Sõnale lein leiti 179 luuletust
Mul hetkes lein on igavene...
Mu Kallis Päiksekiir ❤
Mul hetkes lein on igavene...
Mu süda murdub iga hetk...
Kui meenub... terve elu ????
Pühendatud Stefanile ❤
Sa paitad põske tuulena
Ja katsud vihmapiisana
Sest sünnist saati - vaba hing
Nüüd lendad, justkui taevas lind.
Nii kerge, elav naerupall
Sul meretuulest hingehäll
Sind kiigutamas lained käivad
Sul kadunud kõik maised vaevad.
Ma kuulen iga hetk su häält
Sa minu hinges igavesti
Mul meenub sinu vali naer
Ma olen üksi - kahekesti ❤
Milleks meile see valguse lein
Pikk ja põhjalik pimedus
Vallutab meeled ja keeled
Saaks sooja ja valgust
Tuleks kevad
Uus algus....
Küll tuleb
Kuid enne naudime antut
Hõbekandikul kantut
Põhjatut avarust väljas ja sees
Tähtede sära pimedas vees
Kahvatut kuukiirt
Ja pimedat pehmust
Enese ehtsust
Ja ülimat tõde
Pimedus on valguse õde
Vaata
Kuis pimedas säravad tuled
Inimmeel mõtiskleb enam
Tähine taevas on kenam
Pimedus paitab ja peidab
Küünlaleek seinale heidab
Varje,mis tantsivad tangot
Sumbudes raugesse hinge
Mis avardund enese sisse
Ilus see õhtu
See tants
Ja see vein
Mil .....
Hommikusse
Vaikselt ärkan hommikusse
kallimaga mõtetes...
Hoian sind, mu armas, kaisus
armastuse võtetes.
Unes nägin poodud neidu
kiigeplatsi raamile...
Palvetan, et aitaks inglid -
ehk ta jõuab praamile.
Kurbusega näen, et sama
Postimehes uudis:
palub pere annetusi
varjupaika kuudis...
Tõusin tasa hommikusse,
ärganuna varem...
Ja tunnen, et on maailm täna
tuhat kordi parem.
(Pühendus: RIP Eva Elise Oll)
/Mari Uri/
.
Hoidsin Su kätt ja vaatasin Su silmi,
Veel uskumata, et see on ilmsi.
Su soe käsi vaikselt maha jahtus
Ja Su silmist eluvaim tasa lahtus.
Hoidsin Su kätt, kui Sa lahkusid,
Imestades, kuidas küll mahtusid,
Su eluteele kõik need raskused
Ja kuis Sina neile vastu astusid.
Ma hoidsin Su kätt ka siis, kui olid läinud
Mõeldes sellele, mida olime näinud.
Aitäh, et Sa olid ja aitäh, et ka jäid,
Isegi siis, kui liig raske kõik näis.
Maivis L.
Jää hüvasti laulumemm!
Jõulukuul lahkus üks laulusuu.
Imeline aeg ta endaga kaasa viis.
Ta rahus tukkuma jäi igaveseks.
Vaikima jäi laulusuu.
Meile jäävad tema laulud alles.
Jäävad südamesse igavest.
Kuusepuule laskunud on inglid.
Valu paistab välja ehetest.
Jää hüvasti laulmemm!
Jõulud pehme aseme on kinkinud Sull'.
Valge pehme pilvepadja peal Sul puhata on hea.
Jõulurahu
Puhka kallis jõulurahus
mu armas kaasake
ja mu väike poja kallis,
kel hing veel nooreke.
Jõulusära puistan täna,
ehin kalmuteki ära,
küünlavalgus toob juurde sära,
kauniks muudab advendiaja.
Veidikene juttu puhun,
hing mul tahab rääkida
sellest, kuidas mul on läinud,
kuidas süda saab valuga hakkama.
Advendi-ja jõuluaeg on parim,
mil saab südant puistata,
olla mõtetes kaua, kaua,
viibida koos teiega.
Hüvastijätt
Kui sinilind jääb laulma kuldses salus,
on usk teispoolsusesse olemas.
Kes üle ajaläve ei saa tulla enam,
jääb selgeks pisaraks me hingevalus.
Nii võime leppida, et maiselt enam
ta meie jaoks ei ole olemas.
Näib, et eludest jookseme tuhinal läbi
nagu avatud väravatest,
kaasa haarates salajast mälestustaaka.
Ei märkagi tunda me minekuhäbi
ega vaadata kohtumishetkede taha
üle tähekildudest säravatest,
mille jätsime hingemüürile maha...
Kuid varsti seisatume ajasillal,
kus mälestuste tund meid loendab üle.
On elu pelgalt hetk, et mõtled, millal,
mil riiva .....
Ukraina memmekene
Ukraina memmekene nutab,
hinges valu ja kurbus südames.
Kodu pole enam võtta,
kõik on pommitatud varemeiks.
Madal majakene oli,
remonditud sai kevadel.
Koduaias õitses suvi,
lokkas vili põldudel.
Memmekese armas taati
suri ära kurbusest.
Leina nüüd on mitut sorti,
valu suur on südames.
Memmekene taevast palub,
mis on alles jäänud veel.
Pilvel ingel istub, pasun
käes.
Pasun hõikab õige-varsti:
"Rahu tuleb maa- ja südame pääl'!
Ümberringi
Ümberringi tühjus kõnnib,
mu ümber ja mu südames.
Istun veel viimse tunni,
Sinu lähedal Sinu voodi ees.
Lilledki pead norgu lasksid,
mis laual olid, vaasides.
Kustus nendegi õitesära,
mu silmad olid pisarates.
Küünal laual veel ei kustund,
õige õrnalt leegitses.
Toas käis tasapisi vaikus ringi,
kurbus hiilis südame.
Tuuleiilis
Tuuleiilis tunnen ära surma,
närbumise puude lehtedes,
heina sisse kudumas on kollast
külma käsi öös kristallides.
Tuuleiilis seismas raagus oksad,
linnuparved lendamas on ära,
kogu maailm justkui juba ootaks,
vaibumas on metsas linnukära.
Tuuleiilis jälle seisan, vaatan,
kuidas sügis tasapisi tuleb,
lehekullas ennast ära kaotan,
kogun mõtteid, varsti ära lähen.
Tuuleiilis veel ei leida suuda
lootust, mis loob ilma ilusa,
eluring see meie elu muudab,
luues hetked need, mis valusad.
- Tarmo Selter -
2022
Jääd me südamete valgustajaks
Merelõksu püüti Su keha
Muinaskuu ööl ekseldes vette
Õrnaks võbeluseks vaid jäid pinnale
Arg lainetus ja kadus seegi
Kuid Sa ei läinud...
Said valgeks liiliaks Ta sinistes silmades
ja tihaseks me aknail talvehommikuil
Said armastusest tulvil lauluviisiks viiulil
ja heledaks virmaliseks me taevateil
Jääd me südamete valgustajaks
Kuniks kohtume taas
Üks hingeke rahus magab
Lillede-ja pärjakoorma all
üks hingeke magab,
see hing on nii noor ja nii puhas.
Kui ükskord need lilled
närtsivad seal,
siis hing tõuseb taevasse,
seda ma tean.
Inglid kõik ootavad pilvede peal,
et hingele uut elu
pakkuda seal
Taevalaotuses palju hingi on koos,
nii noori-,kui vanu,
laulab taevane inglite koor.
Siis, kui Sa veel olid.
Siis kui Sa veel olid,
ja särasid silmad, laulis suu ja naersid.
Mitte ainullt siis, kui veel olid.
Olid teel täis tahtmist,lootust ärevust
ja sügavsinist ootust,
et veel olla, kui vaid saad?!!
Oh tahtsid! Väga...
Ja mina kartsin mõelda,
.....
