Ikka talv veel maad tallab, siiski kevad oma ilu kallab, läbi uduvihmade kuulda linnulauluke, mis pehme on ja õrnake.
Laulab suu ja laulab süda, laulab terve Eestimaa. Eestil ja eesti rahval on pidu, pidu on sinitaeva all. Oleks vaid suitsupääsuke kohal-, noka vahel sinilill...
...see on see vihmakeele vaikne krabin, mis hinges laulab ja kõrvus püsib...
Vahest sügis on nii ligi, hinges ringi rändab, kord ta ulub, kord ta laulab, mõtteis ringi kondab,
Üks linnuke laulab viisi minule. Minul valmib pihlakatest pärlikee. Linnukesel jätan pihlakaid veel... Kallimale kingin aga punapihlakatest kaelakee, tean, et talle meeldib see.
Tuju hea mul päike särab otse minu südame hing sees laulab ilus viis on helgib rõõm mu mõtetes
Mu silmad päikses kissitavad kui õiepungad puul, mu süda kaunist viisi laulab kui linnukese suu, mu hing on vastuvõtlik ja aval kui emake loodus kevadkuul.
Kuigi ümberringi kära siiski õnnest hing mul särab, süda laulab tasa, tasa, aeg nüüd kurbusel minna ära.
Sõdur laulab piiri peal tal kõrvus kaigub valu, ja magus valu südame peal, mis hoiab teda elus.
Istun internetis ja olen elav mees siis su ilu domineeris mõtlen, kes see neiu mu ees; kirjutan suures hoos su meeli võin püüda oled kaunis, kui roos jah, nii laulab mu süda