Sõnale lein leiti 177 luuletust

Kadunud

Näpistan ennast. Aeg peatub.
See juhtub päriselt.
Ta kiikab minu suunas.
Ei ühtegi sõna, pilti, videot-need ei oma tähendust.
Viis aastat hiljem...
soovin...
vajan kasvõi üht...
jäädvustust.

Tihti istun siin trepil,
kõrvus kajana su sammud.
Veel saatusega ei lepi,
kuigi läinud oled ammu.

Pisarad valguvad silma,
tasa põlvele toetan käe,
sest tean, et selles maailmas,
me teineteist enam ei näe.


Maivis L.

Täna sügis tasa nutab

Täna sügis
tasa nutab
tasa hinge puudutab
Täna sügis
tasa laulab
tasa südant liigutab
Täna sügis
tasa leinab
tasa tiibu lehvitab
Täna sügis
tasa kestab
tasa elu läheb nii
tasa jõuab lõpuni
Tasa nutab sügis
tänini

Sõnajalaõis

Täna kustunud on sõnajalaõie
süda
Mis kasu oleks vihmapiiskadest
enam

Kaitseingel

Mu kaitseingel lahkus
rebides lahti maast
Kas oli tal valusam elu
ja murederohkem ta hing

Ta oli nii lahke ja armas
Tal süda soojust ja armu täis
Nüüd taevasse päriselt minna
ihkas ta kurnatud hing

Tean,võimsamat kaitset
ta mullu
saab jagada pilvede pealt
Teispoolsuses kohtume jälle
seniks inglisilm minu peal

Suitsupääsukeste haud

Tean küll põhjust
miks kalendris must lint ripub
juubel tähendab tühjust
mu pilk kurjaks kipub;

kõlab rongide kaja
sunnitakse neid hirmuga
Siberisse minnes pole raha vaja
sest maksad seal oma eluga;

on laager okastraadi taga
sellest sai suitsupääsukeste haud
surnute hinged iialgi ei maga
ei sulge keegi oma silmalaud;

Vabaduse väljakul on tseremoonia
täna mäletame 10 tuhat hinge
on puudu sealt harmoonia
mälus on see punaste pinge;

aga täna on kadunud tagasi
sest nende nimesid ei unusta
ning elu läheb edasi
vabasse Eestisse saate naasta

Hing

Hing ei minna taha,
kuid aeg ei armu anna,
jättes keha maha,
mälestustes kannab
edasi neid hetki
elavate hinges,
luues uusi retki,
mälestuste ringe...

- Tarmo Selter -

Mälestus

Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Hing nii õrn ja õhuline
nüüd taevas rahu leiab hea

Valged pilved hajunesid
udupeened pisarad hõljusid
tasa maale langesid

Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Pisut maa peale maha jättis ....
Imeilus laulukõla
meil hingedes ja südames

Sa teadsid

Sa teadsid,
et kõik kaob
ja olla siiras
on ainus tee
elada ajas,
kus su süda
igatsevalt taob
iga kord,
kui oled viimas,
lilli ta hauale.


Maivis L.

tuleasendus

tulease 
lükkas kokku
söed ja 
ristas käed
poolenisti praadimata
maitsvad lihamäed
veerandiku veini lasi
maha raske käsi
haldjatele, valdjatele
toorest kes
ei näsi

katsumistest karedad on
palju puutund pihud
loomastunud lõhnadega segi
laisad ihud
ootamistest loobunud on
tänavate pojad
kartustega kaetud jäiseks
hinge puhtad
ojad

milleks valla lasta oma
olematud juuksed
kedagi ei huvita su
luksud ja
su nuuksed
sigareti tikuga küll
süütad uued halud
küünla valgel
helgel palgel
andestad

ja palud





Sanya

Mida olen elul teinud

Mida olen elul teinud
või mida andnud vähemat
Ei sellist elu ette näinud
tundnud hoopi tugevat

Selg sirgu käidud kogu aja
ka siis,kui nutuvõrus meel
Nüüd kummardada aina tahaks,
sest leina palju seisab ees

Kevadkurbus

Siuts,siuts
linnukene siutsus
siuts,siuts
pesast alla kukkund
Säuts,säuts
räästa all on pesa
säuts, säuts
pääsukene punutud pesal
Silk,solk
räästast vihma tilkus
veevulinal ojakene
nutta tihkus
Leinakask väristades
langetas lehti
oli see vast kevad
millist eales nähti









Silk, silk

Minek

Tuul saatis surnulaeva merele
Kaunilt helkis manalavee pind
Kraabitud purpursele verele
On leinaja ängistund hing

Igatsus

Aastaid olid tuulevarjuks
Tormis käisid minu eest
Kuidas ilma ära harjuks
Igatsus ei kao mu seest

Kurja võtted kukutavad
Kes mu alla padjad laotab
Kurjad mõtted hukutavad
Kes mu kurjad mõtted kaotab

Eluvankri rooliratta
jätsid juhist tundma puudust
Minu palveist hoolimata
mulle surmas murdsid truudust

Vaikus

Vaikseks jäänud laululinnud
lille ilu kustunud,
küünlavaha kivistunud,
pool küünlast põlenud,
rohtukasvand hauasammas,
omaksed kõik lahkunud,
tuul viis ära hauakünkalt,
viimse lilleõiegi.

Mälestuseks

Sügis väljas on värvimas lehti.
Argipäev Sinule enam ei kehti.
Elu tundub kui hallaga kaetud
ja süda vaid kurbusega on laetud
Kuid tea, me kallis vennaraas,
mälestustes te kohtute taas.
Meie toele võid loota Sa –
ära pelga seda küsida…

Lahkumine

Taevaluugid avanesid,
kõuemürin kostus sealt,
kas siit ilmast lahkumine,
nii valulik peab olema?
Alles olin sulle hooleks,
kõnelesin sinuga,
kohendasin patja, tekki,
laulsin valud minema,
soojal tänulikul ilmel,
veel vaatasid mind sa.
Pisar sinu noorel palgel,
nii janune see,
minul miskit rinnus lõhkes,
nii valus vaade see,
üksainus pisar,mitte rohkem,
oled küllalt kannatand.

Mälestus

Raagus oksad mind piitsutavad,
lehed langend ammugi,
mitmendat sügist käin
ühte rada,
kõrvalteid ei olegi

Tuul,see naerab mulle näkku,
prille ninalt sikutab,
ulub kõrva,
kaob siis ruttu,
kord ju olid nägija.

Pehmes samblas seened rodus,
elu neid ei kõiguta,
eemal pohlad meelitasid,
tahtsid sohu tirida,
jändrik känd,aga jalgu väänata,
orav viskas käbiga,
miks küll teda ei märgata.

Metsa kohal pilved tulid kokku,
mustad,sünged-salaja,
tuul neid rebis kokku-lahku,
elu vastas samaga.

Hirm mul tekkis ühtäkki,
kuis saaks metsast minema,
Vaikus kõhe ..... Loe edasi →

Vihma nutt

Vihm nutab akna taga,
pisaratest märg on aknaklaas,
minul aknalaual küünal põleb
-igavene.
Ammu ladistasin nutta minagi,
kui akna avasin ja jälle sulgesin,
-ei näinud kedagi,
tige tuul vahest aknaluuki rebis
ja viis tantseldes räti minema,
mulle uudise,tõi paha endega.
Vihmake,kas minu pärast nutad,
ja valad raskeid pisaraid,
või kurbi mälestusi aknal,
tahad pesta vaid.