Sõnale lein leiti 222 luuletust (parimad)
Räägi südamest
Räägi, räägi kõigest mul,
kõigest, mis Sind vaevab.
Räägi, kaeba ära mul,
südames, mis piinab.
Minugi süda kurvastab,
kui Sul valus on,
pisarateni liigutab,
oi kui valus on.
Räägi, räägi kõigest mul,
kõigest, mis Sind vaevab.
Räägi, kaeba, kaeba mul,
miskit pole liiast.
Kus Sa ometi kadusid?
Kus Sa ometi kadusid?
Kas naerad, et nüüd saan võtta haiguslehe leinamise pärast...
ja lihtsalt tšillida ringi?
Ma ei teagi, miks ma kurvastan,
ma tean, et see viimane hetk oli hea,
ma usun sellesse siiralt...
Kui ei oleks olnud hea,
Sa ei oleks niimoodi surnud..
Võib-olla Sa planeerisid seda salaja, sest
Sa tahtsid välja sellest süsteemist, nendest inimestest,
Sa olid väsinud, väsinud, väsinud,
seda oli näha Su silmadest,
mis vihjasid
"Palun ärge piinake mind!"
Sa tegid kõike, mis vaja
Isegi kui manipuleeriti Su soove
Olid nõus bussi peale hà .....
Mälestus
Väiksena ma olin väga loov
tegin ise laule ja
jooksin koos rebastega, mitte huntidega
Orienteerumine meeldis
poiste seltskond oli põhiline
alati mõisa peale, alati võiduni välja võimalusel
Ma võtsin tabureti
see oli minu "Laulukarussell" laulsin seal oma laule
surnud vanaemale ja vanaisale,
sest lapselik vaist ütles, et nad kuulevad
laulsin ka surnuaias hauaplatsil
see oli minu jaoks loomulik
Kui sina sõidad vanaemale-vanaisale külla,
sõitsin mina kalmistule
selline oli minu kui eelkoolilapse elu
Ei tea midagi vanaema kohevatest pannkookidest
või .....
Auk kodus
Kas saad ära arvatada seda
miks sinust irdusin?
vajan aega õitseda
kui sind kogu aeg kuulasin;
on auk kodus
ja meie suhetes
on selleks teine moodus
pääseda süngetes vetes;
on auk seinas
mis kibedusest tekkis
ja lapsed on leinas
nende juured on sassis;
jah olen vihanud sind
ühtivus teinud mõlemale kurja
sa ei tea kuidas mõjutasid mind
nii läinud me tulevik nurja;
kas saad mulle õelda nüüd
miks vaja peret läks?
on hilja tunda süüd
soojus on kadunud jääks;
on auk kodus
ja pere suhetes
on auk kodus
ja ühistes mõtetes
nii on
Maarjale
ära armastamast
vaid elu imelist
lakka mis siis päev
enam pähe ei hakka
nagu nooruses vein
kus olid puhtam hapram
kerged olid kogu aeg
tulema nii rõõm kui lein
meid joobnuks tegi
mõnes hetkes vallandund ilu
suvel lauda lakas lõhnav hein
morniks aja pikk vilu vahel
me mõistmatuse kõrge sein
Sinust iial ma saanud
pole kaineks
mis siis oled teisel naiseks
mina mees Sinu tarvis
õhtul süüdatud pole
enam lambis aastaid
aknal leek
Linnukese kurbus
Mis kükitab see linnukene põõsas,
nõnda haledalt siutsub seal?
Vilksti pea käib siia-sinna,
vihmspiisad lehtede peal.
Tuul see raputanud põõsast valusalt,
linnu süda kurb on,
siutsub haledalt,
leinab linnupojukesi,
kes veel munast koorumata olid.
Leinab linnuemake,
kurb on tema lauluke.
Taevas on nii pilvine,
lein kohale jõuab minu hingele.
Suitsiid oli nii lähedal
Üks hetk käis maa ja taevas kokku,
minu hinge sees.
Kogu maailm purunes kildudeks,
süda suri sees.
Küll lükkasin valu endast eemale,
kuid ikka ta tuli mu peal',
kogu aeg hingas kuklasse,
ulgus mu südame peal
.
Olen kinnise loomuga,
kedagi ei süüdista
ei taha ma oma hingevaluga
teisi koormata.
Ãœks hetk hakkasin toitu pugima,
et toime tulla valuga,
kuid valu paisus suuremaks
koos minuga.
Mere ääres kõrge kalju peal,
istuda oli hea...
Taevas oli nii lähedal,
ringi käis mul pea.
Ãœksik valge kajakas,
ta ingli moodi näis,
mu pea kohal tiibu saputas,
süda s .....
SÕIT
Armastuse kiirteel
vilkalt möödub aeg
kuni põleb leek veel
õitseb rahuaed
Elukella tiksumine
kõrvu kostub tasa
südamega vaatamine
teelt ei astu maha
Ootamatu leinakisa
liivakell on tühi
lilleaias palud lisa
pisarsilmi küsid
Säravalge nimbus
nüüd vist ongi kõik
lõpuohke hingus
algab viimne sõit
SÃœGIS
Kaotasin su sügisesse,
kesk värvide mängu.
Tuule mälu puhus meid paika ühisesse,
põhjustasin vihmavalangu.
Keset pori ja mulda ja muda
matsin su lehtede alla.
Vihm imbus su aastate hauda
ning leinad puhkesid valla.
Loodus leinas
ja teised leinasid.
Ning meie, kahekesi,
tantsisime pimeduses -
öös ja hämaruses
Vastu igavesele koidule.
Vastu igavikule.
'Helena Veinberg
Valikute küsimus
Sumedad suvehommikud meenutavad mulle ärkamisi
vanaema korteris
vanaema-vanaisa voodis
eraldatuna, kui ärkasin seal "valgete rooside" peale ülesse
ja ema askeldas juba köögis
Ei tea, mis tunne on oma vanemaid matta,
oma õde matta
ja seejärel ka pärandusest ilma jääda sugulaste valede valikute tõttu
Aga see kullasärane hetk on mul mälupildis, mälupangas ja seda minult keegi ära kustutada ei saa
Vanaema juures olid alati pastapliiatsid,
laste pliiatseid seal polnud
ju ma midagi punase söögilaua taga kritseldasin:
maju ja autosid, neid oskasin kõige par .....
Igatsus
Aastaid olid tuulevarjuks
Tormis käisid minu eest
Kuidas ilma ära harjuks
Igatsus ei kao mu seest
Kurja võtted kukutavad
Kes mu alla padjad laotab
Kurjad mõtted hukutavad
Kes mu kurjad mõtted kaotab
Eluvankri rooliratta
jätsid juhist tundma puudust
Minu palveist hoolimata
mulle surmas murdsid truudust
Lahkumine
Taevaluugid avanesid,
kõuemürin kostus sealt,
kas siit ilmast lahkumine,
nii valulik peab olema?
Alles olin sulle hooleks,
kõnelesin sinuga,
kohendasin patja, tekki,
laulsin valud minema,
soojal tänulikul ilmel,
veel vaatasid mind sa.
Pisar sinu noorel palgel,
nii janune see,
minul miskit rinnus lõhkes,
nii valus vaade see,
üksainus pisar,mitte rohkem,
oled küllalt kannatand.
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
näppisin eile õhtul paar tundi vanu värsse
Näppisin eile paar tundi sõnu
lööb meeled õhevile
teel metsas põllul aias
nüüd lume sulamine
õhus sääse pirin
küla kohal kure lend
ka sina ära
ei tunne enam end
kui joodavad su
päeva päikse hellus lembus
märtsi sinas
lõo kristalne kõrge triller
õitsva kraavipaju
esimene embus
*
nüüd kodus õitsvad
ristiheinad
tuul mängib lille lõhnaga
Ernst Enno
kuis hetkes olla võib
nii palju heledust ja leina
selle hetke kõrvale
mul midagi pole panna
mis suudaks seda
sõnades aega edasi kanda
*
Isa ma ei suuda
Püha Paavst .....