
Oh seda melu
Mis pimeduse hurm
So paistes
Ergastub libahunt
So kaitses
See Vana-Tont
Kandes inimnahka...
Projeksioon mis kole
Oh... Vere ihka
Hirm mis tore
Viirastub vari
Koletuslik see
Sarviliste kari
Sinna leidnud ons tee
Sinavas valguses
Summutab meeli
Pimeduse hölmuses
Kölamas nöiakeeli
Raagustunud puud
Laulavad kooris
Ragisevad luud
Mustavas udulooris
Taas naeratab to
Irvega röugeil löustal
Ilmutuslik koljuluu
Tumeneva lootuse taustal!
Ikarose viimane lend
Unelmisulerüüs kondori uhkuses
hõljub ta südamepäikese poole,
iilidetrompeti kargeimas puhtuses
taevaski puhumas lisa on hoole.
Tõuseb ja tõuseb, kuid muusika üleval
tasaselt sumbub kui eksinud kaja.
Kuumeneb, tuksuvad kiired on põleval
tõrvikul süüdanud ruumi ja aja.
Süttinud sulestik sädeleb leekides,
kokku on kuivanud tiivad ja kere.
Alles jääb putukas, tuliseist tääkidest
puretud, hinge kes kaotan'd ja vere.
Kukub ja kukub ning valule jahutust
otsides raugeb ka kõrguselembus.
Jõuabki sinna, kus lainete vahutus,
kustutav pisaraist merede embus.
Talvetaat
Talvetaadil habe härmas
keha katab tuisukott
Ta ei kõnni sammul kergel
tuiskab tuisus tuuselkott
Talvetaadil nüüd on võimu
paugutada siin-ja seal
Tõsta lumehange kõrgust
teeb mis tahab,ise teab
Näpistada meeldib talle
siis kui jäine on ta meel
Linnukest, kes külmast kange
loomakest,kes metsateel
Külm on talvetaadil süda
Mis sa teed!
tähtedesse vajutasid
tähtedesse jäljed vajutasid
öös oodates istudes kuul.
pilved silmadest hajutasid
häälekaja sosistas tuul.
tiivad laotasid
hingest paotasid
kõrgustesse kaotasid -
meid armastuse puul..
küpseteks varakult -
aplalt maitseb viljadelt
nektarit võõra huul....
magusamaitseline hurm
hinnaks südamete surm -
igatsuse seemneid lennutab tuul
õidepuhkemise romantilisel kuul...
"Ta vajas sind"
Tema esimene langevarjuhüpe,
lennuk kogumas kõrgust.
Saavutatud viimne piir,
nüüd teha tuleb vaid lüke.
Tal on vibra sees, on veidi närvis,
soovitakse edu, seda läheb tarvis.
Mis nüüd juhtuma hakkab...
südametöö sellest hetkest lakkab.
Ta hingab sügavalt sisse
ja avab ukse.
"Soovin hauale nartsisse!"
Süda teeb viimse tukse.
Eemaldub ta lennukist
näol pehme naeratus.
Ta on rõõmus, kuid vaid viivuks,
puudus elukindlustus.
Sööstes maa poole
näost kaob naeratus.
Kurb lõpp sellele loole,
peagi alles tast mälestus.
Kätte jõudmas aeg, v .....
Kaose Sümfoonia
Sõnad- kui pisikesed tükid:
Lükkan nad kokku;
Hämaruses Eluküünal süttib;
Kildudest Mosaiik;
Deformeerunud vastused;
Kiljub sees osariik;
Evakueerun lahkusest;
Silmustes Seks-Apiil;
Deklareerin maksudes;
Ampfiibsed; motoorsed;
Trampliin S.O.S Morset;
Marqii Partii Monotoonses;
Maskiballilt Joostes;hommses;
Taktis langes; Pomme;
Vormimas Normide Vorme;
Kolisin Ära soome: Toodete Koorem;
Pommivarjenditega Hooned;
Hulganisti Volte; purjus somme;
Puhtaid Kopse; ei ole kadekopse;
Ei ülba; endal pusal okse;Ei ole
kauneid roose; neid nopin...
Teisel pool lahte Soodest; .....
Kaduv Keel
Õige K6 oli halb ajastus,
võõras pajatus,mis kasvas sisimas,
uurimas südikat, süda mis sütitas,
päikse taeva, hallil päeval, kui kuristikku kaevan,
pandoora laeka, milles papüürusel mu veritsevad initsiaalid,
natüür on see millest valmis see maailm,
Pole algust pole lõppu, ainult võikus, isekus,
peidetud tõeline mõistus, enese kujutlus lõksus,
kui silm petab taeva kaare kõrgust,
ja iga päev mööduv, teadaolev kokku löödud,
vibreerivast sisinast mu kõrvades, mõõtmata mõõtmed need,
kuulatades uus keerd avanes, lõputus spiraalis,
perfektne meditsiin..valmis .....
Tuletõrjuja
Toimus klassieksukrsioon
buss viis meid kesklinna
parklas kõrgus konstruktsioon
võtsime oma sammud sinna;
tuletõrjuja silma jäi klassijuhataja
sest ta ongi ilus naine
keegi pole selle fakti eitaja
töölistele on ta atraktiivne;
mil teised olid lahkumas
kuulsin mõminat kamorkas
sealt leidsin õpetaja võõrast katsumas
proua lembevajadus silma torkas;
pilti vaatama kõik tulime
käed on neil üksteise kehal
sest, kui on midagi tuline
on tuletõrjuja kohal
Maicel Uibo
Elan kaasa olümpiale
nagu eelmistes spordimängudes
on vale võistleja jäänud Eestile
selleks Maicel Uibo kümnevõistlustes;
ta kaotas pea 300 punkti
eriti seda kõrgushüppes
2.02 ei soosi kohtunike respekti
sinagi vaatad käed rüpes;
vähemalt on Johannes Erm graafikus
ise saanud kevadel vigastuse
14. kohal on tal alles väärikus
peab andma lootuse;
Maichel, su osavõtt ei tee head
sest sa oled nii kott mees
vähe sellest, et meid alt vead
on olnud su munn neegri sees;
ütlesin, et elan kaasa olümpiale
ja mõtlen seda tõsiselt
nüüd vandu alla kriitikale
E .....
varsti enam pole
varsti enam pole
seda keha
millega sinuga magasin
rakud vahetuvad
loojangud hahetuvad
mälugi ununeb
varsti enam pole
seda hinge
mida sinuga jagasin
sõbrad vahetuvad
kallimad kahestuvad
vaimgi kujuneb
varsti enam polegi
seda ringi
kuhu tahaksin tagasi
lagedad muutuvad
kõrgused puutuvad
tundub vaid
just nagu
magasin
Sanya