Sõnale lapsed leiti 279 luuletust
Maailma lapsed
Kogu maailma lapsed
väärivad päikest ja rahu.
Kogu maailma lapsed
väärivad sinist taevast ja merd.
Kogu maailma lapsed
väärivad rohelist muru.
Kogu maailma lapsed
väärivad turvalist elu.
Kogu maailma lapsed
väärivad austust ja armastust.
Kogu maailma lapsed
väärivad korralikku kõhutäit.
Kahju, et maailmas ringi käib valu
ja on kurnavalt valus.
Keegi ei vääri valutavat maailma,
mis kõigile toob pisarsd silma.
Elagu lapsed ja lastekaitsepäev!
Lapsed
Lapsed, meie lapsed on need,
kes kannavad rõõmu südame.
Lapsed,meie lapsed on need,
kel siirus põleb silmades.
Lapsed,meie lapsed on need,
kes sammuvad läbi elutee.
Lapsed,meie lapsed on need,
kes peegelpildiks me kodudes.
Lapsed, meie lapsed on need,
vahest valutavad südamed.
Lapsed, meie lapsed on need,
kannatav ja kannatlik meel.
Lapsed,meie lapsed on need,
kes istutatud hinge ja südame.
Jaanusele meeldivad lapsed
Viisime klassivenna koera jalutama
siis hakkas ta ära jooksma
kuuleme laste hääli
seal kus on liuväli;
lapsi koer taga ajab
ja saba propellerina lippab
ilast saanud jääpurikad
palju nalja said poisid/plikad;
mõni arvas, et nägi karu
siis said lapsed aru
et see on Newfouland
pole enne nii suurt koera paitand';
Jaanus ulatas käppa lastele
see ta terekäsi inimestele
Jaanusele meeldivad lapsed
kõik suured ja väikesed
Lapsed
Ma armastan lapsi,
aga ma ei taha neid
Ma ei oska neid tahta
Pole kunagi osanud
Võib-olla see on meie kui õpetajate probleem,
et täidame oma emarolli tööl
ja kodus tahame lihtsalt olla naised,
mitte kellegi emad või vanaemad,
aga kindlasti on see ka meie generatsiooni probleem
me üldiselt ei taha
sest meil on 110 mõtet enne, mida mõelda
et mitte korrata oma lapsepõlve,
mille mustreid me senini terapeutide juures harutame
ja kui kallis
ja kui kallis on olnud teadvustamata
vastutustundetu
ainult materiaalsete väärtustega
üle küllatud elu
kallis,
sama .....
suured väikesed lapsed
noor naine kel pilk muretu
nagu polekski lapsi temal
ei tea kuis kodu on unetu
ta pole soovinud olla ema.
külmkapis on tühjus pilgatu
pole kunagi neil kõht täis
sisemuses sõnatu on igatsus
nad pole rõõmsat päeva näind
ema ei ole neid vaatamas käind.
hingelt on katki nende olu
närvisüsteem löödud puru
vihane igapäevane meeleolu
lapsemeelsusest jäänud rusud
pisaraid endasse siin surub
laps kelle kodus olemasolu
on emale madalam kui muru.
sellised inimesed ei vääri head
kes ainult lunivad laste näol abi
rahalisi toetuste numbreid sa tead
nende .....
xxi sajandi lapsed
ajalehed koltununa vedelemas tänavatel
põlema süüdatud mässuga prügikastid
elame me ju nüüd aegadel ärevatel
mil must lipp on tõmmatud masti.
suletud kallihinnalised poed
odavamates segamini järjekord
inimeste pilgust tühjust loed
sest puudub neil seisukoht
mõteteks koondatud sisukord.
on see väljasurev optimism
või pealesurutud pime hirm
ei valitse kapitalism - sotsialism
hoopiski seletamatu ideoloogiline sürr.
ehitatakse majad millel trepiastmed
puuduvad korruste vahesid täidab õhk
suureks ei lasta kasvada siin lastel
sest kübermaailmas tühjak .....
Lotte sõber kärbes Jaak
Mina olen kärbes Jaak,
muidu täitsa tore,
rahva üles äratan
ka siis, kui väljas kole.
Kui on kätte jõudnud õhtu,
magama kõik ajan,
ise pugedagi põhku
vaikselt juba tahan.
Tegelt' minu aja järgi
külas elu käib,
pole mingit kellavärki
vaja nagu näib,
kodus ootamas mind Ruta,
jah, see Riia neiu,
tema juurde kohe ruttan,
olen tema peiu.
- Tarmo Selter -
2024
Lottemaale
Kuidas luua siia ilma
kõike, mida tahad,
olgu maale või siis linna
midagi veel vaja,
appi tuleb ikka meile
leiutaja Lotte,
kaasas Roosi, väike õde,
tassimas tal kotte.
Koju jäämas nende isa,
leiutaja Oskar,
kelle käe all iga visand
miskit juba oskab,
ema Anna Lotte moodi
oli, olles väike,
nüüd kõik suured pannikoogid
parimad on kõikse.
Lottel on ka parim sõber -
Bruno tema nimi,
noote oskab mi-fa-do-re,
selge noodikiri,
vasar lendab üle aia,
Bruno on ka tugev,
tema Lottet ikka aitab,
pakub talle tuge.
Lottel on veel palju sõpru,
tahate neid näha .....
Minu elu naine
Tahtsin olla
iga naise
kõikide maailma naiste
südames
Mitte essa
parem kolmas neljas
Seal järjekorras
on hea turvaline olla
ei saa ebaõnnestuda
aga näed kogu pulli
üsna lähedalt pealt
Mu kallis abikaasa
ei olnud nõus
ütles
pean talle lapsed tegema
maja ehitama
auto ostma
lilled üle nädala
pean olema temaga
kuni surm meid lohutab
Mis mul siis muud üle jäi
kassid
muretses ta kusagilt siiski ise
ja koerad
Mis see siis oli tookord
See tunne kuidas on istuda künkal
tundmata küngast
selle märga heina
oma istmiku all
tajuda kuidas palav päike
ei paista mu peale
kuidas langev vihm
sajab minust mööda
kuidas kontideni pugev külm
ei puutu mind
See polekski nagu mu asi
või pole mina maailma
Millalgi pean seisma sellega vastamisi
endale silma vaatama
ja küsima
mis see siis tookord oli
Mismoodi ma muidu seletaksin
oma lastele
misasi on päike
ja kuidas see meid elus hoiab
misasi on vihm
mis põhjusel see sajab
mis on künka mõte kõige selle keskel
ja et milleks on meile vaja
luuüdini .....
Veel sündimata
Käes on õhtu.
Tunnen magusaid lõhnu, mis emotsioonidest pääsenud õhku.
Kogu maailm pugenud kõhtu.
Silitan jalga.
Ei tea ehk tundsin sinu kanda.
Poksid kuid vaata et emme kõhu vastu ei löö varbaid.
Muudad meid hellaks, kui sirutad ennast.
Teen kõike sulle, sulle olen kõige julgem. Kogu maailm kasvõi tulge.
Kaitsen ja söödan sind.
Juhendan ja õpetan mis särab öötaevas kaunilt kui emme naeratus.
Annan kasvatust mis raskes veab sind ja avab igat ust, et oleksid parem elu juht.
Et su mälestustes oleks sambaks ka mina.
Pisikene, see on minu väärtuste rida
Ajaloo ilusaim kevad
On veider, kuidas ühel hommikul ärgates,
avastad, et kusagil maailmas roheluse tärgates,
ei rõõmusta lapsed, vaid nutavad pisaraid,
sest nende ümber inimesi on kisavaid,
nutavad, sest veel eile kaunis kodumaa on kaotamas oma sära,
nutavad, sest sünnimaalt lähevad nad nüüd ära,
nutavad, sest isad, emad, onud, tädid jäävad kodumaa eest võitlema,
ja kuulide eest peavad nad nüüd põiklema,
nutavad, sest paljud teised ei saanud seda võimalust, mis nemad,
on veider, sest ma lootsin, et tulemas on ajaloo ilusaim kevad.
Emand
Amm laulab ja kiigutab hälli,
vanad silmad vaatavad öist taevast nii halli,
amm laulab ja lapsuke magab,
ööpimedus päeva maha matab,
amm kiigutab hälli, laulab ja vaatab aknast kohisevat merd ja pimedat ööd,
ta hilisõhtul, hommikul, päeval teeb tööd,
amm hoiab ja kasvatab, armastab ka,
võõrast last, keda südame all kandnud pole ta,
amm näeb kõrvalt, kuis rinnalapsest noor kaunis emand sirgub,
juba lapsuke hällist kukekiremise saatel ise virgub,
kuhu lähevad aastad, kui armastad võõra verd,
kuhu lähevad aastad, kui hällilaulu lauldes vaatad öist pimedust ja .....
Jõulude ootel
Kuusepuu, kuusepuu,
nüüd laulab iga lapse suu.
Rõõm on olla kuusepuul,
särab silm ja särab puu.
Kuuse all on kingitused,
aknalaual üllatused,
ahjusuus on piparkoogid,
pannil särisevad verivorstid.
Jõulud tulevad siia- sinna,
rõõm neil varem vastu minna.
Jõulud on kinkimise ja lootuse aeg,
jagamisrõõmu tulvil on iga päev.
Päkapikud luurel
Päkapikud luuravad,
akna taga kuulavad,
kas lapsukesed kullapaid
ka luuletusi ja laulusalme pähe õpivad.
Päkapikud hiilivad,
aknast sisse piiluvad,
rõõmsaid lapsi näha soovivad,
hea kõik meelde jätavad.
Päkapikkude amet ongi luurata ja kuulata,
jõuluvanale ette kanda lastest,
kes kullapaid ja kuulekad.
Päkapikkudel veel on aega
kõik kodud üle kaeda,
ikka salamisi luuravad
ja maad kuulavad.
Jõuluaeg
Jõululumi kohev, pehme,
valge nagu habe,
mis on Jõuluvanal ehtne,
kui ta külla tuleb.
Mõnikord ei jõua tulla,
päkapikud siis
kingid toovad kuuse alla,
huulil jõuluviis.
Jõuaeg nii õdus, helge,
kokku toomas pere,
olgu maa siis must või valge,
ikka ütled tere.
Laual leidub verivorsti,
kartulit ja praadi,
mis kõik ära läinud varsti,
kõhud täis nii saabki.
Kui siis kätte jõuab aeg,
jõuluvana tuleb,
tasutud saab luulevaev
kingituste juures.
Üks saab paki jõuluvanalt,
kuuse alt saab teine,
kõigil hea on olla täna,
HÄID PÜHI SOOVIN TEILE!
.....
Kiä ma olõ?
Ma olõ tuu hing,
kes käve kakupujana imäle unen ütlemän,
et olõ valmis, varsti ma tulõ.
Ma olõ tuu lats,
kes löuti kurõ puult tuuduna
Männisaarõ mõtsa palukide vahelt
ütesä kuud pääle vele pulmi.
Ma olõ tuu tütrek,
kes läts Karlova treppest üles uma punatsõ papikohvriga,
mis oll veereni sõsara antuisi pluusõsid täüs
ja nakas opma, kuis tõisi opada -
tiiä es eski midägi.
Ma olõ tuu noorik,
kes jäeti katõ latsõga -
üts käe kõrval, tõne viil süäme all,
a säänest oppusõtundi raisata ei egäüte pääle!
Ma olõ tuu naanõ, kes lät .....