Sõnale lahkumine leiti 74 luuletust
Lahkumine
Tundub nagu eile,
kui loopisime kive-
sina kokku korjasid,
koos üle viskasime.
Kui päästsid mu naha,
kodus hiljem luiskasime.
Ema otsis taga,
õues oli juba pime.
Nii uskumatu, kui sind pole
aga tean, et ime
enam mind ei aita,
käes on lahkumine.
Ma unustada tahan,
kuid teadsin sul on minek.
Hingasid veel viimast-
lasen minna, mine
Olen leppinud, jah aiman,
“elu ongi kibe”.
Tean vaatad naeratades alla,
kui palvetan su nime.
Lahkumine
Taevaluugid avanesid,
kõuemürin kostus sealt,
kas siit ilmast lahkumine,
nii valulik peab olema?
Alles olin sulle hooleks,
kõnelesin sinuga,
kohendasin patja, tekki,
laulsin valud minema,
soojal tänulikul ilmel,
veel vaatasid mind sa.
Pisar sinu noorel palgel,
nii janune see,
minul miskit rinnus lõhkes,
nii valus vaade see,
üksainus pisar,mitte rohkem,
oled küllalt kannatand.
Lahkumine..
Su silmades on elus päev
ja minu omades on tolm..
Sa kahtled, mina olen kurb
ja teadmine, et üksi jään..
me lahkumine polnud kibe
ei olnud väga ilus ka
ei olnud vihkamist ei viha
kuid keegi meist kui üksik saar..
sai ära antud see, mis tervik
ja pihku jäi vaid poolik võit
tead Sinagi, et täie hooga
nüüd allamäge läeb mu sõit..
Lahkumine "viivuks"
Kui lahkusid ja ütlesid, et: „Viivuks!“
Kui lahkusid ja ütlesid, et: „Viivuks!“
Ei lasknud mina unistustest lahti
Nii lendas aastaid. Kiirelt. Linnutiivul
Ei olnud teadlikult mul Nägemiseks mahti
Ma kinnitasin- kõik saab korda, laabub
Saab tänasest uus päev ja siis sa tuled
Kuid homne- kas see üldse iial saabub?
Nüüd ajalukku unistused sulen
Ehk mängisid üht mängu inimkeeli
Ma arvasin, et kaotasin, kuid võitsin
Sain leida ennast mööda omi meeli
Sest hetkest kui sa ära „viivuks“ sõitsid...
Heliriin Puistamaa
Jää hüvasti laulumemm!
Jõulukuul lahkus üks laulusuu.
Imeline aeg ta endaga kaasa viis.
Ta rahus tukkuma jäi igaveseks.
Vaikima jäi laulusuu.
Meile jäävad tema laulud alles.
Jäävad südamesse igavest.
Kuusepuule laskunud on inglid.
Valu paistab välja ehetest.
Jää hüvasti laulmemm!
Jõulud pehme aseme on kinkinud Sull'.
Valge pehme pilvepadja peal Sul puhata on hea.
Soe sügis
Soe sügis hellitavalt põski paitab,
lehti tasa puudelt alla aitab,
kutsub päiksepaistet esile
ja ei ole ise nõnda vesine.
Laseb pehmel tuulel tasa õõtsuda,
kuigi sügistuul on harjund lõõtsuma,
katab pilved õrna uduga,
et linnutee võiks kergelt sujuda.
Varsti sügisel on rutt,
tali tuleb nii, et taga valge jutt.
Pole siis sügisel aega venida
ta tõepoolest peab ära minema.
Sellest kurb on minu meel,
tahaksin sügises olla veel,
tunda ta hingesilitust
ja õrna südame puudutust.
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Külm su tuba
Hääbumise hääletus
On ilus
Kadumine olnu sisse
Silub
Teed mis tundmatu
Kuid kutsuv
Räägin asjadest
Mis tühised on juba
Külm su tuba
Hakkad unustama mind
Ja kõiki teisi
Oled minekul
Ja ootad oma reisi
Kõik on pakitud
Mis mäletamist väärib
Perroonil üksi seisad
Segajaid ei soovi
Su püha hetk
See viimne retk
On ainuüksi sulle
Mälestus jääb meile.
13.10.22
Tuhat nägu
Jah ma tunnen ma lähen nüüd
Lähen ja jään
Ei ära nuta mind taga, ära leina
See pole aus minek
Ei ma ei võta sind kaasa
Miks?
Ei ole tundeid tuliseid
ei igatsust ei hinge
Tahan lihtsalt minna ja jääda
Olen tundnud elu
Selle lõputuid lihvimata vorme
Ja näinud tuhat nägu
Mis ei andnud eales vastuseid
Siis, kui Sa veel olid.
Siis kui Sa veel olid,
ja särasid silmad, laulis suu ja naersid.
Mitte ainullt siis, kui veel olid.
Olid teel täis tahtmist,lootust ärevust
ja sügavsinist ootust,
et veel olla, kui vaid saad?!!
Oh tahtsid! Väga...
Ja mina kartsin mõelda,
.....
Hüvasti armas koolimaja!
Jääb maha kauge koolikella kaja,
armsad õpsid ja klassijuhataja.
Nii kalliks mulle sai ka koolimaja,
kus veetsin enamuse ajast.
Kulutatud koolipingid,
tahvel kriidijälgi täis.
Mällu sööbinud on õpetaja range pilk,
kuid hea ja õpetlik.
Koolisööklat armastasin väga,
seal käis pidev jutuvada
ja laual ootas soe pudrupada,
et kõht oleks rahul ja vaga.
Palju naeru, nalju
pähe jääb kummitama...
Nüüd on aga tõsi taga,
ja koolist saadud tarkust tuleb eluteel rakendada.
Hinges kurb on tunne,
seda tunnet pole tundnud enne.
Nii valutav on süda sees,
kuid s .....
