Sõnale lained leiti 65 luuletust (pop)
Oh, sõber!
Kas ehk sõprus pole
muud kui imetlus.
Imetletavate iseloomu
endasse imemise püüe.
Ka sellegi taga peitub
egoism, kui ma ligimesest
miskit ei oota ega
pane ta õlule täitmata
jäävaid kohustusi.
Ei eeldada kellestki
miskit ei tohiks.
Puhas siiras hetkeime
me vahel kui säde
helgatab.
Kui mõttevahetuses
elektrilained me peade
kohal välgatamas.
Apaatiline tundmus
läbi õhu.
põletav armastus.
Põgenen igal ööd oma
unistuste eest,mil
valitseb pimedus ning kõrvu
kostub sinu õrn sosin.
Üritades joosta sinu pilgu
eest,mõistan,et
see jälitab mind igavesti.
Süda mul karge saanud
osakeseks ka sinus ning muuta seda
raske.
See tunne,mis hajutab kogu
ülejäänud maailma,on justkui vanne,
mida murda näib võimatu.
Vihkan hetki,mil sind näen ja mil mitte.
Seistes mu lähedal,tunnen kuidas sinu
silmad süsimustad mind lämmatavad
ning su naeratus lai hinge välja kisub.
Oled keegi,kellega vallutaksin
suurimad lained ning atmosfääri õhuga täidaksin.
Jalutad .....
Mere embuses.
Jalutades päikeseloojangul vees,
näen veel oma varju,mida
mõttes kättesaamatult taga ajan.
Tunnetades olevikku,näen lendamas kajakaid,
kelle hääled hämmastavalt
võimsad ja intelligentsed.
Istudes juba jahtunud liival,
jälgides päikese ja kuu vaheldumist,
kostuvad lõokese hapral sosinal
tormilised lained,mis tunduvad
rahutud ja raevus,ent väsinud.
Võttes sammu hämarusega,
hõljun ajas,kus lainete taltsutajaks
on rahu,
vaikus,mis hõlmab endaga kogu mere.
Laman vees,mis on külm ja kõhe,
silmitsen tähti,mis tunduvad olevat käega katsutavad,
ent siiski nii .....
Mälestus noorusest
Istusime koos rannas, jalad liivas
Tuul ja lained muresi eemale viimas
Päikesetöusu ajal, kuigi ta alles just loojus
Puutusid meid päiksekiired, nendega soojus
Kallistasin örnalt ja suudlesin sind huultele
Me nahk keskendus üksteise puutele
Su silmadesse pikalt siis vaatasin
Sa küsisid, kas armastan sind, ma jaatasin...
Tanel Saar
Kadund
Küla vainul väike oja voolab,
tihe pärnapuu ta kaldal seisab
seal ma tihti seisin sinuga.
Kõneldes küll näitas latv end väänvat,
kõnet näitsid lained kohisevat —
õnnelaulu kuulsin kõigis ma.
Täna jälle kuulen nende hääli —
õnn on läinud, pisarad on jäänud!
Pärn veel haljas; lilled, õitsete;
ojalained voolavad veel ruttu —
minu valust räägivad nad juttu
ja su valest, kadund armuke.
Sündmus
vahutav lehemere küllus
jahedalt tumeroheline oleng
kõik januneb ja möllab
tormised lained on tuules
pekslevad linnud ja see
kõrvu lukustav mürin
pihlakas jääb vait
eemalt kannapöördest
lehvib kask oma vihmatantsu
välgust lendavad kolm lindu
puhkev roos, puhvis põõsad
teravad torkeid plekikirin
värske mattev õhk ja juba
ta nutab oma nuttu
kõik sai vabaks
see valu mis lööb hetkeks
läbi lihast luust
hullud üha rohkem
pigistad viimsegi mis su sees
vaikselt kerib nututantsu
ärkab valu mis su sees
nagu süst närvi ja juba
tantsingi selles vih .....
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
Erinevad veekogud
Mere kõrval on allikas,
milles ujub millimallikas.
Allikas on laineid vähe,
tugevad lained on erandlik nähe.
Siin mere ääres,
päikesele kätte saamatus veeres,
on kui tundras,
kuigi olen Kundas.
Siin on veel jõgi.
See teeb mulle kõdi.
Jõgi virvendab kuldselt,
kuid ma ootan jõekutset.
Seal kõrval on järv,
kuid mul otsa sai närv.
Miks siin on nii palju vett?
Ma tahaksin hoopiski mett.
Kui ma jõuan koju,
ootab mind seal ema poju.
Ta on mu vend.
Mu kallis,kallis vend.
Kahju ,et tema mu päevast osa ei saanud,
kuid küll ta mu rõõmu näeb.
Mul oli ju .....
Kui hirm on nii suur, et ei lase elada või siis kui hirm võtab üle keha võimust
Ma soovin teada, kas Jeesus armastab meid kõiki
või on selleks mingi daatum
Pole kunagi olnud religioosne - otseselt
ikka eesti-vene juurtega
põline Lõuna-Eestlane
hea meelega võin külapoodi sõita hobusega jalas ainult vanaonu
vanad kalastamise kummikud
Enam suitsusauna me ei tee
sest ma pole seal ammu käinud
Kuidas ma lapsena ei saanud saunast aru....
aga nüüd istun pea iga nädal linnapreililikult SPAs
ja mediteerin endale paremaid alguseid
Mu kassipreili ja -härra naeratavad mulle
kui tean, et pean keha puhastama, et
hoida võimalikult kõrget sagedust
Ni .....
"Miks hüüab ta mu nime"
Istun üksi muuli peal
ja vaatan kaugusesse.
Kurb on mu meel,
sest liialt kinni ma
olen oma mälestustes.
Merel on torm, on pime,
on pime ja on külm.
Vali tuul ja võimsad lained,
äikest lööb ja paduvihm.
Ma kuulen kellegi häält,
kuis hüüab ta mu nime.
Kuis karjub ta appi,
sel tormisel merel.
Kes ta on?
Kuis välja näeb ta?
Miks hüüab ta mu nime
ja kas tunnen ma teda?
Need küsimused hetkel mõlguvad mul peas.
Kas kuulen-näen viirastusi
või pesuehtsaid ingleid enda ees
seismas üksteise kõrval rivis, reas?
Üks inglitest hüüab mu nime
ja minu su .....
lõpp !
tema väsinud ilme ja nukrad sinised silmad
näen ,et ei leia ta põhjust,miks elada siin ilmas.
tema pruunid kiharad lehvimas tuules
ning järjekordne pisar langemas ta huulelt.
otsides veel aisatki lootuskiirt,teeb ta oma raskeima hingetõmbe
keha vappumas ja värisemas ning kätes viimnegi jõud kadumas.
ta jalutab mööda kivist teed mis viib mereni,
meretuule kohin hellitamas kõrvu ning lained mis juba põlvini.
peas kindel siht ja ükskõiksus kõige muu maailma eest
langetab ta otsuse ,mis raskeim tulnud tema seest...
Kui kuu unistab
On kivid, on meres
Vesi, lained on meres
Liiv alati seisab vee ääres
Linnud tavaliselt ka taeva ääres
Seisan siin ja ootan
Kui tuul ma hoogu võtan
Vee lainesse puhun
Vastu kive lained uhun
Seisan siin ja mõtlen
Kui päike ma põletan
Liiva kuumaks soojendan
Lindudele erksalt helendan
Mõtlen ja ootan
Et oleksin kui torm või suvepäike
Et oleksin taevas hoopis maru äike
Mitte kuu mustas pimedas nii väike
Meri
Pilk mul mõõtmas merepiiri,
lainteharju kokku loen,
seitse vahutavat laineharja,
ühtlased ja tasased need.
Aina sammun,
sammun lainete poole,
meri juba põlvini,
lained tasa kohisedes,
tõukavad mind kaldani.
Ei saa vastu lainetele,
mis nii tasa laksuvad
ja ka minu mõtted kurvad,
laintevoogu upuvad.
Merekarbi leidsin rannalt,
otse enda jalge eest,
pool on liivas,
pool on väljas,
tasa kohiseb ta seest,
nüüd mul jaksu olla,mina,
laintekohin kõrvades-
--kauni merekarbi sees.
Meri
Lained tasa õõtsuvad,
ikka üles ja alla,
tunne, justkui hälli sees,
ikka üles ja alla.
Kajakad ei jahi kalu,
kalamehel ei näkka.
Näkid vesiroose,
upitavad üles laineharjale,
mis valutama küll paneb,
nende südame?
Taamal laevad kaugenevad,
pühin pisaraid soolaseid,
silmapiiri taha pilk,
jääb kauaks veel.
Meri on nii püha..
Puud saavad kaineks
aknast voolavad sisse kullased
päikesekiired kui tsunami lained
ja linnud pagevad õue pilvile
seltsiks puud saavad kaineks
kevade haaranud saed
valmis on külmade raieks
jõed järved lahti löönd laed
loodus taassündind läind pained
kahju vaid sellest et sügavad ööd
harva külas nad jäänud on haigeks
kõik mis sündinud sala kui kuusõõr
vaid valvas nüüd alasti päevavalgel
Trip to space
Peaks plaanipäraselt poindi paika panema,
et kust saab, kuhu pageda.
Ai käes, aeg on ära kaduda.
Nüüd sain suuna uue uhke
Loon ma sillad külluste tiiki
Rõõmuhõiskeid, naerukaja täis triiki
Mustrid-võnged-vibratsioon,
värvid.
Varjudemere vibelevad kaaselukad.
Siin maailmas kõik on edukas.
Ruumi täidab luidläbistav lainemassiiv.
Yeess
Eksleme siin urus hommikuni kuni jätkub rammu.
Muudkui sammu ja sammu.
Anna lihastele valu, allu
korraldu enda käsklustele ja anna minna.
Anna minna.
Ebaselge siht veel ees
kuid koobastes teed ei kaota me.
Keha ahenedes täidab .....