Sõnale lahke leiti 175 luuletust (pop)
Teretamine
Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa,
laulik; usaldab so kätte
lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hüüdnud
õhtu eesti linnuke:
Eesti kõrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub: lahkelt vastu võta
nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, südamest!
Ööpik, mine, leia sõbru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!
Naistepäevaks
Poisid lilli meile andsid kaheksandal märtsil.
ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi,
plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid.
siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid.
pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit.
poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid,
teatasid, et püha puhul saadavad meid koju.
aga õues neile tuli lumesõjatuju.
mina sain palliga suhu.
helen sai laubale muhu.
Mail oli ranits lund täis.
Klaarika käpuli käis.
Minni, kel lund sattus ninna,
ähvardas kaebama minna.
siis me jooksu pist .....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Mets
Mets mul saanud suureks sõbraks,
ta minu vastu lahke, hea.
Mind avasüli võtab vastu
ja hirm on mulle võõras seal.
Metsas pole jutustavaid seinu,
kõik jutt läeb' tuules kaduma.
Nii hea on metsas kurta ja ahastada
lasta pisaratel vabalt voolata.
Mets püha on ja nii vaba,
siin hingad hoopis teisiti.
Kui tõelist rahu tunda tahad,
tule metsa alati.
Siin hingad hoopis teisiti...
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Vanaema armas köök
Minu vanaema köök on pisike,
aga ta on nii kallis minule.
Alati, kui vanaemale külla läen
on see minu suur rõõmu-ja õnnepäev.
Minu vanaema on nii lahke ja hea,
tema koogilõhnalist pisikest kööki armastan- ta teab.
Köögilaual linik pitsiline,
selle heegeldas mu vanaema ise,
Põrandal narmastega vaip on maas,
seinal ripub ajahambast puretud vana maal.
Köögiaknal väiksel,
suurte lilledega kardin on ees.
Ja alati, kui kardina vahelt sisse piilub päike
ja väikest kööki valgustab,
siis märkan vanaema põsilt rõõmuläiget,
oh, kuidas ta rõõmustab!
Köà .....
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ãœmbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Kingi mul....
Kingi mul päevake veel
seda, mida on elus vähe
istuta mesimagusaid mõtteid
mu haudvaiksesse pähe
käsi pidi taluta
nagu pimedat
maagilisi maailmu maali
täiskuul kumeral....
Seda, mida on elus vähe
võiks voorida sisse
mu uksest
voolada aknast mulle
kaela, sülle ja pähe
tilkuda alla mu juustest...
Enese lahkel loal ma
luban endal sellesse uppuda
ja kui lämbun
las juhtuda nii,
viimane, mida hääbudes
tunnen
on magus maitse keelel
nagu unistasingi....
Päikene
Kui Sa tahad päikest näha,
ole lahke, naerata,
päike tunneb päikse ära
kergelt, ilma vaevata.
Ole ise särav õis,
tärka päikse poole,
nõnda elada Sa võid,
kinkides nii hoole
kallitele Sinu elus,
Sinu hinges, südames,
Sina oled elu alus,
oma hinge päikene.
- Tarmo Selter -
2022
Kadunud lapsehing
Kuulata kuis kadunud lapsehing hüüab hiirvaikselt
Tahab ta rääkida elust mille kaotas kaheteistkümneselt
Ei suuda ta jutustada rohkem kui vaid napisõnaliselt
Aga sedagi üritab teha kiirelt ja lahkesti avameelselt
"Oma lapsepõlve veetsin inimtühjas elamurajoonis
Polnud naabreid ega kedagi kes aitas mind selles situatsioonis
Elasin vaid ühe kasuvanemaga kortermajas pruunis
Kus iga kord kuulatasin karmi hõiget TEMA hääletoonis
Mitte kunagi elus pole ma tundnud enda majas koduselt
Olen saatnud tihti mööda õhtuid mis lõppesid katastroofiliselt
Silmitsesin justkui .....
Puudutus
Igatsen su leebeid käsi,
mis peatuma mu puusadele jäävad,
sinu vaatamisest ma ära ei väsi,
tund tunni järel, tundidest saavad päevad.
Ma igatsen su pehmeid huuli,
neid, mis puudutavad mind,
mööda mu kaela ja käsi,
kuni peatuvad mu huultel terve tunni.
Igatsen su lahkeid silmi,
ja seda kaunist naeratust,
oleksin nagu sattund filmi,
kus pole mingit kartust.
See, kus oled sina,
lihtsalt sina ja ei keegi teine,
minu käte vahele pikali heidad,
suled silmad ja kõik ei ole enam tavaline.
Kaitseingel
Mu kaitseingel lahkus
rebides lahti maast
Kas oli tal valusam elu
ja murederohkem ta hing
Ta oli nii lahke ja armas
Tal süda soojust ja armu täis
Nüüd taevasse päriselt minna
ihkas ta kurnatud hing
Tean,võimsamat kaitset
ta mullu
saab jagada pilvede pealt
Teispoolsuses kohtume jälle
seniks inglisilm minu peal
Energiakäsn
Ma püüdsin lõigata läbi neid valgeid
laineid ja panna ennast särama.
Te jätsite mu päikeste alla
ihuüksi pisaraid valama.
Keegi püüdis mu kinni,
sosistas kavalalt ja pahatahlikult.
Ma alistusin, alistusin jälle
enesekindlalt, armulikult.
Itsitused, häältekõmin, naiivsed huilged
ja tükike, mida ma parem ei meenuta.
Teevad püüdlikult tööd, et ühtse
massina röövida mu energia.
Kõigil on midagi suurt ja hävitavat,
mida mulle lahkelt jagada.
Väsinud ja tige olen, muudan teie
isekuse puhtaks, säravaks energiaks.
Lõpuks, kui ma suudan...