Sõnale lendle leiti 77 luuletust
Lendle mõtteke
Lendle lendle mõtteke
ületa kõik sfäärid
Lenda mõtteke vii mind kalaktikate taha
Argipäev võib korraksi kõndida, ilma minuta oma rada
Lenda kaugustes kasvõi nii sama
Ületa need takistavad piirid, mille valvurid oleme
Lendle ja tunda lihtsalt vabalt.
Eks see mõistus ole ka omaette kosmos ei otsa ega äärt
Targem teinekord seda teatud nurgalt, eemalt jälgida
Murda lahti alateadvuse programm
dekodeeri mustris olev igapäeva samm
Mida ütled, mida mõtled ja
kus see vastus pärit on?
Kõik vastused me omale õppind pähe ja nii sihikindlalt, et ük .....
Linnulennult
Linnulennult
Suletud silmade taga näha kõike linnulennult
Maanduda väga ei taha, muudkui lendleks!
Aasta kusagil oleksin ära aga võimalik et piisab ka pikast lennust!
Müra- ja suhteline vaikus küllap see- inimkonna suurim haigus!
Kaua lennelda enam ei jaksa, sinna nüüd tagasi
maanduks, mis tegelt nina all... ent kõik seda otsivad taga!
Naine kui kevadlill
Naine kui kevadlill õitseb,
kui teda puudutanud on soe päikesekiir,
siis süda järjest avanema hakkab,
särama lööb terve ilm.
Naise huuled magusad kui maasikad,
kui suudled neid,
siis liblikad kõhus lendlevad-,
Naised on nii armsad ja edevad.
Mehed õrnust üles näitavad,
naisi armastavad ja hoiavad,
neil' akna all serenaadi laulavad
ja õhusuudlusi saadavad.
Suveöö
Mu taevas ja mu meri on tumedad,
taevas lendleb pilvedest palee,
ja mulle tundub, et me mõlemad- õhust ja veest,
mu külmunud teedel on suveöö hinge,
meri ja taevas, kohtuvad taas, kui ennast ma vabaks siit rebin,
on pime ent kerge, ma vajun ja lendan,
tumedad pilved ja meri.
Me rändame mööda üht ringi,
rändame kuniks on taevas ja meri,
mööda vee ja taeva piiri,
üht tumedat pilve ma otsin,
ringi käib pea, ma vajun ja lendan,
suveöö õhust ja veest,
Ma sõin kärbseseeni
Peeglist põrnitses pinksalt mind kärbes,
uskumatuna tundub, mis kärbsele järgnes.
Liblika tiibadega elevandi poeg,
kõõrdsilmne ahv, kes raamatut loeb,
sõrgadel lonkiv sarviline siga,
arvutav kass, kelle tehtes on viga,
roomikutel kits, kes on kosmosesse teel,
võõramaine jänes, kellel masenduses meel,
tuhat punast põtra, kellel silmad seotud kinni,
üksik valge hobu kannab kuldseid tantsukingi,
porgand paljas part keset pärnu supelranda,
aluspükstes lõvi laseb lehmal ennast kanda.
Tundub, et mu söögis olid kärbseseened sees
segaduses seisin selle võlupeegli ees. .....
Nali ja naer
Naeru kajab, kõlab kõikjal,
Nalja loon ma, see on mu vald.
Ütleb üks pardi, "ma lendan tagurpidi!"
Naeran ma südamest, see on mu tööriist.
Miks tomat põrkas vastu seina?
Tahtis salatit valmistada, eks ta teinud vea.
Ananass ütleb anekdoodi, naljakas ja peen,
Unikaalselt humoorikas, nagu naeru vein.
Krooksub konn, räägib kärbes nalja,
Mu unikaalne luule, naerma ajab palja.
Naeru paitab, kõigub, lendleb kaugele,
Naljakas luuletus, naerma paneb seekevälja tele.
Rahu
Mu pea on kaks,
võitlen, kuid miks?
Sa viid mind edasi,
kuid hoiad tagasi.
Kus oled mu rahu,
miks ei ole ma üks?
Lendlen, kuid lohisen,
liuglen, kuid kukun.
Minu silmad on ees,
kuid suunatud tagasi.
Kus oled mu rahu,
kas kadusid teel?
Ma vaatan, aga ei näe,
hoian, kuid ei tunne.
Ma jooksen su järgi,
kuid sa libised käest.
Ma leian su rahu,
miks nõnda raskelt tuled.
Isadepäev
Sügis piilub puude vilus,
küll see isadepäv tuleb ilus!
Linnuke oksal oma rüüd silub,
lauluhääl tal pehme ja mõnus.
Kõrged noodid lendlevad õhus,
tuul neid kannab isadepäeva võlus.
Sügislilled õitsevad nii õrnalt,
isadepäeval ootavad neid härrad.
Päike oma süles kuldseid kiiri hoiab
kingib siis, kui isadepäev koidab.
Palju rõõmu isad teile,
rohkem veel kui oli eile!
oma tütrele***
mõtlesin täna, kas ilusaid lõpetusi on olemas,
kas õudne lõpp või lõputu õudus
kuidas kaardistada seda,
mida anda oma lapsele kaasa,
mida olen õppinud, et ta ei tunneks ennast liiga raisatult,
liiga andvalt
liiga iseenesest mõistetavalt
vali inimene, kes paneb sind tundma kihisevalt
nagu sa oleksid kerge mulline vein
samas see pole meelemürk
vaid
vali inimene, kes paneb sind kihisema
kellega sa tunned, et võid kui Mary Poppins
taevalael vihmavarjuga lennata
ja iga su sõna on kui kandev lauluviis
mitte ühtlasena tunduv lora
vali see, kes on emotsionaalselt .....
Sügislehed õuel
Tuul keerutab sügislehti õuel,
sügislehed kergelt lendlevad tuules
nagu liblikateks oleksid nad saanud.
Mõni leheke keerleb kui vurr,
mõni tasa liugleb, tal aega küll.
Ühtki lehekest kinni ei saa püüda,
puhudes neil hoogu annad küll.
Ei lehekesed lange täie hooga,
nad õrnad on,
täis neid terve õu.
unetuna sügisööl
muust ära räägi ütle
vaid päike on alles
õhus lendleb veel
liblikas päevas rohkem
on aega valget
kolletunud pole
teeäärne kask
astrilgi aias alles
on vari maja taga
männi helerohelisel
oksal täida sind veel
külma värin et hommikusse
ööst tuleb tulla nüüd
kauem läbi
Sügise nägu õrnas udus
Pikkamisi sügis sammub,
seljas kuldne sügisvammus,
jalas kirjud potikud,
juuksed lendlevad lokitud.
Silmad vesised ja hallid,
kaenla all on vihmakann.
rõõmus kõla sajab huultelt,
kergemaks läeb iga samm.
Sügis tuleb viljakoorem süles,
muudkui tuleb ja tuleb,
hinges juba leian ta üles,
ta su hinge peale astunud on.
Valss
Tantsin rannaliival valssi,
kergelt liiv lendleb jalge all.
Päike kuumal pilgul mind jälgib,
lõoke lõõrib sinitaeva all.
Kajakas peab kaladele jahti,
tuules purjed õõtsuvad.
Kergel valsisammul lendan,
liuglen üle lainete.
Ei mind keegi enam peataks
ei jõuakski mul järele.
Hea on olla vahest peata,
valsitaktis keerelda,
lasta mõtetel end juhtida,
lihtsalt suve nautida.
Suede - Trash
Võib-olla on asi selles, mida me kanname
Maitsetud käevõrud ja juuksevärvid
Võib-olla on asi meie veidruses
Või võib-olla on asi meie tühistes linnades
Meie mittemidagiütlevates kohtades ja tsellofaanist helides
Võib-olla on asi meie lõtvuses
Kuid me oleme prügi, sina ja mina
Me oleme tuule käes lendlev praht
Me oleme armastajad tänavatel
Lihtsalt prügi, sina ja mina
See on kõiges, mida me teeme
See on kõiges, mida me teeme
Võib-olla on asi selles, mida me ütleme
Sõnad, mida oleme kuulnud, ja muusika, mida mängime
Võib-olla on asi meie odavuses
Või võ .....