Sõnale labi elu leiti 523 luuletust
Elu, ülistan sind...
Elu, ülistan sind taevani,
kiidan maailma otsani,
armastan sind elu lõpuni,
sind sisse hingan viimse hingetõmbeni.
Elu, vahest oled tundnud häbi,
kiirel sammul jooksnud silme-eest läbi,
siiski oma tugevust ja tahtejõudu andnud mul,
loodan, et armsaks saanud minagi sul.
Elu, nüüd iga sekund ja minut oled vajalik mul!
Elu alus
Kas märkasid võbelust õhus,
tunnetasid hetke võlu?
Kas märkasid lainete vahus
Sinust läbi voolavat elu?
Kas kõndisid tunnete liival,
tundsid tundeiilide paitust?
Kas märkasid rõõmude vihmas,
kuidas kurbus see piisaga haihtus?
Sa alati ole Sina ise
oma tunnete vallas ja elus,
leides tähenduse mõttelise -
Sina ise oled elu alus.
- Tarmo Selter -
2022
Elu võõras käes
Ma nutan suhteliselt harva
kord aastas paar
või paaris aastas kord
kuid juhtub vahel piisa poetan
see minu valu langev vähendus
on pisar mingi tähenduse karva
neil kõigil tähendus
klaaskumeraima pudeliku soetan
jah olen kange
mul mure harva väljapaistvalt langeb
niisama teinekord ka poetub rõõm
ma püüan tunded mured rõõmud kokku
klaaspeidikusse pakku
üks väike klaasis kätket lokslev sõõm
Mõnikord kui õhtuti on aega
kaen karikasse poolenisti täis
nii ilusad nii valusad ma õhkan
on olnud rõõmud kannatused mured
mu elu näitus
vaid loodan pudel ennemi .....
elu
...On julm see elu,kui asju ajad, just selliseid,mis sul on vaja.Käin kontoris koju ja kodust kontori,vaid raiskan oma aja.Nyt istun kodus,ootan,motlen...kuhu suunda nyt sammud sean...kas kodust kontori voi vastupidi,ohhhh kes kyll vastust teab.Miks on nii raske see lihtne asi, koik paberid olemas on kuid ikka ise pean käima läbi nii monda ust ja tuba,ei tea kas saangi korda ma selle,mis selge peaks olema juba...
— Monika GröndahlPeatus nimega Elu
Hing hetkeks peatus,
astudes kõrvale rajast,
mis igaviku poolt seatud,
sõltuvalt ruumist ja ajast...
Hing hetkeks peatus
peatuses nimega Elu,
otsides omale saatust
kehas, kus valu ja võlu...
Hing hetkeks peatus
vaid selleks, et olemas olla,
püüdes endas ilu ja headust
läbi eluea vaikides kanda...
Hing hetkeks peatus
selles peatuses nimega elu,
igal peatusel on oma vaatus,
oma hetked, tunded ja melu...
Hing hetkeks peatus,
et minna siis edasi ajas,
kui elus kõik tehtud, mis seatud,
nüüd edasi minna on vaja...
Igal hingel on oma peatus,
peatus nimega Elu,
.....
See on mu elu
Kuulen samme,
kukla taga
lähenemas minu poole.
Tema ongi see,
kes kaugelt
jagab hoope.
Kus on su julgus?
Sa häbematu.
Anna rusikas,
las ma näitan kuidas
lüüa,
läbi näo
südamesse.
“Ma ei saa”
ütled.
Ole siis pealegi
see prostituud,
sealt
tänavanurgalt
kuhu ma purjuspeaga
oksendasin.
Aga palun,
teinekord kui lähened
koputa õlale
sest seljatagant
lööjale,
nii pagana raske
on
andestada.
Pealkirja mõte sul
segaseks jäi?
Loe siis uuesti.
Elu laivis
Raamat räägib sinuga
kasvõi mitmes keeles,
hoiab inimpõlvesid
märkidena meeles.
Annab sulle juhiseid,
kuidas jääda teele
või millal tuleb tõmmata
seifilt põllu veerde;
kuidas panna võimatut
miljon-puslet kokku,
eristada emakitse
ja ta mehest sokku;
palju maid on lahe taga,
mitu tilka meres,
tigulistel organeid
ja mesimumme peres…
Õpetab, kes võitles, valas
õnne vormidesse
või sokutas ja kombineeris
ennast normidesse;
kes see nuttis, kes see naeris,
armus, narri tegi,
läbis üle-elamisi,
kuni pööras segi…
Raamat räägib sinuga
väga pikalt jut .....
Läbi elu
Tahaks minna üle põllu
jälgi jätmata,
läbi metsa nii, et ükski
oks ei praksata,
üle luha nii, et ükski
rohukõrs ei kooldu,
ükski terve suvevalmis
kuprakaun ei pooldu.
Tahaks minna läbi elu
ilma kaitseta,
üle vee ja läbi tule
mõru maitseta,
igatsedes-armastades
ilma kahjuta,
soojana ja heledana
reheahjuta.
Tahaks tunda sinu sõrmi
keha klaveril,
ümiseda kaasa
jumalikul kaveril',
pihustuda piiskadeks
purskkaevu õrnas joas
suudlevate tudengite
tühjas tagatoas...
Tahaks minna läbi elu
soove matmata,
püstipäi ja pihkudega
nägu katmata,
päikese .....
Kurbus hinges pärlendamas... aga see ongi elu....
uus algus, mis terendab
kuskil sosinal
ei tunne enam neid sõnu
ta rõõmust koob tuleviku lõnga
ja nukrameelsuse poetab igaviku kangastelgedele
pole vahet enam eludel või reaalsustel
saad alati uuesti alustada
isegi kui restart nupp on su enda keha ja enda mõistus
tühjendamine, vabanemine
vabaks anda
------
looda ja soovi ning armasta palju
mu kallis kindasoe karvaline kampsun
kes sa istusid mu parima sõbra seljas
istusid läbi vatilume pilvede valguses
kui programmid ja vibratsioonid tegid piirdeid
erinevate aegade vahele
-----
olles olemas
pole sa .....
"Elu klaasist majas"
elu klaasist majas
sa arvasid, et mulle meeldib seal
nagu roos istuda kupli all
ja oodata oma isandat
mingi ajani oligi see ustavalt tore
seni kuni valed hakkasid mind tuimestama
ja siiruse presumptsioon enam ei kehtinud
fantaasia võttis avatari kujusid
millest väidetavalt tundeid pidin vaid usaldama
aga hoolimata oma idealistlikust maailma pildist
ja salvrätikuga pühitud roosade prillide tolmust
tahtsin saada midagi elavat enda kõrvale
mitte Universumi Loojat
eile kuulasin teadvuse sagedustest loengut
iha on energiat kitsendav sagedus
samas kui julgus alustab energia .....
Elu õpetab
Varsti peab arvestama, et kõik on selgeltnägijad ja kõik
hakkab välja kooruma nagu munast kooruvad tibud,
prõksutades oma koore lahti,
tõde paisub ja paisub nagu maisitera,
mis enam ei kannata kuumuse käes vedeleda.
Ma suren taas,
Sinuga koos
suren taas.
Surma pole olemas,
kuidas muidu ma endiselt elus oleksin?
Teades, mida kõike ma läbi olen elanud,
nüüd ma usun asjadesse,
mida ma ei arvanud, et võivad kunagi nii tõesed olla, aga
nagu öeldakse, elu õpetab.
Elu õpetab ennast ise
ja surm õpetab elu märkama.
elu läbi elu
püüad enda sisse suurimad hirmud hoomata
deemonid ja luupainajad kelle suur võim
su südame ning hinge ära suutnud koormata
läbi mõtete - tunnete põimund nagu lõim.
öösiti jälgimas nende kollakad silmad sind
oodates nii ainsat hooletut tühist eksimust
et vajuks raskuse rusumise all elutuks rind
ihaledes tühjaks süüa energiast su sisemust.
kes kõrvalt näevad ei mõista.. ei taipa
bussipeatustes mõne pilk korraks soonib
uurides elusalt tühjana paistvat inimlaipa
naeratada rasket olemust olematuks proovib.
ometi ka tema elus on vahest imeline päev
siis .....
Elu hind
Elu hind
Ei ole iial see maapind
Sa pead lendama
Et leida ennast sa
Tee seda mida armastad
Et leida ennast siin maal
Anna endast köik
Ära anna endast pool
Sest nii tuleb ainult võit
Ainult nii läbid katsumuse nimega "elu kool"
Vöitle enda nimel
Et saada mugavaim tool
Sedasi leiad elu sine
Just dont be fool
Dont be tool
Give ur best in this school
Teeme elu värvilisemaks
Meil kõigil on kiire,
meil pole enam piire.
Kuid meil on kohustused,
tähtsamad kui ohutused.
Me teeme iga päev,
ühte ja sama,
see on meie jaoks kui tava,
kuid see on ju puhas jama
terve elu oleks nagu lava,
kõik vaatavad su kava.
Paraku emotsioonides pole ava
kõik on üks ja sama.
Me oleme kõik mõtetega
telefoni sees,
kahjuks meid ei huvita,
mis on otse ees.
Me mõtleme ainult enda peale,
kuid mitte enda tehtud veale.
Nii paljud vajavad ju abi,
kuid me ei saa omavahel läbi.
Me peame parandama ühiskonda,
laiemaks tegema teekonda,
ning rõõmustama oma perekond .....
Hetk ja Elu (Kella ilu)
Minu peal on külmade rüü,
seljas oleks kui talv ja must öö.
Raskus kaelas, hommik mind passib,
seier peas ja värin alarmiks.
Ja valud ses sihverplaatkastis,
mis lõpuks on nägemis-tiksumisveri,
kui tuleb mu suust piinateri.
Viljakas maa minu lummuks:
vihma-süljepuult suus kuivand punased tombud.
On kärisev tundemaa sidusaim leht,
see karje on kurdistav, eht.
Jänesed väljast täitsa tulemas tuppa,
pükste sisse ja nutuga suubumas rappa.
Seda kõike katab hoopis muu kui lumekõlin.
Selle loor, mis paitav, on aiast,
kukub pähe mu taevast,
kust ma tervisega kord t .....