Sõnale lein leiti 223 luuletust (top)
Suitsiid oli nii lähedal
Üks hetk käis maa ja taevas kokku,
minu hinge sees.
Kogu maailm purunes kildudeks,
süda suri sees.
Küll lükkasin valu endast eemale,
kuid ikka ta tuli mu peal',
kogu aeg hingas kuklasse,
ulgus mu südame peal
.
Olen kinnise loomuga,
kedagi ei süüdista
ei taha ma oma hingevaluga
teisi koormata.
Ãœks hetk hakkasin toitu pugima,
et toime tulla valuga,
kuid valu paisus suuremaks
koos minuga.
Mere ääres kõrge kalju peal,
istuda oli hea...
Taevas oli nii lähedal,
ringi käis mul pea.
Ãœksik valge kajakas,
ta ingli moodi näis,
mu pea kohal tiibu saputas,
süda s .....
jah ka sinul
nüüd aja haavu
tuleb hakata siduma
ilu poolt ära hellitatud
mu kapriisne luule
verd valu piina taluma
need õudused leinas
üle elama
suru hambad selleks
tugevalt huulde
praegu tähtis pole
mõelda muule
nähes varemetes
on linnad külad
meil tarvis tagasi
on jõuda sõjast
elu juurde
suru hambad selleks
uuesti kramplikult
huulde
15.04.
Mida ma siis nägin?
Suur vend on ka mänguasi
kellega koos olla ei väsi
me õues viskasime palli
ja mängisime võõrastega lolli;
toas playstationis ma võitsin
sest leveleid palju mängisin
ja tellisime pitsat
saime hamba alla head ja soolast;
siis õde astus sisse
silmad langenud pisarasse
ta küsib miks endaga räägin
ise meie venda ju sohval nägin;
siis õde meelde tuletas
et mu mõistus mind tüssas
meie veli 4 aastat surnud
olen iseendaga päev otsa tegelenud;
lein on teinud skisofreenikuks
Kalevile mõeldes lähen hulluks
keda ma siis nägin?
leinast segaduses mõtlesin;
.....
Kus Sa ometi kadusid?
Kus Sa ometi kadusid?
Kas naerad, et nüüd saan võtta haiguslehe leinamise pärast...
ja lihtsalt tšillida ringi?
Ma ei teagi, miks ma kurvastan,
ma tean, et see viimane hetk oli hea,
ma usun sellesse siiralt...
Kui ei oleks olnud hea,
Sa ei oleks niimoodi surnud..
Võib-olla Sa planeerisid seda salaja, sest
Sa tahtsid välja sellest süsteemist, nendest inimestest,
Sa olid väsinud, väsinud, väsinud,
seda oli näha Su silmadest,
mis vihjasid
"Palun ärge piinake mind!"
Sa tegid kõike, mis vaja
Isegi kui manipuleeriti Su soove
Olid nõus bussi peale hà .....
Uue aasta plaanid
Ridamisi kokku loetud
uue aasta plaane.
Vana pole lõppend veel,
juba mõtlen heale.
Lünki täita on veel palju,
mõned küsimärgi all.
Aasta vana,
küllalt purend,
ei saand läbi leinata.
Uuel aastal kindlalt parem,
seda tasub uskuda.
Raputused maha jäetud,
kõik jääb vana aastasse.
Kindla sammuga nüüd pürgin,
ikka uude aastasse.
Purpurpunane närbunud süda
Küünlaleek kuivanud roosilehtede kõrval
just kui sina mu närbunud südame ees. Purpurpunane kuivanud veri just nagu pleekinud tikitud linik. Selles päikeseta päevas ja kuuvalguseta ööl.
Kestab lõputu videvik, minu südame ees, mille küünal on lõplikult kustund.
Mälestus
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Hing nii õrn ja õhuline
nüüd taevas rahu leiab hea
Valged pilved hajunesid
udupeened pisarad hõljusid
tasa maale langesid
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Pisut maa peale maha jättis ....
Imeilus laulukõla
meil hingedes ja südames
Tegelikkus
olen surmaga nii palju kordi kohtunud
et ta ei vaja tutvustamist enam
olen kohtunud temaga enda kehas
käeskäes hirmuga
kes alati temale järgneb
mu päevad on kantud olnud raskest leinast
ja eemale hoidmisest igapäeva elust
mõned asjad lihtsalt
vabanevad aeglasemini
või tõmbame me ikka ja jälle
seda endale ligi
surm ja elu käivad käsikäes
Jõulyaeg tõttab
Üha ligemale jõuluaeg tõttab,
üksinda kurvastama hakkan.
Taevainglid kaasa viisid minu kaasa,
vaid lein käib minuga kaasas.
Süttimas on jõulutuled südame all,
inglikoorid laulma hakkavad hingekeelte peal.
Taevas tähed põlema hakkavad kui küünlaleegid,
kustutada ei suuda keegi.
nii on
Maarjale
ära armastamast
vaid elu imelist
lakka mis siis päev
enam pähe ei hakka
nagu nooruses vein
kus olid puhtam hapram
kerged olid kogu aeg
tulema nii rõõm kui lein
meid joobnuks tegi
mõnes hetkes vallandund ilu
suvel lauda lakas lõhnav hein
morniks aja pikk vilu vahel
me mõistmatuse kõrge sein
Sinust iial ma saanud
pole kaineks
mis siis oled teisel naiseks
mina mees Sinu tarvis
õhtul süüdatud pole
enam lambis aastaid
aknal leek
5 - käiguline kirst
Kui hõõrdetaju puudumatu
on ka ohutaju olematu
sohver ei tunne oma limiiti
eirab ära spidomeetri;
on 5 - käiguline kirst see
kes ettevaatlikusest välja tee
rekkad ees käivad närvidele
isegi kurvi peal ette teistele;
3 käik sees, ruttu 100 sees
ja kes ees, see mees
on äge vihm, aga tema suudab
üksteise eest nõelub ja pidurdab;
seniks, kui pole kraavis
pole seaduseid talle ka tarvis
isegi ehk surnuna seda eirata
klaasi, metalli ja rehvid järele visata;
Mardus tükke ühte kohta heidab
kaasas sohvri hing, kelle välja tõstab
täiesti harilik maantee
pole .....
Tunnen tugevat sidet emaga
Tunnen tugevat sidet emaga,
kuigi ei ole kunagi juhtunud teda nägema,
ainult muinaslugusid pidanud kuulama,
vales ja tões elama.
Vahest oksal siutsunud kui linnuke ma,
kel pesa on läinud kaduma.
Vahest kõigest hingest kui hunt
kuu_peale ulgunud ma.
Aja kestel läeb kurbus kaduma,
kuid hing jääb igatsusest leinama.
Mõnel hetkel jääb aeg peatuma,
laseb mõttevoogudel lennata.
Ema, Sa oled mul tundmata,
kuid südames tugevat sidet tunnen Sinuga...
Idüll
justkui oleks ikka veel aeg
kui mu juustes polnud
ühtki hõbedast karva
on õhtu vaatan koos lastega
nende koduseid töid
ülesannet kus Suur Peeter
jagab vennaga õunu
tüssates hõlpsasti teda
pean hakkama säärast ülekohut
parandama et mu poeg ei harjuks sellega
maast madalast kui paratamatusega
ajast milles räägitakse vaarao tuhandest sõjakaarikust
kus juht suunab kaherattalist kaarikut
metsikult kisava ja odasid loopiva vaenlase poole
paariline külvab aga raevukalt
vaenlast üle odade või vibunooltega
jäetakse aga targu rää .....
...
Ãœhel varajasel hommikutunnil,
kui taevas veel helendas kuu,
lahkusid siit elust-
tahtmata, kuid haiguse sunnil.
Soovin Sul kogu rahu sel teel
kuid hüvastijätuks ei paota suud.
Valust ei jäänud keegi meist ilma,
seda teed enamus on käinud.
Vaatan Su pilti, pisarad silmas,
Kas tõesti igaveseks oled Sa läinud?
Kaotusvalu murrab ka tugeva,
teadsin, kui hoidsin Su kätt nii õrna.
Su lahkumine jättis haava nii sügava,
sest ma, Sa tead, kaotasin oma sõbra.
Maivis L.
Mitte, et see midagi ütleks
aga nii see välja tuleb.
Appi, appi appi,
kass on ära läinud....
vist läks kappi.
Koer on sahtlis
taskutes kahvlid.
Riiulitel tähetolm-haldjapuru.
Ära seda küll ninna suru.
Taevas lendleb kiviklibu.
Ãœlisuur, helesinine tibu
põikleb ja pusib.
Kuid ikka õhus ei püsi.
Lillad elevandid lontidel kükitavad
kohas kus maa ja taeva piiri pole.
Island, kui kole.
Neli näljast nõrkevat nirki niblivad niudevöölt ninanipsu.
Jõllitavad Ilvese kenat kikilipsu.
Kuusikustki kostub hääli.
Dissidendid säälgi.
Ãœmber nurga ilmub sein, .....
Armid
Kes parandab hingedes haavad?
Jah, need, mis on tekkinud nüüd.
Nad elama nendega peavad,
kuigi neil ei olnud ses' süüd.
Need armid ei kaunista neid,
vaid jäänud on väikene sõõm
neist hetkist, mis oligi vaid
minevikus ainuke rõõm.
Haavad kõik armideks saavad,
kuid eales ei unune neil
hetked, mis minevikku jäävad,
jääb järgi vaid kurbus ja lein.
- Tarmo Selter -
2022