Nii rõõmus olid veel eile ma kurbusest jagu sain See üürike aeg kuulus sulle käest lahti lasta nüüd võin
Võõrale võhik Omale enda Nüüd on aeg tast lahti lasta Las ta läheb ja lendab Kus maapind on põlev Ja taevas on kerge Siit minnes ainult temale Sihtkoht on selge
Kui silmad sulen, siis kaasa mind vii, kus igavik ilutseb, taeva süles siis. Me eal ei kustu, vaid särame taas, igaöises tähistaevas.
Sa läksidki ära enne sügise minekut. Nüüd on kurbus minu päralt ja igatsus. Sinu osaks saab rahu ja vaikus-, Ühel pool kurbus ja igatsus, teisel pool rahu ja vaikus-.
Tuul on täna vaikseks jäänud, tasa üle väljade käib. Rukkililled päikselõõsas kurvalt õõtsuvad päid. Murtud rukkilill ja süda-, päev on täna leina täis.
Emast puudust tunneb minu süda, hingest tasa nukrus üle käib, õnnelik ma vähem olen täna, leinas on mu hing ja haavades mu süda.
Ta "karje" ulatub maast taevani, õhkõrnad pilved kannavad "karjet" edasi... kuni "karje" hajub ja taevas rahulik võib olla edasi.
Emadepäev Ilma emata Nutuvõru ümber huulte Kängitsen ma oma nuukseid Püüan olla tugev Tugev oma hingelt Et lasta minna Oma kallil, ainukesel emal Minna sinisesse sinutusse...
Hing nutab, kisendab, ulub ja palub Hing endale turvalist kaitset anub Hingel on nii kuradima valus Kes selle hinge eest küll paluks...?
Täna kustunud on sõnajalaõie süda Mis kasu oleks vihmapiiskadest enam
Hing ei minna taha, kuid aeg ei armu anna, jättes keha maha, mälestustes kannab edasi neid hetki elavate hinges, luues uusi retki, mälestuste ringe... - Tarmo Selter -
Sa teadsid, et kõik kaob ja olla siiras on ainus tee elada ajas, kus su süda igatsevalt taob iga kord, kui oled viimas, lilli ta hauale. Maivis L.
Tuul saatis surnulaeva merele Kaunilt helkis manalavee pind Kraabitud purpursele verele On leinaja ängistund hing
Nii järsku kui selgest taevast tulev välgunool leinaliblikas su hinges oma tiivad avas Nüüd tema tiivatolm laiali on igalpool See juhtus! Mis sest et polnud kavas
Mälestusteks tuhmunud me aeg. Pisarateks Sinu kaunis naer. Tühjuseks on roogitud mu hing. Ja südames vaid igatsen ma Sind.
Kunagi kui kohtume tee nägu nii muretuks ja rõõmsaks kui Sa saad sest see on nägu mis Sulle jääb kui sulgub kirstukaas 27.08.14
Leinakask nutab mu akna taga Vaikselt ta koputust kuulen. Pea tõstan kirjatöölt,vaatan,sa magad küllap sa pead seda tuuleks. Sina ei kuule kaskede nuttu, sa ju ei kirjuta luulet...
Kiirgub mälestusi valu tuksel kallist südant mattes kalmu alla. Tühjus ootamas mind koduuksel, valgeid leinalilli paotub valla...
Mu hing ja süda mõlemad aina nutavad Minus kaduma läinud rõõmu nad taga leinavad...