Sõnale lahkumine leiti 93 luuletust
Hüvastijätt sügisega
Sügis pugend hinge sisse
Päike paistab südamesse
Sära päeval,sära ööl
Aura ümber tähevöö
Sügise silmad on nii suured
Pruntis on ka tema huuled
Põsed punnis,maani põll,
põlle all on vihmavann
Hiirekõrvul kikitab
üle maa end upitab
Veel mõned päevad pingutab
südantlõhestavalt ringutab
Head teed kallis sügise!
Oled olnud heldeke
Tahan olla vihmapilveke,
et sõuda sinu järele
Hüvasti nüüd,hüvasti!
Maailma piir
Ma seisan maailma piiril,
ei taha tagasi minna.
Kuid ma ei saa teid jätta,
teid oma kallist pere.
See lahkumine valu tekitab,
kuid mis teha.
Elu paraku ongi selline,
valu, piin, mured..
Ma kahjuks lahkun,
kuid ärge muretsege.
Ma tulen veel kunagi tagasi,
ja muudan maailma paremaks paigaks.
Ma paluma ei hakka
Ma paluma ei hakka,
kui rääkida ei oska,
kehakeelest piisab,
et otsi kokku viia.
Ma paluma ei hakka
ning kauem ma ei oota,
Su olek ütleb kõik,
las Sinule jääb võit.
Ma paluma ei hakka,
ehk lootus ajas lakkab,
ma teadmatuses lähen,
nii ongi Sulle parem.
- Tarmo Selter -
Wake-up blues
Wake up, wake up
Honey, now it´s time to do
your little makeup
we´re gonna go out
right now
Wake up, wake up
honey, all we gotta do
is to make up
i don´t want to lose you
right now
Just hold on to my hand
we´re gonna make it
through this
i´ll try to make you understand
we´ve been through
worse things than this
We´ve gotta hold on to each other
you know love´s a long, bumpy road
You´ve said we shouldn´t bother
but i ain´t yet ready to let go
I know the roses are far
but they still smell so good
Baby, i need us to wake up
our dreams are getting blue
.....
Minek
Aeg nõuab ohvreid.
Ohver peidab kohvreid -
ei taha minna ta.
Surm leiab sohvreid,
neid roimakullereid,
kes unustanud jumala.
Ehkki läheb nii kuis peab,
ei taha uskuda, kas oli vaja
minna ühel meist.
Võib-olla siiski mõnel veab,
ja tuhmub hingesopis kaja,
mis mäletab veel teist.
Aga iseenda kohver lahti
hoia, sest et pahatihti
pakkimiseks pole mahti.
Lindprii
oh kallis kallis, mida olen teinud
sõitnud kodust nii kaugele ma läinud
võõraks jäänud, sind aasta pole näinud
kõik päevad ööks on muutunud
on hing justkui mürki puutunud
ja süda minu sees kiviks moondunud
oh kallis kallis, mida olen teinud
nüüd ei kuula enam mitte kedagi
jäänud mulle enam pole midagi
nüüd alles mul vaid kõige kallim kaheraudne veel
haavlid sõbrad head mind saadavad sel teel
on sõrm ja päästik sama kindel kui mu meel
oh kallis kallis, mida olen teinud
eha täna värvus punaseks
kui päikse pritsisin ma veriseks
kas suudan .....
Me mõttesirged ei olnud paralleelsed
me mõttesirged
ei olnud paralleelsed
see pingeid lõi
on mustaks tõmbund peegel
sa maha matnud
kõik mis koos me lõime
kes ütleb - oli vale see
või õige
sa astud kirikusse
ja mina võtan takso
ja sõidan piritale
kaugelt kuuldes lasku
sind kinni müüritakse
mind müüritakse välja
ma tunnen lõppemise lõhna
magusraskelt
Ma eksisin ja
me taeva tõus on vale
Peab katkema
veel ehatunni eel
Me vastu maad
mis kive täis ja jahe
peab laskuma
me kummaline meel
Nii ära maandab
me ihad vihad pahed
maa magus maik
mis teretab meid taas
Ja ära saadan
su sinna kus on parem
Jääb süda vait
siis täpselt õigel aal
Lõpust edasi
See päev on saabunud, võin minna nüüd -
käed taskus, hingelt vaba
ja varemetest leitud rüüd
ma kannan uhkelt, lohisemas saba.
Sai pidepunktist lastud lahti,
paar sammu argsi astutud
ja sulet minevikusahtlid
ning viimaks võetud vastutus.
Mu silmi pisaraid ei kerkind -
aeg oli minna ammu
ja meenutades vanu hetki,
ma veelgi lisan sammu.
Samm - sammu järel kergemaks
saab minna ainult veel,
ka lähen siis kui puudub jaks
- ei lõppe iial tee.
Siht jääb samaks alati -
vaid tuleviku poole,
sest kõigest võidab midagi,
kui vaid lõhud raame.
Ära karda
Ära karda, et ma enam ei tule-
oota, küll näed, ma olen teel.
Olen sinuga, kui silmad suled,
kui ei ole, sulge kord veel.
Ära karda, et lahkumine on lõpp-
oota, uus algus saabub su juurde.
See, mis edasi viib on kui eluteetrepp,
mis viib sind maailma suurde.
Ära karda, et ei kohtu me iial-
oota, sa varsti mind näed.
Sa oled mu südames, sa kuuludki siia,
tule ja hoia, ning põimi me käed.
Ainult
Saladus
Sa ei teagi üldse, mis minu südames toimub
Kui meie pilgud kohtuvad kõrvalisel teelõigul
Ja sa võtad mul käest
Ja püüad tabada minu pilku kui see eksleb lumisel teel
Justkui püüdes leida kauneimat lumehelvest
Sa ei teagi üldse, et m a e i t e a kedagi peale sinu
Ühtegi inimest
Ma tunnen ainult sind
Sind , keda ma olen tundma õppinud
Ja see hirmutas su hinge
Kui sa mu pilgu lasid lahti rahvast täis toas
Ja pühendusid elule kus poleks raasukestki mind
Kui kõlas viimane noot muusikas ja sa pöördusid nurga taha,
Ma tean, p .....
Ma ei jää
Lihtsaid sõnu ei tule,
Nad on lahkunud unne
Nagu tallutud rada,
mis on mattunud lumme.
Olen tuhmunud kangas
keset pimedat lakka.
Mõra teekruusi sangas,
pime tee, mis viib rappa.
Nii sa ootad ja palud
Et ma kostaksin sulle -
Oli rõõm oli valu
Jäänud jäälilled mulle.
Ära too, ära tari -
see on tühine vaev.
Ees on süsimust vari,
Silmis purjega laev..
süüta hoorus
panen päikse
põlema
ta tookord kustus
ära
kui väljas oli vihmane
ja sina
läksid ära
suur sadu rennist
nirises
küll alles valas
märga
üks kärbes
kõrvus pirises
ei saandki pruudipärga
see solin aju loputas
nii silmist
pühkis veegi
mul mõistust pähe
koputas
ta polnudki ju
keegi
see keegi kelle pärast ma
peaks vihma
armastama
ja oma tervik-
unistusi
puruks narmastama
kui panen päikse
põlema
sest igatsen ta
sära
ehk unustan
me mõlema
ja rohkem sest
ei plära
Sanya