Sõnale latv leiti 34 luuletust
Looduslaps
Ärkan elule
kasvaval kuul,
olen ladvaõun
pirnipuul,
räägin siilide-
usside keelt,
olen alati
oma meelt.
Ei ole ma
erudeeritud,
teadusteostest
maha kopeeritud,
kirjatükkidest
üles tsiteeritud,
vägitegude eest
premeeritud.
Siiski
olen Triinu kas
õnne- või tuhka-,
kes kunagi parsil
ei puhka,
kes loorberit taga
ei aja -
sest seda ma lihtsalt
ei vaja.
/Mari*Uri/
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Talve-etüüd
Nüüd puud on üleni valged.
Lumi on tuisanud
igale tüvele,
igale ladvale,
igale oksale,
igale okkale,
igale lehepungale,
igale õiepungale.
Mitte ühtegi kohta
pole jäänud paljaks
peale mu enese pilgu.
Kui valged, kui valged
on nüüd puud.
Kuidas mustavad mu pilgud.
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Sügis
Päike ikka särab veel
üle puude latvade,
sügisele näitab teed,
pilvepiiril kummarduse teeb.
Sügis pikalt juba olnud,
meile palju rõõmu toonud,
muredes meid liitnud kokku,
ohtralt sügisande pakkund.
Nüüd valgem aeg on tulekul,
mis andmisrõõme täis,
koos inglitega keerleme,
hing saab õnne täis.
Isaduse tempo
Mees on olla lihtne, kumm on lõtv
ja teist maailma endaga ei pea kandma
minu koht perekonna puul enam pole latv
kui kuulen, et uus naine täna sünnitama;
ent ei tea tema, kui palju ringi näinud
tuleb kirju ja õnnesoove teistel lastel
kui võõras onu mujal käinud
sohilapsi teistel isadel nagu käod pesadel;
isaduse tempo sõltub su tasemel
mõni alfa teine beeta
üks teebki lapsi, teisel päris amet
võõra naise poegi/tütreid koju ei veeta;
täna seisis ukse taga neid mustmiljon
ja vana naine vaatab, "MISASJA?!"
kutsuvad mind, neid igas vanuses on
ja vana naine sai .....
Tuuleiil
Tuuleiili võimus vaikselt võtmas maad,
päikselises kuumuses küll veidi jahutab,
kuivatades siiski põldu, radasid,
ojasid ja niite, puudelatvasid,
viimseid rohututte kõrvalisel teel,
kus on loodus vaikkselt võimu võtmas veel,
tuues juurde kurbust, vines leitsakut
nii õhtutunnnil hilja kui väga varakult.
Tuuleiil, Sa puhu siia kauged pilverünkad,
tumedamad pilved või siis hoopis tormiks hakka,
too Sa meile vihma, maale kosutust,
loodusele soojust, headust, armastust.
- Tarmo Selter -
2023
Ootus
Oodates valgust, vaadates tähistaevast külmal, kuid miskipärast armsal ilmal,
olles vaba absoluutselt kõigest,
mis kord ka piinas -
ma usun, et on sellel seletus.
Arvamus, mis lõhestas hinge,
on nüüd seinal mälestusena,
tähendusena minevikupilkudest.
Lebades kastest märjal rohul
koos oma nähtamatu sõbraga,
ma rõõmust nutan.
Tuul läbib su juukseid kui jää,
puudelatvadel paistab kumav päike,
mis ületab unistuste mäe.
Meil minna on aeg, näe!
Ma ei tea
Ehas ma kustutan toas tuled,
lähen õue, vaatan minevat kuud.
Teha pole miskit muud.
Vaikivad mured, kinni on suu.
Möödub nuuksuv põhjatuul.
Ootan ma lõputult tahet,
mis võiks tulla,
mis võiks punkti elu lõppu panna.
Vaatan kuuskedelatva.
Ahastav nutt …
Muudan mõtet, mõte ei muutu.
Miski on rikkis.
Või katki.
Ma
ei
tea.
Päike
Üha soojemalt on paitamas päike,
mahe tuul lendab üle puude latvade,
loendamatu hulk linde leidnud pesakse,
tunne hea on täitnud südame.
Tahaksin naeratada sel päikesel kõrgel,
lahkelt silma vaadata,
kuid võimas päike on silmale nii kauge
ei ta vaate vastu keegi saa.
Jalutuskäik
vaatasin täna puid
mis armsalt kevade õrna soojust puude latvades paitasid
kohisedes,
mühisedes,
tuult polnud palju
aga see oli soe tuul
nagu tervituseks
kevade alguseks
vaatasin oja, mis vulises rahulikult jää alt välja
nagu ootaks uut algust
ja edenemist
sooja valgust
ma tundsin seda tunnet,
et aastate möödudes olen ikka see teismeline
kes kõnnib käimata radu
vahepeal kooliõpilased teda piilumas
ehk kas on tuttav nägu?
nagu matkaja, tee tallaja...
tuule tellija...
Sügise öine hõik
Ärgates öösel krabina peale,
öine vihm see koputab aknal,
andes märku, et aeg liigub sügise poole,
vihmapiisku klaasi peal vaatan.
Puulatvades mängimas tuuline iil,
pilverünkadest langemas piisku,
puulehtedelt öises pimeduses nii
on rohelus minema viidud.
Sügisvärvides varsti on päikese pale,
mis peegeldub südamest, silmist,
sulgen akna ja vaikides magama lähen,
teades, varsti näen kõike seda ilmsi.
- Tarmo Selter -
2022
Valus
Valus süda,
mis Sa soovid
programme, olendeid, juhtmeid.
Mida?
Sa juba hoiatasid, et üks vale klõps
ja läbi see ongi,
olen corpse bride
Süda praksub nagu lõke, kui ta on murenenud või katki,
aga kas ikka selleks, et uut valgust sinna sisse lasta?
Või olen ma taas läinud ennast hävituslikku teed?
See tee toidab, aga põletab tuliselt, ülemäära,
kõrvetades
Anna ruumi, anna ruumi, ütleb süda,
naisolemusele lihtsalt olla ja tantsida,
võta aega, võta aega
lihtsalt unistavalt pilvi ja liikuvaid puulatvu vaadata
Aega on
Isegi kui süda lööb rütmist .....
Vahel
Vahel võib olla kogetu nii lai ja avardav,
et Sa ei suuda seda vastu võtta,
mitte paha pärast,
mitte, et kõht ei oleks tühi,
lihtsalt sest ei ole antud sellist magu,
selliseid seedeensüüme, millega kõike seda seedida.
Hammastega võid ju närida,
aga mälutud toit kaugemale ei jõua,
kui pead kasutama preparaate või substantse, et iseennast
taas tasakaalustada,
et suudaksid seedida,
teades, et ei ole aeg küps veel, et nii tugevasti
anda ennast millegi kõrgema teenistusse.
Ma kirjutan nagu munk või nunn
oma udujuttu, millel on kohati ebarealistlik ja muinasjutuli .....
Ei huvita
Ei huvita ja kadus ära,
teadlikkus kasvas ja tähtsamaks muutus armastus
ja iseenda hea olek
kui see, milline välja näed,
mis riideid kannad või kellega suhtled
ei ole asjad, millega eputada,
kui ei sobi keegi, siis ei sobi
Ei vali inimesi nende riietuse, kehakuju või pangakonto järgi
Võimalik, et nii ainult kõrgele latva jõutaksegi
Aga see on vara paradigma
Ma usun seda, mida uskusin lapsena,
kui teed seda, mille nimel südames põled,
oled sa üksi või kaksinda,
paarissuhtes või vaba ja vallaline,
ennast ei tohi jätta hätta
Kui iseenda unarusse jätad,
ei ole .....
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.