Sõnale las leiti 2888 luuletust
Las nad seal sõdivad
Võiksin pinev olla, aga pole
mind sõjad absoluutselt ei huvita
mõni teisest on rohkem kole
inimkonda pole palju kiita;
on moslem vs juut
on kõigile püha Kaananimaa
sinna jääb langevate rakketide marsuut
kus kunagi iial rahu saa;
aga, tegelt ka, pohhui
las nad seal sõdivad
pole muud teha, kui
rahvas kaugelt pealt vaatavad;
mis see #peaceforisrael tähendab?
ei ole nemad head ja ka araablased
ainult üks rass seal kõike võidab
käsi kokku löövad kaananlased;
Lähis - Idas on vägivald tüüpiline
mul süda meedia sisuga kaasa ei asu
kus käib sellega susse .....
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
Ema,las vaatan...
Ema,las vaatan sul silma
Ema,las vaikime
Nii palju on rõõmu siin ilmas
Nii palju kurbust on teel
Ema,las vaatan su käsi
Ema,las hoian ma neid
Nii palju on vaeva siin ilmas
Nii palju aega mööda on läind
Ema,las silitan sul juukseid
Ema,las kallistan ma sind
Nii tasane hinges on nuukse
Nii väga armastan ma sind
las südamed kõnelevad
las meie südamed jutustavad loo
teineteisele õhtuses embuses
kuidas sündis lummav valgus
tavalises armastuse muinasloos
tunnete päikselises soojuses.
pilgud kohtusid teadmata
et vajame vaid üksteist
ennast korda seadmata
leidis elu parima meist.
kududes ühiseks kaks eraldi
olevat hinge mälestustelõngal
siis me järele salaja tuldi
kinkides suhu kõnelemiseks sõnad.
las me südamed jutustavad loo
teineteisele õhtuses embuses
kuidas sündis meie elude algus
kõrgema poolt suunatud valgus
et leiaksime ülesse muinasloo
mis on loodud armastuse soojuses.
Las Olla
ma vaevalt tunnen ära tüdruku
kes ma praegu olen
ükskõikselt kõigel minna luban
lihtalt tundub, et vahet ei ole.
ma lihtsalt ei suuda uskuda
sõnatu, nüüd nii ma olengi..
..mina lasin kõigel laskuda?
kas tõesti, mina?
aga mu naer, mu helesinine maailm
perekond, sõbrad, mõistus
kõigevähem iseend sallin
jah, mis toimub?vaikus.
ja kui nüüd täiesti ausaks jääda
et lähegi mulle päriselt korda
mis saab
Minu Maailm
Luba luua maailm
Kus vähem sina taevas
Segan halli värvust
Koidu sängi varjus
Veidi vähem võltsi
Veidi rohkem elu
Kallan küünlaleeki
Maitset segan meega
See on minu maailm
Pole valget, musta
Päike ei tee tuska
Too mind ära sealt
Kui mind jätad taha
Nutma ma ei hakka
Taandun lihtsalt õhuks
Millest maailm mu algas
Lubad, sulle järgnen
Maailm vaid minus elab
Kustun kui, ka tema
Hajub suitsuvineks
Luba luua elu
Musternäidis unest
Kustunud kus kurjus
Mille nimeks ’reegel’
Ma ei taha loovust
Argipäeva kuju
Loogikat ei vaja
Minu maailm, mu elu .....
Palju tänu olen võlgu Sulle, mu kullake, mu emake!
Ema, olen Sulle palju tänu võlgu,
kogu hoole ja armastuse eest.
Ema, mul siiamaani meeles mõlgub lauluke,
mida õrnal häälel laulsid minule,
kui mul peale ei tulnud uneke
või viril olin natuke.
Su südamesoojusel kasvasin kui lilleke,
sirgusin rõõmuks sinule,
armastust koos jagame.
Nüüd mul endal beebike,
suu ümber nutuvõruke.
Beebi kullast kallim on minule,
koos kõik õnnelikud oleme.
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
üks ilus mõte
suve soojad vihmad
pesevad marjatarnadelt sõidutee tolmu
töötegijate palgeilt soolase higi
pargipinkidelt jäätiseplekid
katusekamber kui seitsmes taevas
kus kuulata vihmapiiskade tormakat kohtumist katuseplekiga
on tunne et nii jääbki
ja ei ole siin maailmas rohkem halba
kui see suvekleidi vettinud saba
laperdamas vastu sääri
sajaga kui sajus üle õue jooksid
et võtta vastu see vihma poolt kingitud jõudehetk
Ion Degeni luuletuse tõlge
Sõber, keda piinab raske agoonia
Hõikad sa kaaslaseid asjatult.
Las parem külmunud käsi ma soojendan
Soojas, mis vere seest aurustub.
Ära nuta ega sa pole väikene,
Pole haav, see on lihtsalt su surm.
Las meeneks võtan su saapad ma läikivad.
Ootab meid veel ees rünnaku pulm.
Minu väike nurgake
Mul on üks väike nurgake,
kust panen oma mõtted liikvele.
Seal nurgas on üks lauake,
laual kohvitassike.
Laual lamp kui päike ere,
valgust annab mõtetele.
Paber tühi on mu ees,
mõtteid palju pea sees.
See nurgake on mu mõtete tuba,
seal kurvastada ja rõõmustada end luban.
Mu kaaslaseks on valge paber,
kuhu kõik mõtted kirja panen.
Armastan seda nurgakest ,
rõõmustan ja kurvastan südamest.
Nurka peitu ma ei poe,
nurgakeses on hingel hea ja soe.
Kevade rüpes
Linnulaul mind äratas
vara ülesse,
aknaavast puhus sisse
soe tuuleke.
Päikesekiir tuppa tungis
otse südame,
rõõmuhõiskel püsti tõusin,
unustasin aseme.
Hingest kartsin ilusat päev
ära kaotada,
paljajalu, kergel sammul
jooksin kevade rüppe ma.
Lapsemeelselt ringi keerleen
kaunis kevades,
lahti lasen muremõtted,
ei lahti lase hingest kevadet.
Koos vihmaga
Koos vihmaga ma nutujoru ajan
ei taha üksi olla vihma ajal,
tunne kurb mind valdab kogu aja,
kurbi mõtteid aina juurde sajab.
Üht päikesekiirt kõrvale oleks mul vaja,
kel silmis sära, sära jagada tahab,
siis vihm las kallab
ei temaga kaasa lähe enam
ja ilmaelugi on siis palju kenam.
Süda ikka kurvastada tahab,
hing nutta, kui väljas sajab,
kuid päike vihma ära ajab
ja taas päikesekiir mu südamel särab.
Kevades on palju aega
Palju aega on veel kevades olles,
toas vähem istumist.
Loodus kutsub kui ema rüppe,
rõõmu rohket on ja avastamist.
Vaatad kuidas iga pung saab õieks,
igal õiel oma mesilind.
Vaatad rohul kastetilga helki,
päikesekiired helgil mängivad.
Märkad lepatriinut,
kel avatud on tiib.
Kuhu poole lendab,
ons' kodu kaugel siit-?
Lasen soojal vihmal
kosutada end,
kõik mõtted lasen vabaks,
las kevad kannab mind.