Sõnale laine leiti 288 luuletust
naine
naine -
mis imeloom see küll on?
naine -
mitu kodu küll temal on?
kellele köögikatana toitu moorib
peretülide käigus sibulaid koorib
naine -
miks ta alatasa tal vaja nutta?
vajub "tervendavate" sõimude mutta
ja ei saa kehvade spa teenuste eest kurta
naine -
tema kannatusi kannab pesunöör
pisaraid ei kuivata silmist iföön
naine mõtleb
kellele end ma ülesse löön
mees elab füüsilises olekus tööl
kandes seksuaalvoorust püksivööl.
naine
kuidas ei märka et ta on alati naturaalselt ilus?
kuidas ei mõista me mõtlematute tegud .....
Puud saavad kaineks
aknast voolavad sisse kullased
päikesekiired kui tsunami lained
ja linnud pagevad õue pilvile
seltsiks puud saavad kaineks
kevade haaranud saed
valmis on külmade raieks
jõed järved lahti löönd laed
loodus taassündind läind pained
kahju vaid sellest et sügavad ööd
harva külas nad jäänud on haigeks
kõik mis sündinud sala kui kuusõõr
vaid valvas nüüd alasti päevavalgel
Öölased
Ööd pilkaselt pimedad
pilkavad öiselt pimedalt
Pilkavad pimedalt armunuid
eest pilkude öösse pagevaid
Kui öölased päeva aaks
varju nad varjuvad
Ööbiku kombel ööst öösse
nad karjuvad
Ajuraas öhe on kadund
Nad harjuvad
harjuvad harjuvad harjuvad
harjuvad paljuga
lainete mässu ja nälja
ja pimedalt pilkava väljaga
Näe öökulli pilguga sääl
kalju pääl vilguvad
vilguvad
vilguvad
alla
siis
tilguvad
tilk
tilk
Uhhaa
Täna oli vesi vaikne
lausa peegelsile
Kuid tormile eelneb tihti vaikus
Tormi küll ei saabunud
küll aga paberlaevuke
pealt vaadates süütu
ja kahtlustäratavalt usaldusväärne
võttes endaga luurele vastsündinud laine
kes üllatusmomenti osavalt ära kasutades
mu tasakaalu paigast lõi
Ning nii ma kukkusin
kui Alice imedemaal
põhjatusse jäneseauku
Kuid seal puudus pind
millelt end üles tõugata
ja võlujoogid et seinapiludest välja roomata
Õhus lendasid purpursed röövkalad
kelle soomused mu selga vagusid kündsid
Ärgates lebasin rannal
Pooleldi mooto .....
hingemeri
tol tormisel ööl kui
ekslesin paadiga ma
sihitult sel suurel
enese otsimises lõpmatuses
lained löövas hingemeres.
ei seletand kus on kallas
millal möllav mäss tuli
kus algab... kus lõppeb
silmapiir tunnen nagu
oleks mind neelanud tundmatuse
olemine ja selles peituv allilm.
järsult kumas öösse majakas vee
peegelpinnalt ülevalt - alla
sinu käed tirisid mind helkivate
tulede säravate tähtede poole
sinu kaelas päästerõngas millega triivime
sügavas udus leidmaks uueks olemise
armastuse loodud maad meile kahele.
me uinume... me ärkame...
kostub .....
avameri
julgusega võideledes avamerele sõudsin
avastama põhjatult läbipaistvaid randu
teadmata kui sügavale ma välja jõudsin
kas maapealne taevas puudutab veel kandu
väikene pudelist mudellaevuke öös randub.
ilmastiku tuju laineid meres vahustab
loodus püüab säilitada endas tasakaalu
inimestele veekogud joodavaks lahustab
siin kohata võib elusid päästvaid vaalu
delfiinide lauluhääl meelteolu rahustab.
silmad sulgedes.. meresoolast õhku hingan
paitab sisemuses kopsusid ja väljast nina
sammaldunud jälgede vetikatest puhastan kinga
elu - hinge vaheline lepitus l .....
igatsuse lind
Aeg - ajalt mu aknalaual
käib igatsuse lind nokkimas
valust läbi idanenud teri
olen neid endas hoidnud kaua.
Kustutab janu nirisev oja
mis voolanud silmadest läbi
kohati saanud sellest meri
lainetena kastnud märjaks
sind mu igatsuse lind.
Noka vahelt immitseb
terade sisemuses -
mu hinge veri
see mis Sind uuesti
ja mu südame valust
puhtaks selleks korraks pesi.
Armumise tõde ...
Sinu jaoks pole olnut , vaid - olevik sind köitis,
hing harjus meiega ka mina ilma sinuta ei saa.
Mind valdav kurbus laine , üksindusse - heitis,
armunute saarel , jalgealune kadumas on maa.
Miks lootust jagasid , mida endale - veel vaja,
õnnehetke koos siin, enam iial tabada me või.
Tühjus ümberringi täita , võtab väga pika aja,
tõe üks armastab teine lubab teha seda,nii tõi.
Me vahel kaugused , tal läbimatud vahemaad,
kuid kujutluse unelmais mind, harva külastad.
Hoidmas kinni pole , mered , riigid , ega teed,
kui takistus sisemaailm , meil erinevad - need.
Ha .....
sügis
sügis sügis sügis maine
muutumised üleöö
lehti puudelt sügistuuled paljastuvad
puude vööd
olemuse katkist kannu vōtab vaimuvara kanda
mastijupi madal meri rullib laineharja randa
muutust muutes minutmesi
voolab ajalukku veenvalt
käega viipad selja pöörad
leheküljel uued rööpad
lugemata lehti veerin, tähti uusi kokku kleebid
sügis sügis sügis sajud
vihm ja värvid aju talus.
puts.®
Vaalamehe püünis
Tahan olla kala jäises vees
Ujuda vabana
Tunda enda suurena
Mul pole süda mis puruneks
Mul pole hinge mis põleks
Tahan ujuda põhjas
Haiget saamata
Tunda külma, sooja
Hirmu tundmata
Naerda valuta
Koormat kandmata
Tahan ujuda kaldal
Konksukülge jäämata
Vaalamehe võrgust pääseda
End lahti rebida
Ujuda vees vabana
Hääletult kaugusse sulada
Laineharjalt vaataks maad
Kolme soovi täidaks ma
Ei ole vaja tinast pisaraid, need kuivata
Ei kildusi korjata, lihtsalt elada
Eilsed võlad tasuks, et uuesti alata.
Tormilaine hinge ...
Suvi, merel vaikne laine voogab,
neid randa toob, sealt jälle viib.
Me vaimu, temast rahu hoovab,
see puudutus , kui õnnis inglitiib.
Sügis, ta pind , marutuulte vallas,
nüüd kitsaks jääma, kipub kallas.
Su hinge randub tema tormilaine,
taas muremõtteis, olemine maine.
Hansi!!!
Eralduv okas roosidest
Ilmnes viga, mu närvisüsteem on rikkis,
Kuulen kisa, luule hoovuses hõng ninna pistis,
sellel siin maandamisega miskit pistmist,
madalal subtiitril, kõrgemale sihtind,
valanud need päevad-kogemused tinti,
kinnitades jalga kingi, olen valmis nägema
kuhu see jala paar täna viib mind,
mängin oma hulluse-mulluse-tundmusega,
jälgin tõe tera, mis kuulduses ta elav,
et fookus oleks terav, kui vean oma read,
murdmata pead, puhtana seab,
vormi, formuleeruv kui ennustab tormi,
mu lapsepõlve rajooni , meenutab kopli,
puust osmikud, poiste kambad-
koduste joomiste eest jooksikud .....
Sügisvihm
Pihlapuudel punetavad pihlad,
sügishingus lehti puudutab,
vihmasabin sinitaevast varjab,
poriloikudes ta tantsu keerutab.
Mererand on jäänud sajuvalla,
kuldse liiva ruttu märjaks kallab,
vihmasagar laineharjal helgib,
oma võitudest seal uhkelt kelgib.
Suvi märja käe nüüd sügisele annab,
tormituulel lainele end laseb kanda.
Kõle rand jääb taga nutma suve...
vihmapisar talle lohutuseks tuleb.
Tundmatul merel
Üksinda mööda tundmatuid meresid
silmapiir kaugusse hajuv
Liueldes sinna, kus kannavad hoovused
meeledki suunda ei taju
Kas ujun või olen vaid merede kanda
katsun nüüd püsida pinnal veel
Mida küll oleks mul merele anda
kaotamaks kooremat südamel
Mida mul merele anda, et teenida
suunda, kust leiaksin sadama
Mida mul merele anda, et väärida
inimest, kellega jagada
See koorem põhja mind tõmbamas
suunda nüüd selgemalt tajun
See laine mind tihedalt embamas
väsin ja varsti ka vajun
Trip to space
Peaks plaanipäraselt poindi paika panema,
et kust saab, kuhu pageda.
Ai käes, aeg on ära kaduda.
Nüüd sain suuna uue uhke
Loon ma sillad külluste tiiki
Rõõmuhõiskeid, naerukaja täis triiki
Mustrid-võnged-vibratsioon,
värvid.
Varjudemere vibelevad kaaselukad.
Siin maailmas kõik on edukas.
Ruumi täidab luidläbistav lainemassiiv.
Yeess
Eksleme siin urus hommikuni kuni jätkub rammu.
Muudkui sammu ja sammu.
Anna lihastele valu, allu
korraldu enda käsklustele ja anna minna.
Anna minna.
Ebaselge siht veel ees
kuid koobastes teed ei kaota me.
Keha ahenedes täidab .....
Sisse kukkund.
Sisse kukkund,
Peaaegu ära uppunud.
Ülepeakaela põhja läinud,
Lained üle pea juba käinud.
Enam sest supist ma ei pääse,
Ka siis kui kinni püüaks sääse.
Upun ja sügavamale ma vajun,
Seda vaid mina tajun.
Sina vaid nägid ,et ma kadusin,
Tegelikult ma põhja vajusin.