Sõnale leht leiti 388 luuletust
Kevad südames
Kas oled vaadand sinilillel' silma,
ülast valget tervitand,
kullerkupul' kummardand,
lõosilmal naeratand?
Pääsusilmalt päästet küsind,
karikakart armastand,
nurmenukult aru pärind,
piibelehte hellitand?
Kevadel neid tundeid tunned,
siis kui loodus ärkamas.
Siis, kui päikesekiir poeb põue,
hinges, südames kõrvetab.
näha tahan
aias õitsevad nüüd
lumikellukesed
Emajõgi täitub tulvaveest
vihm aknaid tihti peseb
ja kevad räägib minuga
lehtimise salakeelt
nirele mäest järve
mis voolab suu lausub
küll ma järele tulen
mine sina ees
näha tahan kuidas
kokku saavad pilved
oja järve vees
Ma tahan olla su kõrval
Ma tahan olla su kõrval ja kuulata
Ööbikuid öösel ööbikuorus lõõritamas
Ma tahan olla su kõrval ja neelata
Emakese maa mesimagusat maitset
Ma tahan olla su kõrval ja naerda
Rõkata koos kilkavate naerukajakatega
Ma tahan olla su kõrval ja kaeda
Munamäe tipust kodumaa rohevat ilu
Ma tahan olla su kõrval ja vesistada
Äsjasaabunud septembrikuu vihmas
Ma tahan olla su kõrval ja rutata
Koos tuules siblivate sügislehtedega
Ma tahan olla su kõrval ja liuelda
Ühes valevate helvestega talvetaevast
Ma tahan olla su kõrval ja ärgata
Kui esimene lumikelluke kevadudus
.....
Raamatu kord kätte võtsin
Raamatu kord kätte võtsin,
meenutada jälle püüdsin,
millal oli käes see hetk,
kui raamatus sai pöörat´ leht.
Kaane lahti tegin veidi,
valgeid lehti näha saingi,
kirjareas on ülalt alla
tähemärke lastud valla.
Pilgu lasin ridadele,
luulele ja lugudele,
põnevust sai täis maailm,
puhkas meel ja puhkas silm.
Korra telefoni võtsin,
heledat ekraani vaatsin´,
raamat siiski tundus veel
põnevam kui facebook see.
- Tarmo Selter -
2023
Õnnetu hetk
Istun vaikselt omaette,
vaatan taldrikul kotlette,
piimaklaasi ajan maha,
kahvel kukub selja taha.
Upitades langen toolilt
mopiämbrisse, mis poolik,
vesi lendab kahte lehte,
kiirelt peast teen matatehte,
mis veel põrandale kukub,
juba lendab toosist suhkur,
laud see nurga alla vajub,
alateadvus ohtu tajub,
püüan mitte liigutada,
ehk veel miskit kukub maha.
- Tarmo Selter -
2023
Tuul.
Kellele räägin ma oma tunnetest,sinule ,tuul,sosistan neid.
Vastust ei tule,tumm on ju teine meist,ulgudes tormad sa tundmatuid teid.
Sulle võiks pihtida,hinges,mis valitseb.Kuulad ja sahistad vahtralehti.Sina saad aru,mis mõtreid mul kammitseb,sulle võin avada kaunemaid hetki.
Tuled ja lähed,viid endaga kaasa kõik minu mõtted ja soovid.Tahaks tuul,sinuga sõbraks ma saada ,sa naerad,kuid luba,ma proovin.
Keskiga
15 aastat
on möödunud
kui tunnen, et iga jaanuari lõpp
algab minu jaoks justkui uus tärkav kevad
sest siis sain selgeks et ikkagi punastaval palgeil
pean küsima Sinult abi
Ära pauguta uksi kui möödud mu koridorist
raamatud vedelemas üle elutoa
kunstimuuseumis pilke vahetades
autoportree hinge koju jõudmisest
Max Richteri "Kevade" saatel
Vaata mind sellisena nagu ma olen
kui oma tihkeid juukseid palmikust lahti sean
heidan riieteta voodisse
sest keha on tulikuum ja ootab uusi kogemusi
sukeldumas näilisesse lõpmatusesse
mis on inimmõistusele kirjeldamatu saged .....
öös on asju
mida tarkki pelgab
vaatamast end keelab
aeg kui haihtub kellas
päev on alles kaugel eemal
kui mäega saab kokku mägi
jõega jõgi
ööst toob sind üksnes läbi
sõna võimas vägi
*
teist aega elamiseks
pole antud
sessamas lehtib koltub
aeg ja ruum
päevas mis on kaasa antud
süda olema peab kuum
aja sõmerja pinna all
juurteks hargnevad tasakesi
nii arm kui nukrus hall
valus silmavesi
*
kool sõjavägi politsei
hullumaja kõrge plank
vangla kivist sein
kuis pingutate
aeg et püsiks koos
poleks peast
segi läinud loom
.....
Lõõtsuv tuul.
kase lookas luuaraod koolduvad mullale ligi.
sünge-sombune hall katab valguse praod.
raske rõskus toob vaevahigi.
püüad tuules lendlevaid kollaseid lehti
kui hetki, kui kaduvat ilu.
kõik pudeneb käest, mis tehti
kraabib hinge tuul lõõtsuv ja vilu.
---Ando--- 08.11.2022.a.
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt kui öelda saaks
endale mornilt
mingu
kes enam sult küsiks
kui ronka raag noka
vahel homme kohtad
kask veel lehtedest on tühi
jõe kaldale kuhjub rüsi
talve järel millal
peame valguse pühi
end päiksesse pillad
sul uuesti ahned on silmad
meelel talvest villand
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Lembitule
hing vist sellega
iial ära ei harju
öö asemel läbi
kõleda ilmaruumi
tuleb tuppa nüüd
puhtevalgus
see lõputu hämarus
tõesti saab viimaks otsa
nii vara enam teda
sa päevas ei kohta
rõõm hinge hoovab
hiirekõrvul kui kasel oks
saab heleroheliseks iga leht
vabaneb lume alt õrnus
mis hetke üleni nõrgub
mu meel hakkab lehtima
kesk halli talve
mu meel hakkab lehtima
kui öö jääb järjest lühemaks
taeva all aina kauem
seisab päevas valgus
sääl kuskil ootel uus
helerohelise kevade
õrn rahutu algus
imestan isegi
käsi valmis on juba peenrasse
seemnete külvamiseks
õunapuul pungade paituseks