Sõnale leppimine leiti 21 luuletust
Leppimine
On asju, mida ütelda ei tasu
mitte iial
mitte kunagi…
Nagu võlad, mida sa ei tasu -
need omapäi ei kustu kunagi.
Nii jõuluvanad toogu
õiged kingid
ja tohtrid ravitsegu
õiget haigust.
Nii sõnu loobitagu
õiges vindis
ja liite lapitagu
õigeist paigust.
/Mari*Uri/
Elu armastus
Päevast päeva mõtlen sulle,
mu kullaksllis eluke.
Tõesti seda ei teinud ma enne,
sest nii vähe, sust hoolisin.
Mida lähemal nüüd oled mulle,
seda rohkem sind armastan.
Anna andeks, et olin uhke ja pime
ja kunagi sinuga ei arvestand.
Oled haprake mu elu,
kõigist kõige kallim sa,
kõigi oma kümne küünega
hoian sinust kinni ma.
Kui ükskord päike vajub looja
ja minu süda vaikseks jääb,
siis tasa, tasa, lasen lahti
ja sina eluke mu käest.
Külm su tuba
Hääbumise hääletus
On ilus
Kadumine olnu sisse
Silub
Teed mis tundmatu
Kuid kutsuv
Räägin asjadest
Mis tühised on juba
Külm su tuba
Hakkad unustama mind
Ja kõiki teisi
Oled minekul
Ja ootad oma reisi
Kõik on pakitud
Mis mäletamist väärib
Perroonil üksi seisad
Segajaid ei soovi
Su püha hetk
See viimne retk
On ainuüksi sulle
Mälestus jääb meile.
13.10.22
Punaste laternate tänav
Ebardlik ja kaame unenägu-
osta- müüa- mõnitada naine...
Hõõgub lampe punaseid ses hägus-
olen äkki unetu ja kaine...
Silme ees veel laternate tänav-
võtta- jätta- kasutada naine...
Müües keha hingest kustub sära,
jääb vaid määritu ja põlastatu maine.
Juues kinni makstud kallist viina-
petetud ja alandatud naine
sisimas ei tunne enam piina,
et tast saanud armu aseaine...
Hüvastijätt suvega
Juba jätangi hüvasti suvega,
miks kõik nii kurb peab olema?
Jätan hüvasti suve iluga
ta sooja päikest täis südamega.
Naudin veel laksuvaid merelaineid,
heidan pilgu sinitaevasse,
korjan pilliroost hundinuiasid endale.
Püüan leida linnupesi,
kas näen mõnda lindu seal,
askeldamas oma kodus,
oma armsa pesa peal.
Eemalt kostub kõrvu sädin,
kõik linnukesed traadil hoos.
Klu, klu, klu,
kureparve kolmnurk taevas,
lendab piirideta pilvepiiri peal.
Nüüd kössi vajun ma vähekene,
sest kurvaks muutub meel.
Kõik linnud minna lasti,
mul südames on kipitus sees .....
Mis saatus siis täna arvab,
kas on peksta või paitust vaja?
Inimene kui ettur sel laual,
kas leiab ta selle raja,
mis välja viiks südamevalust,
päästaks elust, kus värvid kõik hallid.
Kes koristaks nõrgad jalust,
puhuks puhtaks me hingele kallid?
Saatus käib ja painab ja painab
katki kraabitud minu peod,
pole jaksu, võid peksta sa aina,
annan alla, sa silmus vaid seo!
Meenutused elust
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui elan muusikas?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui veidi luuletan?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui pisut kurvastan?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui valu naeratab?
Lagunenud mõlemad
oleme nüüd koost
Südametel kinnitanud kanda
aegade voog
Wake-up blues
Wake up, wake up
Honey, now it´s time to do
your little makeup
we´re gonna go out
right now
Wake up, wake up
honey, all we gotta do
is to make up
i don´t want to lose you
right now
Just hold on to my hand
we´re gonna make it
through this
i´ll try to make you understand
we´ve been through
worse things than this
We´ve gotta hold on to each other
you know love´s a long, bumpy road
You´ve said we shouldn´t bother
but i ain´t yet ready to let go
I know the roses are far
but they still smell so good
Baby, i need us to wake up
our dreams are getting blue
.....
Armastus
Mäletan su silmavaadet,
huuli värelevaid,punaseid
pluusi alt välja paistvat
õblukest õlga,
jasmiinilõhnalisi juukseid
lainetest lainjamaid,mäletan.
Pehmeid käsi kaela ümber põimlevaid,
jalgu nõtkeid,
sihvakas kui pajul,mäletan,
Häält,mis helisedes
kõrvu kaikus-Armastan
kristallselged pisarad,
nüüd pihkudes vaid
Hing
Vahel mõtlen oma hinge peale,
rännuteeks ta valmis sean,
raamatutest otsin tõde,
kas paradiis on olemas.
Pesen puhtaks oma hinge,
halva välja raputan,
aga kas ka hingepõhja
küünin küürima.
Nüüd on kergem,hommik helgem,
meelerahu otsata,
pole jõudu ennast pesta,
seda pole vajagi,
mina jään ju enda kesta,
hing see rändab edasi,
ja sünnib kuskil uuesti.
Ei tohi!
Ei tohi kerglaseks keerata hetke,
mis silmisse pisarad tõid,
kaotuse valule peale
määrida mahedat võid.
Ei tohi sõmeraks sõeluda sõnu,
mis valule viitasid teel,
tunda kahjudest parastusmõnu,
mida andnuks lappida veel.
Ei tohi naljakaks narrida sisu
põhjavees peitunud rajal,
kitsamaks kaevata kaevu,
rüübet kui lootusel vaja.
Ei tohi tillemaks tippida mõtet
õhust saadetud sõnumi kaudu,
tantsides veerelda lõbuks
kõikuvaid põrandalaudu,
mis siiski hoiavad kukkumast otse
näoti rinnuli maha...
Ei tohi, ei tohi, ei tohi!
Isegi kui ei taha.
/Mari*Uri/ .....
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…
TÄNA ME SAADAME
laternad teele
sätime sõudma
nad hallile veele
unedest lootsikuis
lükkame hoole
kaugusest kutsuva
toonela poole
tasaseks vaibund
on lainete samm
neid hääletult lõhestab
sõudjate ramm
kes hoiavad
vene kui loodetel loovib
et pardalt ei pudeneks
viimased soovid
ööududest voolitud
aerudel tummad
eelaegade vaimud
kuuvarjude lummas
neil tuultega leping
et minek on prii
hingelaevade ankrujõe
suudmeni
ja enne veel
tõuseb kui toonela päev
paekaldasse sahiseb
hääletult tääv
suikub laternaleek
paitab tuulehoog silma
rannalt avaneb tee
.....
Naeratus
Mis naeratus see on,
mis jõuab südamesse?
Mis naeratus see on,
mis muudab rõõmsaks meele?
Mis naeratus see on,
mis unustab kõik mured?
Mis naeratus see on,
mis elust läbi pureb?
See naeratus on ema lahked silmad,
mis naeratuseks langeb lapse suul
See naeratus on hool ja leppimine,
kui hinges murekoorem
nõnda suur
See naeratus on suur päikseketas,
mis puistab rõõmusära südame
See naeratus on surematu aare,
mis hingesoojust jagab eluteele!
Eluke
Mis küll jookseb silme eest läbi,
kas see on eluke?
Kas olen tundnud elus häbi?
Käidud pikk on elutee.
Vaatan tagantjärele
ja mõtlen elule,
korrigeeringuid teen,
oma südame.
Elu kaela aetud on nii mõndagi,
sellega ikka vahest,
ära harjuti.
Kas ihkan elu tagasi,
mis seljataha jäi?
Tuleb igatsus ta järele,
ei muud ma tahta või.