Sõnale latern leiti 43 luuletust (copied)
head ööd
üksik latern veel tänaval vilgub
laisalt akna taga oodates öös und
rahustavalt uduvihma taevast tilgub
kellal seiskunud on hilisõhtune tund.
südamelöögid vaikselt õigeks aeglustuvad
iga hingetõmme tekitab kehasse raskust
tähed tekina soojusega sind kaelustavad
kuu siis naeratusena palgele sulle laskub.
ohates õnnetundest mõtled endamisi ajus
et las ollagi väljas praegu külm ja pime
ka kõige tugevaimas ja paksemas lumesajus
võib sündida ühes hubases õhtus ilus ime.
Tädi Sofia halloween
Midagi toiub tänavatel
täna on lõbus õhtu lastel
sa annad vastu kommi
või saad neilt pommi;
ja Tädi Sofia kellegile maiust ei anna!
lihtsalt käsib lastel ära inna
nii siis oht varitseb
nüüd jälle kell heliseb;
uks lahti, siis käis plahvatus
pealt lendas katus
see Sofia tükkideks rebis
ja ta pea keegi võttis;
kingiti kõrvits naabrile
ja see pime võttis kingi lõikelauale
haaras kirve ja kolba avas
sest noa asemel midagi tugevamat vajas;
märg ja haisev on see “köögivili“
pidi end ajama põlvili
siis aju välja rebis
ja silmamunad otsast klobis .....
Sõja 34. päev
ma ikka veel ei saa aru
mis sunnib meid hakkama
tapma oma vendi
kuidas muutuvad äkki
sellisteks hing ja süda
me terane aru
mitte hullunud peas
oh hoia mind ema
Presidendi käsklus
seersandi sõim
iga ülemuse võim
sõduri elu ja surma üle
ja sellest piisabki pühaks sõjaks
oh hoia mind ema
hoia mind ema
*
nii nagu tubaka suitsetajad
on aetud kohvikutest ja
kontoritest tänavale
olen minagi ajas olemiseks
otsinud endale luule jaoks ruumi
enamasti olen seal üksi
harva eksib sinna ära
mõni parm õlle jaoks
küsima rah .....
Päkapikk eksinud on teelt
Päkapikk oli eksinud teelt,
ta oli välja kukkunud reelt,
öö oli pime ja pilkane,
päkapikk hirmul oli veidike.
Taevas paistis hele kuu,
poolavatud ei olnud suu,
taevatähed tuhmilt vilkusid,
öö saatis kõhedaid pilkusid.
Päkapikk hüppas lumehange,
seal kindlam oli,
lumetekk pehme ja valge,
peidupaik peletas hirme.
Päkapikud öösel ju ei maga-,
lastele on öö tasa ne ja vaga,
päjapikul veidi oodata on vaja,
kuniks uus regi möödumas on rajalt.
Juba regi kriuksubki teel,
päkapikul rõõmus meel,
laternate valgus silmi paitab,
päkapikku hanges märkab.
.....
Fööniks
Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored.
Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki,
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki…
Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu.
Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu .....
Kõnnin kodu poole
Pimedal tänaval kõnnin kodu poole
tuul puhub mantlikrae vahele.
Lumi on sulanud,
alles olid hanged,
libedus on jalge alt kadunud.
Uskumatu , et kuulen ühe linnu laulu,
kas temal pesa ei olegi?!
Teelahkmel must kass hiilib,
silmad kui laternad põlevad.
Teelt tagasi keeran ja ringiga lähen,
ristteed täna ei ületagi.
Kodu see kutsub,
kiireks sean sammu,
liig mõtesse jäänud olingi.
Suvi-Sügis
Suvi keerutab sügise ümber
maheda tuulega silitab
Säraval pilgul ja naerusuiselt
sügisele silma pilgutab
Hiline jaaniusski rohus
sekka laternat vilgutab
Sügis lehti rebib puudelt
suvele kõik kingib need
Sügis suve hala kuuldes
meel tal muutus nukramaks
Suvi mõned päevad saigi
kingituseks sügiselt
Ja siis oma võimsa väega
pühkis suve sootuks teelt
Suvi jõudis vaevu hüüda
Soovin kannatlikku meelt!!
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
Mitmekesi
Varemete varju jäävad
jäänused ja praht.
Majakate majutada
laternad ja taht.
Lainemurdja töö on
mitte lasta tormi randa.
Seest suurte, väljast tavaliste
meeste muu on kanda.
Positiivse poole kostub
negatiivse naer...
Aga ilma teiseta
ei sõua randa aer.
Ta ei jõua, ta ei jaksa
täitsa üksi minna -
kuigi väga-väga tahaks
viimaks saada sinna.
Madaliku suunda liigub
mere tõusuvesi...
Usk ja lootus - jääme alles
kindlalt mitmekesi!
Varsti kostub laia vee pealt
kajakate laul.
Peagi paik on austusel...
Ja aususel.
Ja aul.
(Pühendus: Heiki Tomson)
/M .....
Õpetajate päeva kingitus
Ma palusin täna kõige kõrgemalt
Et "need" kaks ära ei külmuks sealt heki pealt
Nägin eemal inimesi Tema aiast mööda liikumas
Üks tänavalaterngi oli "nende" peale vilkumas
Kas minu plaanitud tegevus ikka laabus?
Või see kartustäratav hetk siiski saabus....
Kas minu tagasihoidlik kink jõudis Temani?
Või läksid "need" rändama kellegi teiseni....
Olgu peale, lähen nüüd küsimuse juurde....
Vastasel korral satun närvipuntrasse suurde
Kas tänahommikused heki sisse asetatud roosid
Jõudsid ikka Temani kui õpetajate päeva lausutud soo .....
Lili Marleeni kuulates
kui habras üleni
on elu hurm
hetk tagasi veel elus
siis asemel surm
meil laterna all
on lahku minek
ees öö pilkaspime
vaid üht saan paluda
hääletult anuda
sind kurja eest ilmas
hoidku mu arm
kare suitsune sinel
hellus karm
ära ainult öösse veel mine
proovisin pisut hõlmata
Noorte luulealmanahhi „Grafomaaniat“ lugedes
ah kõik see tahab alles veel
sõnadesse voolamist
mu oma veri soontes
tema hõõgumine jahtumine naha all
su sõrmede paitused mu näol rindadel
tühi õhtune tramm meie pilkude puudutused
pokaal veini üksteise vastu liibumine
tantsides õhtu hämardumine
lehtede langemine sügisel linna pargis
tänavalaterna posti vari kuu veelombis
see mis kärestikuna vahutab ja tormleb mu
sees alles on riimideks saamata
kõige hullem et ma ei oska kõige sellega
midagi peale hakata
rusikaga kildudeks raksata
otsast peale uuesti haka .....
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes
Õhtuses udus
Õhtuses udus näed tumedaid varje,
saad aimata, mis toimumas öhe,
kusagilt kostumas vaikuses karje,
mõni loomake üle tee läheb.
Päikene enam ei siruta kiiri,
on lahkunud teisele poole,
varsti ei silm enam seleta piiri,
udu sees pinke ja toole.
Leiad end seismas seal laterna vihus,
kusagil seisab veel keegi,
udus on tundumas kõik nagu pihus,
öises taevas kuu süütamas leegi.
- Tarmo Selter -
2023
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
Sõnajalaõis
Otsima tõttan nüüd sõnajalaõit,
kõige kaunima õie toon Sulle.
Jaaniussi laternas valgustab teed,
teab, kust leida kaunimat õit.
Jaaniuss aeglane,
samm mul tasane,
terve öö on aega otsida lille.
Süda mul põksub
ja rind on täis õnne,
kui kinkida saan Sul' sõnajalaõit.
Siis tean, et Sinu süda kuuluda saab vaid mulle
ja mina Sind jäägitult armastada võin.