Sõnale leek leiti 255 luuletust
sirelid õitsevad
tõused täna vara üles
oled enesele poeet
vaatad pilvi läheb üle
kuum veel lillel leek
sinagi neis päevis
kuskil oled
hõõgub vaim ja meel
juuksed märjad taeva sinast
aega uks on lahti veel
mida ootad loodad
ei tea isegi
ilm läheks lihtsalt soojaks
muud ei midagi
*
ma imestamast
endiselt ei väsi
kui maa seest
välja tuleb rohi
kasel tagasi on lehekohin
kõrvu mullast puude tüvest
tõuseb öösel tume kohin
mingi kummaline sosin
et hetkes mõnes
nii hommikuni
olla lihtsalt tohin
et kõik see jõena
voolab verre
jääb sinna päevaks terveks
.....
Queens of the Stone Age - Misfit Love
Tahan näha enda minevikku leekides
Ära raiska tilkagi, kallis, ma ei ole ärritunud
Seal, kus ma sündisin, pole pääsu
Pole isegi häid halbu drooge
Linnas, kas see on tõsi?
Kui te seda ei tee, käitute nagu teete
Lollide pidu, ma ei jõua ära oodata
Annan neile maitsta enda kohatut armastust
Komplitseeri, vangista
Tunnen, kuidas mu süda puruneb
Pole sündinud kaotama, kallis
Ma olen sündinud võitma
Ma olen nii kuradi haige, kallis, see on patt (See on patt)
Muutumine on saamas
(Ma vajan põnevust, põnevust, ma vajan põnevust, oh, ma tahan põnevust)
Muutumine on .....
tänus emale
kui oma plikaohtu emaga
koos saaksin veel põlvitada
sulgunud õitega ülastega õhtu ees
heledas aprillis
rõõm silmis
hetki lahti sõrmitseda
helde olemise seest
tundes koosneme mõlemad
kõiksuse vaikusest
lumede sulaveest
me meeli nilpsab mais
toomingate valge leek
suus sõnu söestab vahel
valus emakeel
saanud saatuseks mõlemal
elus kannatada üksteise eest
Unenäo unistus täituvas reaalsuses
Sa oled mu unenäo unistus
Mida maises elus näha ma saan
Sa oled mu unenäo nägu
Keda tunnen ja tean
Sa oled mu hinge võbelus
Peegeldus maailmade taga
Sa oled mulle kõik
Ka siis kui mu teadvus magab
Sest magades loodan ma sind kohata
Vahest südamest ohata
Ohata südame põhjast
Tunnete tulva
Trotsida sinuga koos maiset surma
Sest meie armastus elab eludeüleselt igavesti
Siin ja seal…
Ta elab koos sinuga ja minuga hingeääres ja selle põhja peal
Ta on alati meie käte vahel
Puudutuse sees…
Ta on sinu ja minu huulte soojuse leek
.....
Valguse varju loovuses
Valguse varju kuldkollane mäng.
Päikese loojangu eel.
Linnuema unelaulu unustavas kõlas.
Puudesalus tibukollases majas päikese pleekinud kaldal.
Malbe tuuleke tansib lehega valssi.
Minu mõtted on laiali viskund.
Vabanev, unustav, unelev hing trotsib elude kindlat progressi.
Moraalne moraalitus boheemlase hing,
pole loodud ratastel käima.
Klaas, müür ega asfalt köites hoia loova loovuse lõputut siugu.
Purpurpunane närbunud süda
Küünlaleek kuivanud roosilehtede kõrval
just kui sina mu närbunud südame ees. Purpurpunane kuivanud veri just nagu pleekinud tikitud linik. Selles päikeseta päevas ja kuuvalguseta ööl.
Kestab lõputu videvik, minu südame ees, mille küünal on lõplikult kustund.
nagu toom helbeid
nagu toom helbeid
päev endalt
alla puistab hetki
mis oli see on läinud
mis sest et viivu kestis
tagasi ei tule
ainult hing ei jääks haigeks
sellega lepiks
et põleb seal üleni tuhaks
ka mu poisiiga puhas
*
see sina saab otsa
mu arm mis kõrgel ülal
nii sügav nii puhas nii püha
säält pomme nüüd alla kukub
sellest elu arutult
maa peal hukkub
ei aita palve ükski nukrus
ei niipea vihkamise leek
veel inimestes kustu
Lillele, tänus
ka mina kord põlvitasin
tüdruku ees
pole kustund tänagi
üleni see leek
hing kauaks jäi haigeks
sellest pohmelusest
vist iial ei saada kaineks
mis sest et enam
nii see ei piina
sai joodud selleks
kauagi viina
põlesid altaril kõrvuti
me küünlad
pilk pilgus kinni
me käsi need süütas
kuis nuttis süda
servadest kui alla voolas
tilkades vaha
jäi suitsema viimaks
Su pihk mu pihku
enam uksel ei otsind
kogemata riivand
midagi poisieast
valgus pese mind
hommikuti
varvastest juuste otsteni
puhtaks nagu teeb seda jõgi
sängiga milles voolab
viies merre selle
mis paigal ei taha seista
Issand
anna mulle igaks päevaks
see valguse sisse
ja välja minemine
varvastest juuste otsteni
*
neid aastaid kallista
kus hing vaid ilu jõi
arm oli allikaks
meel hetki ise lõi
hõlm lahti eest
õnnevalust purjus
nii päeva olid teel
ei hull ei lurjus
vaid enesele poeet
üleni üks leek
suu jääbki küsima
Saadet „Universum“ vaadates
suu jääbki igavesti küsima
milleks on tarvis universumile
miljardite tähtede
sündi ja surma
jäises pimedas kosmoses
elu hurmav
ei ei iial kaoks ühte
valguskiirde
üleni mu meel
eesvanemate keel
Sina mu armas
koduahju leek
just seda nii väga kardan
oma tüdrukule
mu sõber mu õde mu naine
üks meid söestab leek
õpime taluma paineid
neid tuleb küllalt veel
kes tunneb äikese hingust
ajas ja enda sees
ei pääse sellest et pingul
on kui pillil keel
ei pääse sellest et katki
minna võib äkki meel
mõtted on üksteisest lahti
sõnad tühjad seest
näppisin eile õhtul paar tundi vanu värsse
Näppisin eile paar tundi sõnu
lööb meeled õhevile
teel metsas põllul aias
nüüd lume sulamine
õhus sääse pirin
küla kohal kure lend
ka sina ära
ei tunne enam end
kui joodavad su
päeva päikse hellus lembus
märtsi sinas
lõo kristalne kõrge triller
õitsva kraavipaju
esimene embus
*
nüüd kodus õitsvad
ristiheinad
tuul mängib lille lõhnaga
Ernst Enno
kuis hetkes olla võib
nii palju heledust ja leina
selle hetke kõrvale
mul midagi pole panna
mis suudaks seda
sõnades aega edasi kanda
*
Isa ma ei suuda
Püha Paavst .....
Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.
nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine
sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh .....
tsüklist "Poisieast meheks"
See hullumeelne sõda kestab edasi. Poliitikud jahuvad, mida iganes. Lootus, et selles maa peal vallandunud põrgus.. Selle asemele tulevad siiski tagasi rahu, kevad, suvi.. ärgu jätku meid maha.
Ehk aitavad minugi värsid pisut sellele kaasa.
Hommikul metsas
läbi une laulurästast
vilistamas kuulsin
poisiea puhtus
verele ärgates meenus
Su plikalik suudlus
mu huuli äsja
justkui puutund oleks
mu ahnet suud
*
suur täiskuu aknas
magada ei lase
liig valus valgus
unetusest kuumaks
läheb ase
hinge soovist olla
homme puhtam parem
*
iga leht kui päik .....
laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse
*
Valguse kevades
ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*
nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa
jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale
on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab .....
avarus oblikais luht silmapiir
kõik teisel pool jõge
veres poisiea piin
ära tahad siit
elu kui vanem õde
midagi ei lausu
käega vaid rehmab
sinnapoole kus asub kaugus
tsüklist „Poisiiga“
1.04.2021
aastaid kulub
enne kui taeva alune
saab äkki katedraaliks
mille ees tänus
olla põlvili maas
sellegi õhtu eest
mida öö juba raamib
hõõgumas kus pilvesöed
loojangu kustuv leek
19.03.
enne päeva ära mine
kui meeli puhtevalgusega
palves pole jootnud
käsi rinnale
selleks risti toonud
siis kui hommik üleni
on täitnud taeva alu .....