Sõnale lahkumine leiti 86 luuletust
Lahkumine
Tundub nagu eile,
kui loopisime kive-
sina kokku korjasid,
koos üle viskasime.
Kui päästsid mu naha,
kodus hiljem luiskasime.
Ema otsis taga,
õues oli juba pime.
Nii uskumatu, kui sind pole
aga tean, et ime
enam mind ei aita,
käes on lahkumine.
Ma unustada tahan,
kuid teadsin sul on minek.
Hingasid veel viimast-
lasen minna, mine
Olen leppinud, jah aiman,
“elu ongi kibe”.
Tean vaatad naeratades alla,
kui palvetan su nime.
Lahkumine
Taevaluugid avanesid,
kõuemürin kostus sealt,
kas siit ilmast lahkumine,
nii valulik peab olema?
Alles olin sulle hooleks,
kõnelesin sinuga,
kohendasin patja, tekki,
laulsin valud minema,
soojal tänulikul ilmel,
veel vaatasid mind sa.
Pisar sinu noorel palgel,
nii janune see,
minul miskit rinnus lõhkes,
nii valus vaade see,
üksainus pisar,mitte rohkem,
oled küllalt kannatand.
Lahkumine..
Su silmades on elus päev
ja minu omades on tolm..
Sa kahtled, mina olen kurb
ja teadmine, et üksi jään..
me lahkumine polnud kibe
ei olnud väga ilus ka
ei olnud vihkamist ei viha
kuid keegi meist kui üksik saar..
sai ära antud see, mis tervik
ja pihku jäi vaid poolik võit
tead Sinagi, et täie hooga
nüüd allamäge läeb mu sõit..
Lahkumine "viivuks"
Kui lahkusid ja ütlesid, et: „Viivuks!“
Kui lahkusid ja ütlesid, et: „Viivuks!“
Ei lasknud mina unistustest lahti
Nii lendas aastaid. Kiirelt. Linnutiivul
Ei olnud teadlikult mul Nägemiseks mahti
Ma kinnitasin- kõik saab korda, laabub
Saab tänasest uus päev ja siis sa tuled
Kuid homne- kas see üldse iial saabub?
Nüüd ajalukku unistused sulen
Ehk mängisid üht mängu inimkeeli
Ma arvasin, et kaotasin, kuid võitsin
Sain leida ennast mööda omi meeli
Sest hetkest kui sa ära „viivuks“ sõitsid...
Heliriin Puistamaa
Teed
Tipa- tapa kodust,
koduväravast välja
viivad kõik rajad ja teed,
mis nüüd kooliteeks muutuvad ees.
Tipa- tapa sügis ei tee nalja,
vihmalompe aina kallab.
Lombid siin-ja sealpool teed,
lastele see rõõmu teeb.
Kummikud nüüd võta välja,
kuid ka paljajalu võib.
Plärtsti siia, plärtsti sinna,
lompe lugematul arvul näib.
Korja kõik kirjud puulehed kokku,
tunne rõõmu sügisest.
Esimesel kooliteel nad õhku lennuta,
lindudele lehvita,
kes Lõuna poole teel,
soovides:
Head teed!
Head teed!
Soovin Sulle head
Ma ei saa Sul lasta minna,
valus elada.
Niiväga hoolin Sust ma,
tuleb lihtsalt elada.
Kui Sa siiski lähed,
hülgad südant head.
Mul nii kahju oleks,
kannatusi tuleks reast.
Sa vaata, kuidas päike Sulle naeratab,
muudab hinge säravaks.
Öösel kuugi valgustab Su koduväravat,
ikka soovin Sulle kõike paremat!
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
Küll vahel
Küll vahel on olla raske,
luua ootusi enda ümber,
olles kaotanud viimase tahte,
saates ära viimsegi tunde,
mida loonud on hetked me elus,
meie lähedased, armsamad need,
ma lähen, enam polegi valus,
olles üksi oma tunnete teel.
Küll vahel on meenumas ajad,
mil´ tundsid end hästi ja elus,
siis oli Sind teistelgi vaja,
elu tõesti oli nii ilus,
olles läitnud südames leegi
armastuse ja tundmuste tahil,
kas nüüd veel on hoolimas keegi
küsimata: "Mis vahid?"
Küll vahel on tugevust vaja,
olla ise iseendale toeks,
luua endal oma tunnete maja,
kus oma hingeraamatus .....
Jää hüvasti laulumemm!
Jõulukuul lahkus üks laulusuu.
Imeline aeg ta endaga kaasa viis.
Ta rahus tukkuma jäi igaveseks.
Vaikima jäi laulusuu.
Meile jäävad tema laulud alles.
Jäävad südamesse igavest.
Kuusepuule laskunud on inglid.
Valu paistab välja ehetest.
Jää hüvasti laulmemm!
Jõulud pehme aseme on kinkinud Sull'.
Valge pehme pilvepadja peal Sul puhata on hea.
Soe sügis
Soe sügis hellitavalt põski paitab,
lehti tasa puudelt alla aitab,
kutsub päiksepaistet esile
ja ei ole ise nõnda vesine.
Laseb pehmel tuulel tasa õõtsuda,
kuigi sügistuul on harjund lõõtsuma,
katab pilved õrna uduga,
et linnutee võiks kergelt sujuda.
Varsti sügisel on rutt,
tali tuleb nii, et taga valge jutt.
Pole siis sügisel aega venida
ta tõepoolest peab ära minema.
Sellest kurb on minu meel,
tahaksin sügises olla veel,
tunda ta hingesilitust
ja õrna südame puudutust.
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.